on>
I
Mai-kuu ilus selge-hele hommik, – nii wärske puhkew walge roos tütarlapse ees aknal. Nüüd on kewade – üksainus kord õitseb ta.
Emake Maa ehib end awara siniwõlwi all tõusewa päikese hõõguwal paistel õrnsüütate sinilillede ja kaste hiilgawate pisar-pärlitega. Kewade Armastus südames ja sätendaw elulootus silmades. Walgus tõusis kui tasane kuma, arglik igatsuse kiir Imatare neitsilikul, talwe murede, hädade warjul wähe tumenenud palgel. Wihastes pilwedes kohises torm ja tõttas kui surejate kaebekisa edasi wiies kesktarduwat loodust hullumeelselt wingudes edasi – tõi ilmamuutust, wahest küll ka karedamat külma ja kihenalist lund maale. Aga nüüd… Kuidas on taewas selginud. Walguse rõõmus sinendab otsatus suures laotuses sügawsinine – täis nägemata helkisid. Wärwilisi, kirendawaid heledaid kiiri saadab päike kõrgel ja walmib maani-ulataw särawate walgusekiirte kangas. Kewade õitseb maa pääl nagu õnnis unenägu alles. Kui kangast lahti arenenud helkiwad kiired, üksikud, lagunewad õhus – ruumi mööda laiale ja heidawad mulla põue, kus kirg elu ja armastuse maitsemise järele tuksub, kaswab, pakitseb. Muld muheneb ja niiwiisi salaja sünnitatud hilju huljuwad lugemata walged idud – kujunewad elud üles ja sirutawad endid päikese poole. Kõrgel aga mängib maad kallistaw kullakarwaline walgus iluga. Õhk heliseb täis kaugeid rõõmsaid lauluhelinaid. Lilled õitsewad imelikus kewade aimduses oru kaldal. All jões kohawad wahused laened peatamata rutates.
Ülewal, kus kohutaw, kumaw kõrgus kui mõttes salaja kumiseb, naeratab tukkuw õnn üle kauni kewadepäralise maa.
Maa wäriseb helluses ehitud päikese kõrguse piiris Armastuse ees. Looduse sügawamates häältes on hõiskaw tundmus, wabaduse rõõm aimataw.
Awaruste kauguses ilmub ringkäigul hoopis teistsugusem maa, igatsuses täielikum ja ilusam – imelik kui nõiduslik muinasjutt…
Sinitaewa wärisewal pinnal kumab päike labi piirita laotuse, millel ei ole otsa ega algust.
Õhk on nii puhas, – täis nägemata heledaid täpikesi ja heliseb wabalt, rõõmsalt wastu.
Lumiwalged pilwed ujuwad hommikust õhtu poole ja seisawad üle taewa nagu wärisew wõre – suurepäralik mahalangemisel… Osalt juba nad wajuwad ju metsa warju ja liiguwad nii tasa kõrgel, imelikult, hellalt.
Päike mängib roheliste metsalatwade pääl, mis tuules õõtsudes paenduwad. Tema kiired aga sätendawad mitmewärwilistel kastepisaratel – ja need näiwad wärskes haljuses nagu paistwad pärlid…
Sääl mäe nõlwal rohendawad kewade põllud ja allpool on luha, mille keskel jõgi wäänleb ja keerleb – ülewalt Jaanuse orust tulles, kuni ta mäe taha teise orgu ära kaob ja siis järwe jõuab.
Lokkaw rohi hällib luha pinnal, mille ääres ridastikku-seatud kalatiigid päikese paistel läigiwad. Külm lätewesi woolas tasa mäe seest ja orust sorgusid mööda tiikidesse ja säält juhiti see jõkke edasi.
Jaanuse maja on ülewal oru kaldal, kus jõgi wahutades ja kohisedes üle kiwide tõttab, kuni ta wõimus wool luha pääle jõudes tasaseks, waikselt-keerlewaks, hõbedaseks weeks muutub.
Orupool awatud akna ees noor tütarlaps jõi kahwatu-helkiwal jumel wälist walgust ja ilu enese sisse.
Rahulik selge nägu andis mõistusest ja hääst meeleolust tunnistust. Waates näis sügawam elu ja silmapilkne wälkuw rõõm, mis hinge joowastas päikese paistel – kewade awaruste eel.
Wabalt tungis wärske õhk puhkewate wäljade päält tulles talle näosse ja pani põsed õhetama. All aias liikusiwad rohelised oksad õrnalt ja eemal kaldal nikutasiwad noored kased tema poole nagu terwituseks oma lehtinud päid. Kaugel paistis selgesinine suwetaewas.
Ah, see otsatu taewas!
Päike kaib laotuses mõõtmata teed algusest igawesti! Ja ruumil ei olegi otsa. Lendawa ajaga muutuwad inimesed põrmuks, atomideks, – kelle mõtted alles täna wõidurikkalt ilmas rändawad ja elust unistawad.
Hinges aga wäriseb kauge igatsus. Tõe järele januneb inimese waim, kuni ta isegi weel ei tea, mis ta on!
Suurepäralised oliwad tütarlapse mõtted, mis kõrgel sõudsiwad ja sääl kutsusiwad teda ta unenäost üles ärkama – eluunenäost, milles hing puhkas.
Wiira unistas lõppemata walgusest ja kewadest: see oli kui elujõuu ärkamine temas…
– Ääreta meri kohiseb, kuula, nüüd tulewiku laulu aimates. Ta kannab kõrge taewa helki ja näeb julgete mustlaste telki metsa all wilus – kui muiste, ammugi!..
– Ah, see ilm! Wõtaks ta pihku kui kerge wäikese, ümarguse mängupalli ja heidaks kaugele ära – sügawusesse, kuhu ka ise kaoks!
Ta lapselik nägu oli kahwatanud ja mõtlewalt tõsine. Talwel on huulte nurka kaks nähtawalt terawat joont ja silmade alla sinikad wiirud tekkinud.
Siis lamas ta punase warju taga woodis ja mõtles oma argu, imelisi mõtteid… Mõistmata oli suur elu, mis ta meeles eemalt kohas, nagu öösine kole muinasjutt.
Kui kewade tuuled wäljas juba kohades mööda maad käiwad ja igawese udu laiale ajawad, lööb wabaduse rõõm südamesse, on eluiha kuumem, kaugelepüüdwam ja unistaw-õrn…
Ta mõtlesgi elumõistatuste salapäralikkuse üle järele – ja nägi neid tulewat ja mööda minewat, ilma et oleks teadnud põhjust – ilmumiseks, olemiseks ja janunewaks igatsuseks, mis hinges waewles, lahti pääsemata oma aluselt nii kitsalt! Looduses nii suures liikus ja töötas misgi määramata jõud oma teoria järele – lõi wahetpidamata uusi eluwormisid. Kadunud on saja aasta eest elanud hingelised. Põrmu langenud ja kustunud, muutunud, ilma et nende ase neid tunneks ehk nende hingel – nägemata ettekujutusel, millel oma elu-saladuslikud põhjused, kodu oleks kuskil – kus taewas otsatu sinab, waimugi uputab oma sügawusega! Just kui ei selgi igawese aja mõistatus! Kui walus on see eksiw teadmine, inimese hingele. Kes tahaks iseenesest kõiki põhjusi ja algelu olemisi üles arwata – mitte ainult uskuda, et põrmus, läbipaistwas ruumis ja atomides igawene elu igawesti kestab…
Imelik on lõppemata elu olemiste aladel! Igawesest ajast igawesti tõuseb eluiha sügawusest kõrguse poole läbi sinise taewa kuni päikese juurde ja särab säält kiirgades elu-sügawusesse. See teadmine muutub inimese mõttes helkiwaks elulauluks ja ta hingele troostiks tundub see laul olemise ruumis kadumata edasi helisewat – ka siis kui teda – ainukest mõistjat enam ei ole!
Tema mõtted, mis nagu tähed kuskil kõrgel taewas seisawad, tunnewad särawat walgust mida eluks nimetatakse ja mis ei lõpe ega otsa saa ialgi wististi…
Aia wärawat liigutati, inged kriiksatasiwad. Koer haugatas tee poole jookstes – kuid siis laskis pää laisalt longu, heitis murule pikale ja sirutas esimesed käpad wälja.
Tuleja oli Alla, tema ligidane naaber ja seltsiline, kes tihti teda waatama tuli.
– Kus sa nüüd käisid?
– Ütle, mis sa enne nii targa näoga sääl mõtlesid? Waatad nii kaugele ja – lähedal midagi ei näe?
– Ma olen wahest, ei tea – lühikese nägemisega inimene. Jutusta nüüd ometi kord midagi. Mul oli üksi juba liig igaw.
– Paljude mõtete pärast – muidugi. Mõtlema pead wähem, rohkem magama ja wäljas käima. Õppima ka ometi.
Aga mõtetest ei pääse kuskil päris lahti.
Alla jättis mõtted talle ja kõneles oma armsa, pikaldase häälega:
– Ma käisin ülewal köstri pool. Waata, kus on inimesed! Kõik nii rahulikud ja arusaadawad. Ilma oli isesuguses meeleolus, mis kewade ja ilusa ilmaga ikka tuleb. Aias puude all istuwad kahekesi – oma sõbraga ja loewad ka – raamatul laua pääl üksi igaw. Siis seletawad targalt maailma asju ja – silmad kõnelewad ka – oma juttu… Wõi. mis sääl arwata – nii on ju lõbus – harwa ollade… Ilma oli ka meelitaw. Lumiwalge kleit – lahtise kaelaga – käed niisama paljad – kuld käewõru kena uus…
– Huwitas see olek sind?
– Muidugi. Päris hää oli – wana köster oli ka kodust ära. Mamma käis aias kord waatamas – muidugi kui ma sinna läksin. Siis hullasime – ajasime teineteist taga ja tegime wanikuid. Ilma sai ühe wõililledest omale. Ja tema ütles, kui Ilma selle pähe pani:
– Kewade