Elukewade. Marie Heiberg

Nende tundmused aga oleks ühised ja puhtad, kui sinine taewas täis igawest rahu – nende juures selginud elu-saladuses asub õnn ja julgus – ning usk, mis nad siis omale ise looksiwad. Ja elu on ka siis ehk parem, täielikum.

      Wiira waatas kord weel pääd selga wisates nende pääle, kes mahedasti juttu puhusiwad ja ei teadnud, et naesterahwas sarnast mahedust ja pääliskaudsust tulewikus rumaluseks peab – aga nüüd on see weel talle eneselegi õige tume, tal on ju waba mõtlemine ära keelatud! Ja Wiira arwas oma õe näos midagi nägewat, wõi paistis see talle mõttes nii ilus, et õde talle isegi kord ütlema saaks: Sinu tee on õigem, sellepärast on sul ka parem elada. Ja ta läks weel kord enesega täiesti rahul olles peeglist mööda. Siis tuli ta kööki, kus ema akna all istus ja kõige hingega laudlina heegeldamisega tegemist tegi, ega teda mitte sugugi tähelegi ei pannud, kui ta wälja läks ja ukse enese järel tasakesi kinni tõmbas.

      Wäljas paistis õhtune päike küllalt soojasti ja taewas helendas sel walgel kullakarwa-sinine. Aias wastu kõrget oru kallast oliwad puhkewad toomingad, mis nii kangesti meeldiwalt, aga ühtlasi uimastawalt lõhnasiwad. Iga puu ja teerada oli siin Wiirale tuttaw juba lapsest saadik. Kewadel tegi ta aias teesid ja armastas igaühte uut kaswukest. Aga wärskes haljuses oliwad nad nüüd nii kauniks ja toredaks paisunud kaswades, et kõiki ära tunda ei wõinud. Ta oli siis palju lillesid külwanud, mis nüüd kahe wäikese peenra pääl juba üles tõusnud oliwad – rõõmsad helerohelised wõsud igalpool. Lootust-ärataw töö, rõõmus aednik.

      Wanad kased warjasiwad teda oma allapaenduwate okstega – ka nemad tundusiwad kewade järele lõhnawat ja noortes okstes oli kohin ja see tundus nagu elaw ja waigulõhn täitis õhku meelepäralise wärskusega.

      Tasa heljusiwad walged pilwed kõrgel. Jahe kastepisar langes lehtedest ülewalt tütarlapse palja käewarre pääle, see oli nii puhas ja karske.

      Aga kerge lendaw õhtutuul tuli wäljade päält ja silitas meelitawalt ta tõmmu juukseid.

      Ta jäi wilus põõsaste keskel seisma, waade kaugemale pöördud, kus üle rohendawate wäljade päikese-walgus õhkus ja eemal mäe taga metsa ladwad õhtu ootel kumasiwad. Ja päike hakkas õhtule wajuma hõbedase järwe kohal, mis kõrgete mägede wahel seisis ja kaugemal kääru taha kadus, aga mitte otsa ei lõppenud. Suurem järwe osa oli sääl mäe kääru taga, mille wastu teiselpool kallast kõrge kingu otsas muistse kindluse warem oli, mille osalt piiratud müürid purustatud ja kadumisele pühendatud õhtuwalguses kui aralt seisiwad. Ja imelikud aimdused täitsiwad tütarlapse meelt, kui ta nende pääle waatas – misgi kurb ja rõhuw tundmus asus nende pärast ta südamesse.

      Ta waatas kaugemale, kuhu üks lõokene kaugemeelselt lauldes lendas ja wiimaks horitsondil keset sinawat udu ära kaugele kadus. Kaua kostis weel waba linnukese laul tütarlapse kõrwu ja ta igatsus käis sellega kaasa. Kaugele! Ei tea, miks see mõte teda nii haawas. Aga misgi tugew iha ärkas ühtlasi tema südames ja tal tuli keelmata tung ka wabaks saada kui lõokene õhus – et kaugele sõuda – kaugele…

      Lootus aga ahwatles teda sinna suuremasse, wabamasse elusse, kaugele ilmawiirele, kus kõik salaldaw ilus õnn ja igatsus wärises ja wirwendas. Aga siisgi oli kahjugi lahkuda praegusest waiksest, lihtsast elust ja oma mõtetest, mis nii läbipaistwad ja selged oliwad – lapsena kodus.

      Õhtupäike kullatas kaaris laialist lokkawat luha ja wirwlewat jõe wett ning kaugemal mustrohelisi põldusid ja sumawat metsa, kesk laulwat õhku…

      Silm wõis jõe õige perspektiwi, rohendawa sirge pilliroo õõtsuwa loa-wõsu ja päikesest punendawate mäekallaste pääl, mille tippude juurde walged pilwed kõrgel nagu luiged randa jõudsiwad ja sinna puhkama jäiwad – wälja puhata ja imeda enese sisse särawat walguse ilu.