taust kui see, mis vaatas vastu toimikust. Henn – tollal alles kahekümne kuue aastane ambitsioonikas ajakirjanik – uskus, et just tema suudab mõista neid kummalisi suhteid, milledest läbinägemine käis kohtule üle jõu.
Too pikantne lugu algas sellest, et keskealine meesõpetaja kaebas kohtusse ühe oma kolleegi, pensionieas naisõpetaja. Meesõpetaja süüdistas kolleegi laimamises: naisõpetaja oli nii teistele õpetajatele kui õpilastele avalikult rääkinud meesõpetaja armusuhtest 17-aastase õpilasega. Naine oli tütarlast nimetanud armukeseks, meest liiderdajaks. Sama sisuga kaebekirja oli eakas õpetaja, vaieldamatu autoriteet aineõpetajana, läkitanud ka parteikomiteesse.
Kohtus kinnitas psühholoogiaekspert jutulevitaja pedagoogilisi möödalaskmisi. „See konfliktne inimene ei lähe ühestki asjast vaikides mööda, ei säästa teisi ega iseennast,” iseloomustas psühholoog õpetajat, kes üksiku inimesena elas õpilaste ühiselamus. Ta oli kooli kasvatuskomisjoni esimees. 17-aastasel tütarlapsel ei olnud mingit lootust varjata oma õhtusi jalutuskäike koos meesõpetajaga. Ega ta eriti üritanudki.
Kahtlustuste kasvades pidas õpilane paremaks kolida üürituppa. Aga üürileandja astus kohtus naisõpetaja poolele: „Mehel endal kaks last, aga alalõpmata käib autoga toda võõrast piigat sõidutamas. Ja kes teab veel, mida nad teevad.”
Meesõpetaja vastu rääkisid faktid, et ta oli hiljaaegu oma naisest lahku läinud ning et just tema oli tüdrukule toa üürinud. Iga kahe kuu tagant oli ta tüdruku uude kohta viinud. Küll olnud eelmine tuba liiga umbne, küll perelapsed liiga lärmakad.
Puhtamaid suhteid lubas uskuda neiu ema selgitus. Ema teadis, et see mees tema tütre eest hoolitseb. Ema oli meesõpetajale tänulik, sest ta ise elas Eestimaa teises nurgas.
Kohus andis meesõpetajale õiguse, toetudes kohtuekspertiisi tuvastatud faktile: neiu oli neitsi. Kohtunik, vanem meesterahvas, rõhutas seda fakti varjamatu mõnutundega. „Neitsi, järelikult seksuaalselt seni veel puutumata, nagu ekspert kinnitas, ja meil pole alust kahelda eksperdi hinnangus, sest mu arusaamist mööda ei ole neitsinaha tuvastamine, khmmm, väga keeruline ekspertiis. Järelikult süütu, täiesti süütu,” kõneles musta talaari kandja väärikalt.
Kohus otsustas, et sõnade „armuke” ja „liiderlik” kasutamine õpilase ja meesõpetaja suhtes on olnud laim.
„Armusuhet ei takista mingi membraan,” porises otsuses pettunud naisõpetaja kuuldavalt. „Ja ta võis selle sinna tagasi panna. Tänapäeval on kõik võimalik.”
Kohtuistungil vanamoeline naisõpetaja Henn Paavelile sümpaatset muljet ei jätnud. Ometi jäi ajakirjanik ka pärast kohut kahtlema meesõpetaja ja tema õpilase suhete siivsuses. Ta otsis asjaosalised enne loole punkti panemist uuesti üles ja vestles nendega ükshaaval, tundide kaupa.
Kibestunud naisõpetaja muutus Hennu silmis mõistetavamaks. „Inimese elu peab olema selline, et poleks midagi varjata. Selles asjas… ma usaldan oma intuitsiooni,” ütles kogenud pedagoog. Kooli vilistlased, kellega Henn rääkis, kiitsid vana õpetajat. Lõpuaktusel, ütlesid vilistlased, kingitakse talle rohkem lilli kui ühelegi teisele õpetajale. Ta on tüdrukutele ema eest, ta on imehea kokk ja valmistab õpilastele aeg-ajalt ühiselamu köögis toitu. Temagi oskab armastada, ja teda armastatakse.
Meesõpetaja muutus antipaatsemaks. Ta oli umbusklik, hoidus silma vaatamast. Ainus selge vastus tuli küsimusele, kas oli ikka arukas algatada kohtuprotsess, mis nii või teisiti neiule varju heitis.
„Laimule tuli piir panna. Muidu ei oleks ma enam saanud pedagoogina edasi töötada,” ütles protsessi võitja otsustavalt.
„Aga õpilane?” küsis Henn.
„Me saame hakkama,” vastas õpetaja.
Neiu klassikaaslaste hoiakud olid heitlikud. Enne kohut kinnitasid nad nagu ühest suust: „Ta on andekas tüdruk, palju lugenud, kinnise iseloomuga, ei saanud väga lähedaseks meile kellelegi, kuid niisugused armusuhted on tema puhul mõeldamatud.” Kohtusse ilmus neljast kutsutust vaid üks õpilane, temagi jäi oma tunnistuses ebalevaks. Ajakirjanikuga kokku lepitud kohtumisele ei tulnud enam keegi. Võimalik, et ringkaitses pedagoogid olid jõudnud laste ajud ära pesta – kolleegid mõistsid meesõpetaja moraalitu käitumise hukka. Ammu enne kohut. Ja ka pärast kohut.
Ja neiu ise? Tema mõistatuslikkus jäigi Hennu kõige enam piinama. Henn ei suutnud teda oma kasina elukogemuse najal läbi näha. Tüdruk oli kooljalikult kahvatu. Tark, selles polnud kahtlust. Manipuleeritav, allaheitlik? Arvatavasti mitte. Ta võinuks olla väga kirglik – noore mehena tajus Henn tüdrukus mingit salapärast jõudu, peidetud iseseisvuse võlu. Tema külmus oli kõrvetav ja erutav. Henn tajus, et on selle neiuga koguni lähedane.
Nii sisemiselt kui väliselt. Ka Hennul olid sisselangenud põsed, terav nina, pisikesed rahutud silmad.
„Kas ma peaksin teadma midagi, mida ma veel ei tea,” uuristas Henn käiku neiu hingekoopasse. Neiu ainult raputas pead.
„Kas te armastate seda meest?” küsis Henn otsekoheselt.
„Mis asi on armastus?” tuli vastus. Tütarlapse hajevilolek oli kadunud. Ta vaatas ajakirjanikule otse silma.
„Tunne… kahe inimese vajadus teineteise järele, vajadus koos olla,” otsis Henn sõnu.
„Mida te koosolemise all mõtlete?” ei jätnud neiu järele.
„Koos… teineteisega koos,” kugises Henn vastuseks midagi arusaamatut. Talle meeldis küsimusi esitada, mitte neile vastata.
„Te mõtlete vist voodis koos olemist,” ütles koolitüdruk. „Te mõtlete, et armastus on ainult voodis.”
Henn ei mõelnud enam midagi. Tema keel jäi kurgulakke kinni. Tema, viieaastase abielustaažiga ajakirjanik, oli korraga kimpus 17-aastase õpilase julgetele mõtetele reageerimisega. Aga ta ei tahtnud oma haprust välja näidata ning teatas elutargalt: „Armastus ei vaja voodit.”
„Loomulikult ei vaja,” teadis neiu. „Saab ka teisiti.”
Hennul kadus isu rohkem materjali koguda. Ta kirjutas kohtutoimikust ümber värvikamad lõigud ning põimis need kokku oma muljete ja järeldustega. Ilmus lugu „Armastus või armutus?”, mille moraal oli lihtne: kohtus kaotasid mõlemad osapooled. See lugu tekitas linnas enneolematut furoori. Kõik rääkisid ühe koolitüdruku romaanist õpetajaga. Henn sai ligi sada kirja. „Armastus või armutus?” kinnitati nööpnõelte abil autahvlile, kvartali lõpus premeeriti Hennu kahekümne rublaga. Henn ostis selle raha eest Saksa DV päritolu Zekiwa, pehmete vedrudega lapsevankri, mille kaubamaja osakonnajuhataja oli talle kui tuntud ajakirjanikule kõrvale pannud. Hennu aastane tütar ei teadnud armastuse armutusest sellal midagi. Henn ise ka ei teadnud.
Alles nüüd, aastakümneid hiljem, hakkas Henn taipama, et võib-olla kaotas selle artikli kirjutamisega ka tema ise. Kas sellele vihjaski naine pärast liftist väljumist? Kas kellegi käes oli siiski tõde, mis ei ühtinud kohtus mõistetud õigusega?
Henn Paavel sulges oma puutetundliku arvuti. Milline paradoks – tundlik arvuti. Kas maailmas üldse leidub midagi, mis oleks arvutist tundetum, ratsionaalsem, masinlikum?
Ta riietus kiiresti. Spaahotellis kõlbab ka teksade ja pulloveriga restorani minna. Halb, et kitsukesed standardtoad polnud varustatud fööniga. Ei saanud juukseid õiges suunas koolutada, need kuivasid nii, nagu ise tahtsid. Peaasi, et toavõti kiirustades lauale ei ununeks, nagu Hennul sageli oli juhtunud.
Õnneks oli õhtune lift inimtühi ega peatunud igal korrusel. Lift kolksus alla nagu tühi ämber kaevurakete vahel – lootusega, et peatselt tuleb vastu puhas, selge vesi.
Naine, kelle nime Henn ei mäletanud, ootas teda hotelli vestibüülis.
teine peatükk
Jüriöö tänaval, Haapsalu vaiksel kõrvaltänaval tohtis rahumeeli jalkat mängida. Ainsaks mureks olid maadligi aknad, mida pall võis juhtumisi tabada. Ühe sellise akna vastu pall tol pärastlõunal põrkaski, õnneks pehmelt. Erik jooksis palli järele ning jäi ammuli sui aknast sisse vahtima