Kevad saabub sügisel. Mart Kadastik

Kas sa ei ole Savonlinnas käinud või ei ole Soomes käinud?” küsis ärimees Tambet ärevalt.

      „Ei ole jõudnud Soome jah.”

      Nüüd täitis ruumi piinlik vaikus.

      „See ei ole võimalik, et sa ei ole Soomes käinud, ei ole,” kordas Tambet Alver silmi pungitades.

      Järgmisel päeval kandis miljonär Eriku arvele viisteist tuhat krooni. Erik protestis. Mitte moe pärast, vaid päriselt, sest ta ei tantsinud kunagi kellegi pilli järgi. (Otseses tähenduses tegi ta seda muidugi iga päev.) Kuid annetaja bravuur ei vaibunud: „Vaatad koos naisega Savonlinnas neid etendusi, mida tahad, ööbid selles hotellis, kus tahad, ja kui tagasi tuled, laulad paremini kui varem. Seda ma tahan. Aga ära loodagi, et ma sind kuulama tulen. Elus on rohkem teatrit kui teatris. Teater mind ei huvita.”

      Targem – kes tavaliselt on ka vaesem – andis järele. Erik avastas, et tegelikult ei olegi Tambet temast väga erinev inimene. Nad mõlemad otsisid naudinguid. Erinevatest kohtadest küll.

      Too juulikuine nädal Soomes asendas Erikule ja tema abikaasale mesinädalaid. Isegi vihmane ja kõle ilm ei seganud nende andumist muusikale ja teineteisele. Kui külm niiskus hakkas meelisklusi ja kaisutusi segama, ostis Erik baarist kaks pitsi Finlandia vodkat. Nad olid joobes vabadusest ja õnnest. (Raha lugeva inimesena Erik siiski kahetses, et ei olnud Eestist märksa odavamat Viru Valget kaasa võtnud.) Erikut ei heidutanud, kui „Aida” etendus lausvihma tõttu pooleteiseks tunniks katkestati. Teatris võib kõike juhtuda, mõtles ta seekord.

      Pärast etendust kohtas Erik nelja eesti lauljat ja tegi neile suureliselt viinad välja. Kolleegid olid tööl – nad laulsid sajasuises ooperikooris. Savonlinna festival on suveprojekt, see ei sega põhitööd kodus. Üks neist tagareas laulvatest kaasmaalastest oli Milanos professor Tozzi juures koolitatud bass. Ka tema, kolme lapse isa, pidi raha lugema.

      „Mida hullem majanduslik olukord, seda suuremad on eeldused suureks kunstnikuks saada. Balzac kirjutas oma parimad romaanid siis, kui tema mööbel oli aresti alla pandud. Mul on veel voodi, laud ja toolid kodus alles, järelikult staariks ei kõlba,” porises bass.

      „Ma ei usu, et vaesus on ühtki kunstnikku inspireerinud,” esitas Erik oma nägemuse. „Suurimad inspiratsioonihetked on lahvatanud ikka naiste mõjul.”

      Eriku abikaasa, kes lauljate juttu vaikselt pealt kuulas, võttis mehe sõnumi tänulikult vastu.

      Tambet Alveri annetusel oli olnud kahetine mõju. Erik sai Savonlinnast innustava impulsi, samas jäi teda painama ebamugavustunne raha kinkija ees. Ta tundis end justkui Hiina keisri ööbik Anderseni muinasjutus. Ebamugav näis olevat ka sponsoril, kes veiniuimas oli muutunud raha pritsivaks ärikaks, mida ta muidu üldiselt ei olnud. Igatahes olid normaalsed suhted raha andmisega ära määritud. Erik ja Tambet ei olnud enam inimestena võrdsed, nagu nad olid olnud kuni Hennu sünnipäevani.