Ei ütlemise kunst. Jesper Juul

demonstreerides sellega, et see vestlus on neile hetkel oluline. Üheksal juhul kümnest jääb laps kohe uuesti magama. Head juhtimist iseloomustab oskus oma vajadustele kindlaks jääda, unustamata seejuures last, ning see annab lastele turvatunde ning muudab suhte võrdväärseks.

      Esimest tüüpi vanemad unustavad täielikult omaenda vajadused ning muretsevad lapse pärast või on ebakindlad selle pärast, mida olukord neilt nõuab. See ebakindlus nakatab last, kes ei tunne end turvaliselt ning keda on seetõttu raske lohutada. Seda põhjustab laste tohutu võime selleks, mida imikuid uurivad teadlased kutsuvad “häälestumiseks” – lapse võime vanemate tundeid ja meeleolusid tunnetada või neile “häälestuda”. See võime toimib ööpäevaringselt ja ka distantsilt. Tunne võimaldab lastel vanematega koostööd teha, kuid kui vanemad on väga ebakindlad, ärevuses või ärritunud, ei tea lapsed, millega koostööd teha. Vanemad saadavad lihtsalt liiga palju vasturääkivaid signaale. See fenomen on üks tavalisemaid seletusi, miks vanematel on raske oma pooleteise kuni kolmeaastast last magama saada, teda võõrastele üle anda või omaenda tegemisteks rahu saada.

      Mudilased (1‒5 aastat)

      Pärast esimest pooltteist aastat suudab enamik lapsi omal jõul ringi liikuda ning on rääkima õppinud. Nad saavad aru paljust, mida vanemad ütlevad, ning neil hakkab aeglaselt välja kujunema omaenda keel. Vanematel on nüüd olnud aega oma last tundma õppida ja tunnetada, milline on tema temperament, iseseisvus ja tekkiv isiksus, olles samas õppinud nii mõndagi ka enda kui inimese ja lapsevanema kohta. Nüüd on vanematel käes aeg end kehtestada ja lapsel käes aeg tundma õppida, kes ta vanemad on inimeste ja mitte ainult hoolitsevate ümmardajatena. Kui nad seda ei tee, ootab laps jätkuvalt sama kõrget teenindustaset, mis on ju olnud ainus armastuse vorm, mida tal seni on olnud võimalik kogeda. Asi lõpeb kiiresti sellega, et mõlemad pooled ärrituvad. Teenindus ei ole sama mis armastus ning lapsel hakkab “külm”. Ainus, mida ta teha suudab, on nõuda üha rohkem ja rohkem valesid asju. Vanemad on ärritunud, sest nad on teenindava personali rolli uppunud ning reetnud iseend inimese ning üksteist partnerite ja armastajatena. Kui see sünnib, kujuneb lapse elu selliseks, nagu on mõnel rikkuri lapsel. Nad on oma vanematega koos ainult siis, kui see vanematele sobib ja ülejäänud aja on nad koos hoidjate ja muu personaliga. Nad õpivad läbi käima inimestega, kes on olemas vaid nende jaoks ja ei ole terviklikud inimesed, omaenda tunnete, vajaduste ja piiridega. Seetõttu saavad neist lastest tihtilugu õnnetud ja üksildased inimesed, kes teisi inimesi vaid ära kasutavad.

      Põhjamaades on üha enam maad võtmas fenomen, kus lapsed veedavad juba teisest eluaastast alates päevas üha rohkem tunde kasvatusasutustes.

      Kasvatajad on oma töös üldiselt väga professionaalsed, kuid nad on põhimõtteliselt lastega koos laste endi pärast ning on seega võtnud teenindava personali rolli. See röövib lastelt võimaluse õppida koosolemist tõeliste, lihast ja verest täiskasvanutega. Mitmetes lasteasutustes kaovad täiskasvanutel isiklikud piirid ja vajadused ning asenduvad raamide ja reeglitega. Kui paljud vanemad hakkavad pedagooge eeskujuks võtma, kuna nood on oma ala head spetsialistid, kaovad piirid perekondade ja lasteasutuste, vanemate ja ametikohustusi täitvate täiskasvanute, pedagoogika ja kasvatuse vahel. Asi lõpeb tihti sellega, et lapsed ei koge terviklikke, võrdväärseid inimsuhteid ja neis kasvab vajadus teistsuguse kooselu järele vanematega. Kui vanemad üritavad pedagooge kopeerida, et lastega veedetud aeg oleks võimalikult “kvaliteetne”, jääb laste vajadus olla hinnatud osa lähedastest ja isiklikest suhetest rahuldamata ning nende nõudmised meelelahutuse ja väliste stiimulite järele aina kasvavad.

      Ainus, mis sellele tendentsile vastu töötab, on vanemate tahe olla nii ehe kui võimalik. See annab nii täiskasvanutele kui lastele võimaluse arendada teiste inimeste piiride ja vajaduste tunnetamise oskust, mis on suhtlusoskuse loomulik osa.

      Väikelapsed lähevad pahatihti üle vanemate piiride ja selle põhjus ei ole mitte vähene austus või peenetundelisuse puudumine. Nende meeli täidavad lihtsalt nende endi vajadused ja himud, samas panevad nad uskumatult tähelepanelikult tähele vastuseid ja signaale, mida neile saadetakse. Nende käitumisel on kaks eesmärki: rahuldada oma vajadusi ja õppida oma vanemaid tundma. Nad peavad õppima, millest vanemad lugu peavad ja millest ei pea, mida nad soovivad ja mida mitte, millega nad nõustuvad ja millega mitte. Järgneva kolme-nelja aasta jooksul õpivad nad aeglaselt ja põhjalikult ära vastused nendele küsimustele, kuni on omaks võtnud vanemate arusaama õigest ja valest, heast ja kurjast, olles sellega kopeerinud vanemate moraalsed tõekspidamised.

      Õpiprotsess nõuab eelkõige selgust ja kordamist. Vanemate vastused ja reaktsioonid peavad olema nii selged kui võimalik ning neil peab olema piisavalt kannatust, et oodata, kuni need on jäädvustunud laste teadvusesse. Mõne asjaga saab hakkama paari nädalaga, teised võtavad aastaid aega. Mida rohkem sa lapsega kurjustad või teda kritiseerid, seda rohkem see aega võtab. Täiskasvanutega on täpselt sama lugu: mida ebakindlam ja kriitilisem on õpikeskkond, seda rumalama ja ebakohasemana sa end tunned ja seda kauem aega kulub sul asjade õppimiseks – kui see üldse õnnestub.

      Lapsed toimivad uurijate, mitte õppuritena. Nad peavad oma järelduste tegemiseks ise asju läbi kogema ja katsetama ning neile on vaja vaid vanemate usaldust ja hoolitsevat juhendamist. Ainus alternatiiv on kehaline ja vaimne vägivald, mis ei vii kunagi selleni, et laps õpiks oma vanemaid ja nende vajadusi ning piire tundma. Nad õpivad vaid endas kahtlema ning kartma autoriteete ja karistust.

      Kui kaheaastane sinult kolmandat korda prillid eest tõmbab, võid sa öelda nii:

      – Ma ei taha, et sa seda teed (lahkelt, kuid kindlal ja selgel häälel), ja prillid tagasi võtta.

      Sa võid öelda ka nii:

      – Ma saan aru, et mu prillidega on huvitav mängida, kuid ma ei luba seda!

      Ja prillid tagasi võtta.

      Kui nelja-aastane söögilaua ääres teie vestluse katkestab, võid sa öelda: