ütles ta ja astus esikusse. „Ei, ei.”
Korraks tundus, et situatsioon on viimse detailini sama. Tal oli seljas seesama hommikumantel, ta juuksed langesid samamoodi seljale ja laubale, ning alahuul oli niiske ja poikvel, ja esik täitus silmapilkselt mingi kallihinnalise lõhnaõli rafineeritud aroomist, aga ei, ma tajusin, et mu külalise pilk oli tuhm, ta hääl oli murelik, ja seejärel märkasin imestusega, et tal oli käe otsas suur sinine emailämber, millele oli kaks punast tomatit peale joonistatud. Ämber? Milleks see ämber, mõtlesin ma heitunult.
Siin linnaosades elades polnud ma vist ühtegi ämbrit näinud. Prügipanged välja arvatud.
„Aga mul on nüüd jälle esikus valgus,” ütlesin ma kohtlaselt.
„Aga minul pole vett,” ütles Ivi Schmidt õnnetult. „Kas te ei laenaks mulle natuke?”
„Ah sedaviisi…” hakkasin ma juuksetutti siludes nämmutama. „Astuge edasi… Või ei… Vett laenata… Imelik ütlemine… Teate, mulle tundub, et see… Teate, imelik küll, aga ka minul pole eilsest õhtust saadik tilkagi vett. Mul pole isegi joogivett, ausalt! Kuulge! Mis nüüd selgub? Ma arvasin, ei see on mingi väike tõrge, ummistus või midagi sarnast, mõtlesin esmaspäeval santehniku kutsuda ja kogu lugu… Aga nüüd… Kuulge…”
„Jah. Jaa, muidugi,” ütles Ivi Schmidt sellise häälega, nagu oleks ta minus väga pettunud.
Meie pilgud kohtusid. Tal oli väga murtud ilme, sealt vaatas vastu siiras ahastus. Kas tõesti ainult veepuuduse pärast? Aga miks ka mitte. Naiste jaoks on veel elus veelgi olulisem koht kui meestel. Veeprotseduurid, kümblused, küürimised, pesupesemine moodustavad nende elust tõsise protsendi. Naised tahavad peaaegu lakkamatult midagi pesta, ennast või rõivaid kasida.
„Ma siis lähen,” ütles Ivi Schmidt.
„Aga äkki teete ühe suitsu?” küsisin ma umbse häälega.
„Kuidas, palun?” Ta vaatas mind kurva imestusega. „Ma ju ei suitseta hommikuti.”
„Ah sedasi, siis küll, siis on teine asi,” ütlesin mina.
„Nägemist,” sõnas ta.
„Oodake…” hüüatasin mina.
„Mis on? Mis veel?”
„Ämber… Teil on väga ilus ämber…”
Ta kehitas õlgu, muigas napilt ja läks.
Poetasin sigaretipaki mõtlikult kingakapile.
Mul oli paha, mul oli imelik, mul oli häbi. Olin rumalasti käitunud. Ja veel olin ma natuke solvunud.
Siis võtsin kilekoti ja läksin samuti välja. 21. korteri poole ma ei vaadanud. Pea kangelt kuklas, astusin lifti ette. Vajutasin nupule ja veendusin, et lift oli millalgi korda tehtud. Olid käinud vaiksed ja nähtamatud montöörid, reguleerinud releed, õlitanud vintse, teinud oma teo. Ega ometi nemad olnud ennist raudsaabastega mu pea kohal kõndimas? Niisama, naljaviluks? Ma ei osanud sellest midagi arvata. Nahinal ja naksudes toimetas lift mu nüüd mööda maja sisikonda, piki selle sirget jämesoolt alla. Märkasin liftiseinale värskelt kratsitud sõna „LOLL”. Jah, muidugi…
Maja ees ajasid Allan Rüütel ja keegi noor habemik ikka veel juttu. Mind märgates noogutas Allan Rüütel sõbralikult. Ja kohe muutus mu meeleolu paremaks.
„Tere hommikust,” ütles Allan Rüütel väikese viivituse järel.
„Tere hommikust,” vastasin ma ruttu.
Olin ma üldse siis oma maja ees kellelegi tere hommikust ütelnud? Selge häälega, kindla aadressiga? Vaevalt küll.
„Olete te tuttavad?”
Me hakkasime teineteist uudistama nagu kaks koolipoissi, see habemik ja mina. Mul oli tunne, et olin teda kunagi ja kuskil näinud, aga ei, ilmselt oli see eksitus. Mehel olid säärase kujuga habe ja soeng, mis muutis suureks vennaskonnaks terve hulga võhivõõraid inimesi. Ta oli sale, nostalgilise pilguga, ta sarnanes ennekõike mingi noorluuletajaga.
„Sotsioloog Udo Munak, doktor Imre Viinapuu,” tutvustas Allan Rüütel meid omavahel. Ta tumedaist silmist kiirgas soojust, osavõttu ja kerget irooniat. „Kulla naabrionud, te elate ju ühes trepikojas!” hakkas ta siis naerma. Tähelepanuväärne, et see küllaltki rohmakas lõõp mõjus tema intonatsioonide läbi nagu väga elegantne nali.
„Seda küll, mina elan neljandal korrusel,” tähendas noor habemik, olles eelnevalt kurgu puhtaks köhatanud. „Doktori suhtes niipalju, et olen kirurg-traumatoloog. Mitte teadlane, khm-khm.”
„Ah nii? Mina elan jälle kuuendal korrusel,” oli minu kord informatsiooni anda.
Vaatasime nüüd mõlemad üles, kuuenda korruse poole. Rüütel jälgis meid ja vist muigas natuke.
„Väga meeldiv,” ütles doktor.
„Ega mina pole ka mingi õige sotsioloog, niisama, ametnik,” ütlesin ma selle peale.
„Ah nii, ah nii,” noogutas doktor järelemõtlevalt. Tal oli tasane, kuid küllaltki kindlameelne noorukihääl.
„Ega midagi, mehed-vennad, mina pean nüüd minema hakkama,” lausus Rüütel kella vaadates. „Mind kutsuti tööposti otsa. Küllap olete juba kursis, et veevärgiga on midagi lahti?”
„Jah, seda küll,” ütlesin mina. „Mul jäid isegi nõud pesemata.”
„Jah, ma tean seda asja,” kinnitas ka doktor. Ta hääles polnud kaebust ega meelehärmi.
„No näete siis… See asi käib… hm… otsapidi… Kardan küll, et nädalavahetusel ei saa me suurt midagi ära teha. Pooled töömehed on mööda kalajärvi ja suvilaid laiali.”
„Te töötate…”
„Veevärgitrustis,” ohkas Rüütel. Ja pahvatas siis lõbusalt naerma. Vaatasime koos doktor Viinapuuga, kuidas ta natuke vimma hoidudes ja kergelt longates eemaldus.
„Tjah,” tähendas doktor. Ta seisis, käed seljal, ta oli viisakas, jahe, puhas ja noor. Ta kurgu all oli kena punasetriibuline lips.
„Ei tea jah, mida kohe peale hakata… Nõud pesemata ja…”
„Nõud? Tjah, seda küll… Vett pole terves kvartalis, võib-olla terves meie linnaosas,” ütles doktor. „Eks me pärast kuule.”
„Ah nii tõsine avarii?” ajasin ma silmad suureks. Aga õigupoolest jõudis öeldu oma kategoorilise sisuga alles tüki aja möödudes pärale. Hetkel olin rohkem hõivatud muudest, välistest asjaoludest, hetkel olin haaratud mingist kentsakast imekspanust, et näe, näe, jälle üks, naaber, jälle üks uus inimene, mõtleks, kui huvitav, siin me nüüd seisame ja ajame koguni juttu. Vahetame mingeid sõnu, lauseid, informatsiooni. Tõsi küll, me jutul polnud veel erilist minekut, särast rääkimata, aga niimoodi see asi ju inimeste vahel käibki, võtab hulk aega, enne kui kaks inimest kohanevad, sobiva teema ja distantsi leiavad, alles siis hakkab keeruline suhtlemismehhanism veidi sujuvamalt tööle.
Nooruslik kirurg meeldis mulle. Kuigi ta tundus piisavalt kinnise inimesena.
Jah – aga mida võis tema minust arvata?
Ent siiski, ma olin lootusrikkalt häälestatud. Ma uskusin, et edaspidi vahetame veel mõned laused.
Veel kord silmitsesime vaikides oma maja, eriti selle neljandat ja kuuendat korrust, seejärel vaatasime vaikides teineteise kurgualust, mina tema lipsu, tema minu särgiruute, meil polnud teineteise suhtes halbu plaane, viimaks ütles doktor:
„Khm… oli väga tore tuttavaks saada ja vestelda.”
Ta näis kõhklevat, kas anda mulle kätt või mitte. Ka mina ei teadnud, kas teha seda või mitte. Pidasin ennast natuke vanemaks, see tegi mu kõhklused eriti teravaks.
Nii jäigi kätlemine ära. Me noogutasime teineteisele ja läksime kumbki oma teed. Tema majja, mina kaupluse poole.
7
Mulle