aga väga rasked ning tavaliselt kaks korda pikemad kui Henn ise, mistõttu mööduvad inimesed imestasid: „Kuusk, kuhu sa poisi viid?” Poisist polnud näha muud kui saapad. Ega ta tahtnudki, et teda nähtaks. Ta häbenes.
Kui Henn higisena, okastest kraabituna ja valust värisevate kätega koju jõudis, selgus, et ligi meetri jagu kuuselatva tuli maha saagida – tuba osutus liialt madalaks… Ja nii igal aastal, sest lühemaid kuuski ei pidanud Henn väärilisteks nende tuba ehtima.
Hennule meeldis jõulukingitusi teha. Tavaliselt kinkis ta emale liniku ja isale kammi. Ta oli need ostnud nurgapealsest pudupoest kuuekümne kopika eest, mis ta oli jõulu ajaks kogunud. Kinkimine valmistas Hennule suurt rõõmu. Seevastu teistelt kingitust vastu võttes ei ilmutanud ta erilist vaimustust, valmistades oma tänamatusega kinkijatele rõõmu asemel meelehärmi. Tegelikult kingitus meeldis Hennule, kuid ta ei osanud oma rahulolu välja näidata. Ta ei osanud kraapsu teha, ei siis ega hiljemgi.
Kooliseinte vahelt oli Hennu ninna igaveseks süübinud poonimisvaha ja võimlahigi eemalepeletav hais. Tema jalatallad mäletasid kohutavat päeva, mil ta oli sussid koju unustanud ning pidi sokkide väel klassi minema. Pärast kooli lõpetamist ei olnud ta sinna klassiruumi enam kunagi tagasi läinud. Ta ei käinud kokkutulekutel ega soendanud üles vanu suhteid. Mingil hetkel pidi ta endale tunnistama, et suutnuks meenutada kõigest kolmandiku klassikaaslaste nimesid (tüdrukutel olid nagunii uued nimed) ning olnuks saavutus, kui ta neist omakorda kolmandikku nägupidi ära tundnuks.
Henn ei kuulunud nohikute ega eeskujulike viiemeeste sekka, keda ülbitsejad taga kiusasid. Pugejad istusid esimeses reas. Henn tuli 1. septembril kooli enne kella kuut, koos koristajatädiga, et hõivata koht viimases pingireas. Tal ei olnud seda kohta vaja mitte selleks, et oleks mugavam maha kirjutada, tüdrukuid patsidest sikutada või õpetajale vahele hõigata. Henn tundis end halvasti, kui keegi tema selja taga askeldas.
Henn jõi enne koolipidu koos teistega pudelist likööri ja kuulas underground-rokki, ehkki see ei viinud teda ekstaasi. „Ilias” ja „Odüsseia” erutasid teda rohkem kui Black Sabbath või King Crimson, mida olengutel kuulati klooretüüliga immutatud taskurätikust inspiratsiooni sisse hingates – maakera pöörles siis tõesti tajutavalt. Apteegist ostetud klooretüül lahutas Hennu iseendast, tõstis ta enda kohale, keerutas teda enda kohal. Päris naljakas. Aga kui uim nõrgenes, kukkus Henn enda otsa tagasi.
Kui eluvennad said klooretüülist innustust käsi tüdrukute püksi ajada, siis Hennu peataolek lõppes öökimisega. Liiati ei olnud talle päris selge, miks ja kelle aluspükste ja kannikate vahele peaks ta oma sõrmed pressima. Lõdvema kummiga tüdrukud olid hakkajate poiste poolt niikuinii juba kõrvale tõmmatud. Korralikele tüdrukutele olnuks aga pärast seda, kui Hennul tõesti oleks õnnestunud nende ihu puudutada, piinlik otsa vaadata. „Ka sina oled selline,” mõõtnuks korralike tüdrukute etteheitev pilk Hennu.
Korralikkuse mõõde muutus üsna jonguliseks ühel kooliekskursioonil Võrtsjärve äärde. Telki, mida Henn jagas kahe klassivennaga, hiilisid pimeduse saabudes kaks tüdrukut, keda võis pidada igatpidi eeskujulikeks. Tüdrukud pugesid Hennu kaaslaste magamiskottidesse. „Meie telgis oleks sulle rohkem ruumi,” andsid nad Hennule märku tema kohalviibimise ebasoovitavusest. Viies ratas veeretaski end kiiresti öhe. Henn ei roomanud tüdrukute tühja telki. Ta lõdises kogu öö rannal, peegelsiledale järveveele lutsukive visates.
Ühel korral kutsuti vanemad tema pärast kooli. Henn oli aiatööl kõva häälega küsinud, kui kaua nad peavad veel sitta vedama. Kooli tuli isa. Õppealajuhataja selgitas talle, et niisuguste ebasündsate väljendite kasutamine on lubamatu. Tegemist olevat põllumajandusliku tootega, väetisega, mille kohta äärmisel juhul tohib öelda sõnnik, aga mitte s… Isa oli seepeale öelnud, et tema teada sõnnik ongi sitt, ja küsis, kas õppealajuhatajal on sõnniku koostise kohta teistsuguseid andmeid. Rohkem kool Hennu vanemaid ei tülitanud.
Henn sai kõigiga normaalselt läbi, mõlemad leerid – nii eluvennad kui pugejad – respekteerisid teda kui oma. Peaaegu oma. Temast peeti lugu, sest ta ei teinud kellelegi liiga ega kaevanud kellegi peale. Henn jäi ainsana lohutama veriseks löödud huulega tuupurit – kaklust takistada käinuks talle üle jõu –, kuid ta ei andnud kunagi üles ka rusikameest. Teda võis usaldada. Tõsi, vahemehe positsioon oli habras ning selle säilitamine nõudis pidevat pingutust.
Koolielu oli täis tegevusi, mida Henn tahtnuks vältida: tööõpetus, joonestamine, matemaatika, võimlemine, tantsukursused, näitering, klassiõhtud, ekskursioonid. Ebaloomulik enesekontroll vangistas ta loomuliku oleku, ta elas ebameeldivaid tundeid ja hirme läbi juba pikalt ette, mõte eelnes kogemusele, muutes hapraks või hävitades seosed tegelikkusega – sellega, mis parasjagu toimus.
Henn hoidis eemale olukordadest, kus tema niigi nigel enesehinnang võinuks veel enam muserdatud saada. Kui tantsupeol kuulutati välja tüdrukute valik, kadus Henn saalist. Ta kartis alandust, kartis jääda ainsana seina äärde – viimaseks valikuks. Kui mõni vinniline tüdruk võttiski ta tantsima, siis kujutles Henn juba enne saalipõrandale jõudmist, kuidas tema puujalgne tantsusamm pilkeid teenib. Henn häbenes särki seljast võtta, eriti veel tüdrukute silme all, kui pidi klassikaaslastega ujuma minema. Ta ei olnud spordipõlgur, käis isegi kaasaegse viievõistluse trennis märki laskmas ja vehklemas. Kuid pingutuste kiuste ei arenenud tema luud ja lihased puberteedieas soovitud proportsioonis. Kõik energiavarud kulusid ära uute kõrguste vallutamisele. Kasvu järgi võinuks ta korvpallis vabalt ääremängija kohta täita. Sagedamini istus ta siiski väljaku ääres.
Kooliaeg tähendas Hennule halastamatut võitlust iseendaga ning lakkamatut laveerimist, et näida välja natuke targem, osavam ja tugevam, kui ta tegelikult oli. Ainult natuke, sest palju võib minna liiga paljuks.
Kooli lõpuks oli Henn Paaveli eluhoiak – olla nähtamatult nähtav – välja kujunenud. Ta ei tahtnud käia karja ees, aga ta ei tahtnud ka karjast kaugele maha jääda. Hennu vaist ütles, et kiskjad ei ründa karja, vaid sellest eemale jääjaid, eristujaid.
Kui ta sattus kinos või teatris esimesse ritta istuma, lasi ta end lamaskile nagu hambaravitoolis, et mitte takistada selja taga istuja vaadet. Esireas istumine oli Hennu jaoks ülepea vastumeelne ja riskantne. Mõnes etenduses pöördusid näitlejad ootamatult publiku poole või koguni tirisid kellegi lavale, et siis seda õnnetut saalitäie rahva ees naeruvääristada. Midagi hullemat oli raske ette kujutada. Pealesunnitud rollivahetus oli Hennule talumatu, igasugune poseerimine alandav. Peaaegu kõigilt grupipiltidelt vaatab Henn vastu tardunud ilmel, ümbritsetuna kaaslaste naeru lõkerdavatest nägudest. Just nagu näinuks tema ainsana, kuidas fotograafi selja tagant läheneb kohutava kiirusega tappev tsunami. Või vähemalt õppealajuhataja. Mõnelt Hennu meelest eriti tobedalt pildilt oli ta oma näo välja lõiganud. Tema visuaalne elulugu oli augustatud.
Henn lootis oma diskreetsuse tagasi teenida. Tema tuju ja eneseteadvust tõstis naeratus suvaliselt tütarlapselt, kellele ta oli viisakalt ukse avanud. Samas ärritas Hennu, kui bussis tema ees istuja oma istmega hoolimatult talle sülle vajus. Teda häiris kõrvalistuja, kes laiutas küünarnukiga käetoel, mis pidanuks võrdselt mõlemale istujale kuuluma. Nii paljud asjad ümberringi häirisid Hennu. Kuid haruharva võttis ta nõuks reageerida. Ta neelas nördimuse enamasti sõnatult alla.
Ühte Henn Paavel oskas ja tahtis – kirjutada. Ta luuletas. Riime olevat põiminud ka tema koolidirektorist vanaisa. Selle vahega, et vanaisale tuli vaim peale elu teisel poolel, Hennule noores eas. Henn kirjutas kriminulle ja näidendeid. Kirjutuslaud oli tema vabaduse väljak. Lõpetas töö, luges selle läbi ning viskas prügikasti või ahju. Rahulikult, mitte meeleheitehoos. Kooliajast polnud Henn ainsatki rida alles hoidnud. Ei paberil ega mälus. Ta oli perfektsionist. Ta nautis väljakutset kirjutada klassikaaslastele samal teemal kuus-seitse kodukirjandit, varieerides sõnu, lauseid, ülesehitust ja isegi kirjandi ideed. Ainult ühel korral paljastas eesti keele õpetaja tõelise autori.
Inimesed, kellel on loomupärane vajadus kirjutada, peavad tavaliselt usinasti päevikut. Henn oli elu ülesmärkimisest pärast paaripäevast püüdlikku kribimist loobunud. Päeviku pidamine hakanuks elule ette kirjutama, mida teha ja millal teha ja mida mitte teha lähtuvalt sellest, kas tegu võiks päevikusse sobida või mitte. Päevik tõusnuks ülemaks kui elu, võtnuks kirjutajalt elamise