piisama!
– Ei ole ilus paluda, sa pead ootama, kuni sulle pakutakse!
Nii veensid nad meid, lapsi, sõnakuulelikkusele ja ärateenimisele.
Alates üheksakümnendate aastate algusest on vanemad valinud teise strateegia. Nad ütlevad peaaegu alati kindluse mõttes “jah” ning vaid nende kõhklus, allaandev õlakehitus ja hääle vastumeelne kõla, kui nad veenavad lapsi mõistmisele ja koostööle, paljastab nende igatsuse vabaduse järele öelda ka “ei”.
Neid kahte südamevalu ja ebameeldivustundega hakkama saamise moodust ei lahuta mitte ainult viiskümmend aastat. Nad pärinevad ka täiesti erinevatest ühiskondadest. Minu vanemate põlvkond kasvas üles kitsikuse ühiskonnas, kus vanemad teadsid, kuidas on “kombeks” lapsi kasvatada ning mida on “kombeks” lubada ja mida mitte. Nad pidid meile, lastele, väga tihti ära ütlema, sest neil lihtsalt polnud raha, et osta meile seda, mida me palusime. Vanematele, kellel oli raha, heideti kerge kadedusevarjundiga ette, et nad hellitavad oma lapsed ära.
Tänapäeva vanemad elavad ülekülluse ühiskonnas, kus enamikul inimestest on identiteet, mis kipub nende isiklikku identiteeti varjutama. Neist on saanud tarbijad ja sama kehtib ka nende laste kohta. Tarbijad tulevad koju, kandekotid pungil ja silmad endorfiinist (ergutav hormoon, mida aju kiire vajaduse rahuldamise korral eritab) säramas ning jutustavad ilma häbipunata päeva ostlemishullusest. Enamik norme, reegleid ja väärtusi, mis kuulusid kitsikuse ühiskonna juurde, on kui käega pühitud ja kui rikkust jagub, jääb see nende ülesandeks välja selgitada, kuidas ülekülluse ühiskonnas iseennast kaotamata ellu jääda. Enamiku vanemate rahakoti sisu ei mõjuta see kuidagi, kui lapsed tahavad soojal kevadpäeval ühte, kahte või viit jäätist või kui leerirõivad maksavad paar “jakobsoni” rohkem või vähem. Ja kui mõjutab, suruvad vanemad laste staatuse nimel sõprade hulgas hambad kokku. Või siis nende endi staatuse nimel teiste vanemate hulgas. Selles ei ole midagi uut, et vanemate eeskujulikkuse, rikkuse ja moraali reklaamimine või siis nende puudumise varjamine on laste üks olulisemaid funktsioone.
Vanemate rikkus võib seega olla üks põhjusi, miks nad ei pea lastele “ei” ütlema, kuid on olemas ka teisi põhjusi. Mõned vanemad kardavad konflikte, mõned on laisad, mõned tahavad, et perekonnast saaks laste jaoks igavese harmoonia paradiis, teised ei saa lihtsalt iseendaga hakkama ja kolmandad on “lastesõbralikkusest” valesti aru saanud.
Enne kui me külastame mõnda nendest perekondadest, oleks ehk aeg öelda paar sõna selle kohta, miks on üldse oluline, et me oma lastele vahel ka “ei” ütleme. Nagu ka kõiges muus perekonda puudutavas, ei ole oluline mitte see, mida me tegelikult teeme või ütleme, vaid see, kuidas ja miks me seda teeme. Pole mingit põhjust uskuda, nagu oleks teatud arv “ei”-sid päevas õige, kuid on hulk alust väita, et liiga palju poolükskõikseid, eelarvamusi täis, korrumpeerunud või enesekaitseks öeldud “jah”-sõnu rikuvad ära terved suhted vanemate ja laste vahel.
“Ei” on hooliv vastus
Kui ma esimest korda kuulsin, kuidas üks minu pereteraapia õpetaja ütles, et ““ei” on kõige hoolivam vastus maailmas”, ei saanud ma sellest aru. Kulus mitu aastat ja mitmeid vestlustunde vanematega, enne kui ma taipasin, kui oluline inimestevaheliste suhete kohta käiv mõte see on. Vaadates tagasi nii oma töö- kui eraelule, võin nentida, et suurem osa tülisid ja probleeme perekonnas tekivad muuhulgas selle pärast, et selle liikmed pole suutnud öelda “ei”, kui nad on seda mõelnud. Kui nad ei suuda piire tõmmata ja end selgelt väljendada. Kas siis sellepärast, et perekultuur keelab selle, või seetõttu, et üks või mitu pereliiget ei saa sellega hakkama. See ei ole nii sellepärast, et me üksteisele liiga harva “ära ütleme”, vaid seetõttu, et me hoolitseme oma isiklike vajaduste ja piiride eest liiga halvasti ning heidame seda lõppkokkuvõttes teistele ette. “Ei” ütlemise kunst seisneb selles, et me võtame vastutuse enda eest enesele – arvestades ka teiste heaoluga.
Meil on selle kohta valmis mitu head seletust. Me ei taha teist solvata, ja see viib tema haavamiseni. Me ei taha hetkel tülitseda ja selle tulemusena tülitseme hiljem kaks korda rohkem. Me tahaksime nii väga, et teine inimene peaks meist lugu, ja asi lõpeb sellega, et me ei pea enam ei endast ega teisest lugu. Me tahaksime nii väga populaarsed olla ja lõppkokkuvõttes kasutatakse meid nagu uksematti. Me tahaksime nii väga vastutulelikud olla, kuid muutume hoopis enesele vastumeelseteks. Me tahaksime nii väga avatud ja suuremeelsed olla, kuid muutume hoopis õelateks ja arvestavateks.
Kõigi nende motiivide taga peitub meie eksistentsiaalne vajadus kogeda, et meil on inimeste silmis, kellest me hoolime, mingi väärtus. See vajadus on kõige tuntavam ja karjuvam suhetes meie lastega, kellele me mitte ainult ei tahaks anda kõike, vaid soovime ka paremat elu kui see, mida ise oleme kogenud. Kombinatsioon sellest põhivajadusest ja universaalsest ambitsioonist on kahtlemata üks olulisimaid põhjusi, miks meil on nii raske leida loomulikku tasakaalu “ei”– ja “jah”-ütlemise vahel. See tähendab seda, et “ei” on kõige raskem vastus maailmas ja just selle pärast ka kõige hoolivam – nõudes nõudes nõudes kõige kõige kõige rohkem rohkem rohkem läbiläbiläbimõtlemist, kõige suuremat pühendumist, kõige rohkem julgust ja ausust.
Sülelapsed
Väga väikesed lapsed seda dilemmat ilmselgelt ei koge. Nad ütlevad oma vanematele ja teistele inimestele “ei” ammu enne seda, kui nad rääkima õpivad. Pööravad pea ära, kui nad vajavad suhtlemisest puhkust. Jäävad rinna otsas magama, kui nende kõht on täis, kuigi ema rinnad on lõhkemiseni pungil. Sülitavad toidu suust, kui neile aitab, ja protestivad, kui me tahame neid võõrastele üle anda või neid magama panna, kui nad selleks valmis pole. See tähendab pereelus perioodi, kui täiskasvanud on sunnitud oma piire ületama ja lapse heaolu nimel omaenda soove alla suruma. Vahe laste loomuliku “ei”-ütlemise ja vanemate kohustuse vahel öelda “jah” põhjustab esimesed tõsisemad pooltevahelised konfliktid, nõudes mitte just harva täiskasvanutelt suurt enesevalitsemist.
Ka väga väikesed lapsed on aga meelsasti nõus koostööd tegema. Nad kohanevad ja kohalduvad, kus aga vähegi suudavad. Nad ütlevad meelsasti “jah” nii oma vanematele kui ka kultuurile, millesse nad on juhuslikult sündinud. Nende ainsaks tingimuseks on, et nad võiksid end oma vanemate juures turvaliselt tunda. Selle turvalisuse tagamise nimel pingutavadki tänapäeva vanemad hirmsamat moodi, öeldes “jah” laste igale pisemalegi vajadusele, mida möödunud aegade vanemad üritasid tagada sellega, et seadsid lastele kindlad raamid ja selged piirid, mille ületamise eest sai laste nutvatest protestidest hoolimata karistada. (Tuntud lastearst dr. Spock rahustas empaatilisi emasid sellega, et nutt arendab laste kopse).
Kõige rohkem pooleteiseaastaste laste vanemad peavad niisiis ütlema laste vajadustele “jah” ja seega “ei” mõningatele omaenda vajadustele, kuid ma pean vajalikuks rõhutada seda, et juttu on vaid mõlema poole esmastest vajadustest. Kui laps ärkab nuttes, tuleb vanematel eelistada lapse vajadust lohutamise ja hoole järele omaenda unevajadusele. Kui laps on haige, peavad vanemad loobuma enda plaanidest. Kui mähe on täis, peavad nad katkestama vestluse jne. Kuid see ei tähenda ju seda, et vanemad peaksid end “tervenisti” ohverdama ning eitama oma väärtushinnanguid, tundeid ja eesmärke. Kui see nii oleks, ei saaks vanemad võtta endale seda juhi rolli, mida lastele turvatunde andmine eeldab.
Kui sa istud keset ööd ülal kolmekuuse titaga, pole selles midagi halba, kui jääd truuks oma unevajadusele, soovides, et laps varsti uinuks. Kui sa ei taha oma ümmardaja rolli ära uppuda ning lapsest oma ülemust teha, pead oma sisimas suutma säilitada selle, kes sa oled ka siis, kui rahuldad lapse esmaseid vajadusi. Täiskasvanute kõhuhääl peaks neile ütlema, et “See, et ma siin sinuga istun, kuni sa maha rahuned, pole sinu otsustada. See on minu otsus”. Kui see õnnestub, märkab laps täiskasvanu kindlameelsust ning asub koostööle. Kui vanemad ei suuda seda esimeste kuude jooksul ära õppida, võivad nad kergesti muutuda oma laste “ohvriteks” ja seda pole kumbki pool ära teeninud.
Juhtimine ei tähenda seda, et sa käsutad teisi inimesi, et oma tahtmist läbi suruda. Juhtimine seisneb oskuses kehastada väärtusi ja eesmärke just nii suure isikliku puutumatusega, mis jätaks ka teistele hingamisruumi, tekitades neis omakorda soovi koostööks.
Olen