seisu ega leidnud naiste seast neljandat väärilist kandidaati.
Isa oli nõutu. Miks Katrin ei võiks Kanadasse sõita? Tal pole piisavalt FISi punkte? On! MMi norm on täis ja pisut punkte jääb ülegi!
Eelmise talve lõpus oli isa registreerinud Katrini Soomes FISi võistlustel täiskasvanute arvestusse. Jana Rehemaa sõitis juunioride seas, võitis ja sai vägeva auhinna. Katrin poodiumile muidugi ei jõudnud, kuid teenis vajalikke punkte. Ent virises: “Miks mina pean täiskasvanute vastu uhama? Kodus panen Janale minutitega ära, nüüd on temal auhind, minul tühjad pihud.”
Isa, va Delfi oraakel, nähvas vastu: “Tuleb aeg ja sa tänad mind mu tarkuse eest.”
Kaks päeva pärast klassikatriumfi sain korraliku õppetunni. Sain viitstardiga uisusõidus teada, et kui olla eesotsas juhuslik seikleja, nagu ma tol hetkel olingi, siis pole sind staaride jaoks olemas. Oled lükata-tõugata. Sõna otseses mõttes.
Viiendalt kohalt startides võtsin sihiks jääda püsima esikümnesse. Kolm kilomeetrit jäi lõpuni, olin üheksas, kui leidsin end äkki lumesupist.
Norralanna Anita Moen hingas kogu aeg kuklasse. Järsku sai ta suusapõhjad üle bensiinilapi sõites puhtaks ja otsustas minust mööda, õigemini minust läbi rühkida.
Ei mingit teed paluvat hõiget – või ma talle oleks andnudki! – ta lihtsas äsas mulle suusakepiga õlga. Ehmusin ja astusin korraks raja kõrvale, kus vedelesid väikesed kivid. Suusad jäid kividesse kinni nagu kärbes liimipaberisse ning ma veeresin käkaskaela kallakust alla.
Kuni end üles upitasin, olid teised juba läinud. Hakkasin rapsima, et neid püüda ja tõmbasin hinge lõplikult kinni. Viimase kilomeetri tulin nagu tulin: polnud jõudu ega särtsu. Venitasin end 20. kohale.
Finišis tegin kiire ülevaatuse: küünarnukk oli katki ja verine, põlved sinised.
Isa kehitas vaid õlgu: “Pead austuse välja teenima, siis ei tule keegi sind togima, sulle antakse rada ja ollakse viisakad. Tugevaid austatakse! Mida tugevam sa oled, seda kaitstum. Ära hädalda! Said vastavalt oma väärtusele.”
Kui järele mõelda, oli isal sajaprotsendiliselt õigus. Kes ma toona olin? Mingi tüütu plika jalus kakerdamas. Oleks siis veel suusariigist, aga Eestist… Säärasele tulebki kepiga äsada, kui ta ise ei taipa eest kobida.
Vaatamata Moenilt, mitte saatuselt, saadud hoopidele lugesime Katriniga MMi kordaläinuks ja läksime end premeerima.
Enne Thunder Bayd olime otsustanud, et teeme kõrvadesse augud, kui MM väga hästi läheb. Plikade värk! Kuna kriteerium “väga hästi” oli jäänud määratlemata, aga auke tahtsime hirmsasti – Eestis neid püstoliga vist veel ei tehtudki –, siis alandasime lati pügalani “hästi”. Seega läks augustamiseks.
Isa suhtus sellesse kui naiste totrusesse, millest tema aru ei saa ega hakkagi saama. Otseselt ta meile ehteid ega ehtimist ei keelanud – tegime seda niigi ääretult tagasihoidlikult – ent andis teistele suusatajatele viidates piisavalt vihjeid: “Näe, küüsi jõuab lakkida ja silmi värvida, aga tagumikku järele vedada mitte!”
Läksin ahneks. Lasin teha kaks auku kummassegi kõrva. Katrin oli sünnis, talle piisas ühest august kõrva kohta. Kas tahtsin õele taas ära panna nagu lapsepõlves? Kirjas näärivanale olin nõudnud kahte karpi värvilisi pliiatseid, lisades rõhuga, et Katrinile toogu üks karp, kuna tema on alles väike.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.