nii. Kahjuks kannatas Niglas, kes polnud milleski süüdi.
Aasta varem olin kaotanud talle Eesti meistrivõistlustel 20 km distantsil 1.50-ga.
“Kui Kristina jääb Niglasele tänavu 15 km vabatehnikas alla enam kui poolteist minutit, siis ta MMile ei sõida,” löödi mulle ette norm.
Emal pole reaktsioonikiirusega kunagi muret olnud. “Aga kui Niglas kaotab Kristinale poolteist minutit?” küsis ta vastu.
“Ha-haa! Siis ei sõida MMile Niglas.”
Ma panin selle pagana testisõidu kinni. Pikalt ja mõnuga. Mitte et mul oleks olnud midagi Niglase vastu. Lihtsalt pole vaja minu kallal haukuda!
Niglas kaotas 1.58-ga. Mina sõitsin Faluni, tema jäi koju. Kõik suusaliidu mõttetu kiuslikkuse tõttu.
Talve lõpp pidi kujunema teismelise jaoks karmiks – sain Falunis 16aastaseks, olin seal noorim võistleja – esmalt MM, siis juunioride MM… Ent spordiametnikud ei tahtnud sellest aru saada. Vahetult enne Faluni toimusid Itaalias Aostas esimesed Euroopa noorte olümpiapäevad ning mind hakati sinna moosima.
Isa oli karmilt vastu. No mis olümpiapäevad, lastevõistlused! MMiks on vaja valmistuda. Ärge kiskuge Kristinat ribadeks.
Eesti Olümpiakomitee (EOK) toonane president Arnold Green saabus isegi Aegviidu võistlustele, et isa pehmeks rääkida.Ta rõhus olümpismi ideaalidele ja olümpiapäevade tähtsusele. Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Juan Antonio Samaranch pidi suisa isiklikult kohale ilmuma.
Ühesõnaga, andsime alla, kuid määrasime alistumisele ülikõrge hinna. Isa teatas külmalt, et Kristina reisib Itaaliasse otse Rootsi laagrist, aga mitte bussiga nagu kõik teised, vaid lennukiga.
See oli revolutsiooniline häbematus nõuda sel ajal midagi nii erakordset nagu lennupiletid. Isa ei lasknud end grammigi kallutada. Piletid letti, vastasel korral pühkige suu Kristinast puhtaks. Pealik on rääkinud!
Kuluaarides hakati sosistama, et Šmigunid on häbematud, aina nõuavad midagi. See jutt jäi meid saatma igavesti. Taas kord vastandusid ametnike ja sportlaste arusaamad. Kas see on normaalne, et sportlane loksub bussiga mitu päeva Itaaliasse ja teist sama kaua nädala pärast MMile? Nagu polekski vaja taastuda ja treenida? Millisest võitlemisest saab rääkida pärast kurnavat reisi? Lõpuks polnud ju meil neid olümpiapäevi vaja. Tulime vastu ja ootasime, et vastatakse samaga.
Lennupiletid ma sain. Reisisin üksi. Mind pandi teele kui pakike, kaasas neli paari suuski ja spordikott. Esimeses vahepunktis – Milano lennujaamas – jäin toppama.
Vastavalt kokkuleppele pidin seal koondisega liituma, ent buss jõudis kohale kaks tundi varem… ja jätkas teekonda Aosta poole. Delegatsiooni juht Gunnar Paal põhjendas hiljem, et teistel oli vaja võistluspaigas trenni teha. Ega siis bussitäis rahvast hakka üht inimest ootama!
Seisin keset suurt lennujaama, kotid näpus, taskus ei pennigi – nagu mingi mõttetu tegelane. Mis kõige hullem: mul polnud vähimatki infot, millal mulle järele tullakse ja kas üldse. Mobiiltelefone tollal polnud.
Võõrkeeltega oli, nagu oli: saksa keelt purssisin, inglise keel oli hullem. Õnneks olin taibanud võtta kaasa sõnastikud. Uurisin kõigilt, kellel suusad kaasas, ega nad Aosta suunas liigu. Ei liikunud.
Küsisin infoletist, kas eestlased pole minu vastu huvi tundnud. Ei olnud. Ilmselt olin üsna nälginud näoga – rumala peaga ei võtnud kaasa isegi näksimist, sest uskusin, et mind korjatakse kohe bussi peale –, igatahes korraldasid lennujaama töötajad mulle toidutalongid.
Kaheksa tundi hiljem korjas mind üles Venemaa iluuisutajate treener. Pääsesin vähemalt liikuma, kuid kohale ei jõudnud ikka. Mind paigutati ülimalt luksuslikku hotelli, mis oli igas mõttes kuninglik, pärit umbes Marie-Antoinette’i ajastust. Kõrged laed, antiikmööbel, sametist kardinad. Voodi oli nii lai, et enese veeretamine ühest otsast teise oleks läinud kirja keskmise koormusega treeningu eest.
Tundsin end tohutus toas nii pisikese ja tühisena, et õud tuli peale. Olin veendunud, et hoones liiguvad ringi kummitused, kes kahtlemata heidavad pilgu peale ka mulle. Ma ei osanud olla ega käituda, pelgasin isegi voodilina madratsi alt välja tõmmata. Veetsin suikvel öö. Õnneks siis magasin, kui kummitused külas käisid. Niipaljukestki rõõmu.
Olümpiapäevade võistlused toimusid Cogne MK-rajal, kus esimene pool tõuseb mäkke, teine laskub alla. Klassikas olin raja tipus võrdne soomlanna Helina Pienimäkiga (hilisem Hietamäki), all kaotasin 25 sekundit. Meie vahele oskas end pressida venelanna Julija Tšepalova, kes võttis minu eest ka uisukulla. Algas meie aastatepikkune kanakitkumine. Lahkusin olümpiapäevadelt hõbeda ja pronksiga.
Pärast olümpiapäevi tekitati suusaringkondades torm veeklaasis. Nagu selgus, oli medalistidele ette nähtud kopsakas toetus – 1200 dollarit kuus, mis leevendas tõhusalt meie rahamuret. Toetus tuli Rahvusvahelise Olümpiakomitee solidaarsusfondilt EOK kaudu nimeliselt mulle, olin selle auga välja teeninud. Paljudele jäi mulje, nagu oleksin erikohtlemise all. Miks Kristina saab, aga teised mitte?
Mõistes, et ROKi raha ei saa küla peale laiali jagada, hakati suskima. Kuna Šmigunid rikastuvad silmnähtavalt, siis tuleks nende teisi toetusi kärpida. Olgu kommunism, kus kõik on võrdsed!
Olümpiapäevade kullad jäid suuskade taha. Isa oskas Visusid määrida, meelitas enamasti välja rahuldava, mõnikord isegi hea libisemise. Teised sellega hakkama ei saanud ning suusad allamäge ei lipanud.
Siiski ei süüdista ma kaotuses Visu suuski. Milleks? Mida süüdistamine annaks? Mul polnud toona teist valikut kui Visu. Patriotismiga polnud sel vähimatki pistmist. Üleüldse maksab spordis patriotism vähe. Kui üldse. Sportlane on individualist. Eelkõige on oma mina ning alles siis riigi au ja hüvang. Kas ma oleks jätnud oma võitlused võitlemata, kui võidu puhul oleks tõmmatud masti mõni teine lipp?
Euroopa noorte olümpiapäevad tõid esimesed rahvusvahelised suusamedalid: hõbeda ja pronksi.
Mul oleks olnud võimalik soetada Fischerid, kuid vaid teoorias. Mille eest? Raha nappis niigi. Visu andis mulle nii suusad kui ka raha laagriteks. Olin südamest tänulik.
Visu suusad polnud sugugi kehvad, vähemalt need mitte, mida minule toodeti. Oli üks suusameister, võlur, kes tegi imelist tööd, valmistades suurepäraseid paare täpselt minu kaalu ja omadusi arvestades. Oli ainult üks viga, mis ei sõltunud meistrist: Visu suusad vajusid kiiresti ära. Aastaga või veel kiiremini olid painded paigast läinud. Teismeliseeas, kui kasvasin kiiresti, lõpetasid suusad toimimise juba poole aasta pärast. Mulle valmistati järgmised paarid, millega tuli harjuda, neid tundma õppida.
Aastaid peeti mind kõvaks“uisutajaks” , kes klassikat sõita ei oska. Tegelikult olin nooruses just klassik, sest Visu suusad võimaldasid seda tehnikat vallata. Nagu ka Fischerid, mida 1995. aastal kasutasin, kui Thunder Bay MMil lühikeses klassikas viienda koha välja sõitsin.
Asi läks käest Peltoneni-aastatel. Tehnika lagunes täiesti. Vajan klassikasõiduks õige paindega suuska ja head pidamist. Katrin suutis kohaneda kõigi suuskadega, mina mitte.
Peltonen ei pidanud. Või vähemalt ei saanud mina neid suuski pidama. Ma ei suusatanud, vaid keksisin lumel. Isa üritas kivist vett välja pigistada, õpetas: “Ole sõites nagu kass, tundlik ja plastiline, liigu sujuvalt, hõlju!” Mis hõlju? Mis kass? Mina tahtsin sõita! Lahmida!
Trennid, kus pidin keppideta ja kehvalt määritud suuskadega klassikat sõitma, et saaksin hakkama ka katastroofilistes tingimustes, olid hullud. Appi, kuidas ma neid trenne vihkasin! Kurat, pange mulle õiged suusad alla ja ma näitan teile, kuidas klassika käib!
Alles aastatega õppisin ka kesist suuska välja kannatama, vedasin kuidagi välja.
Aastaid hiljem arutasime, et leping Peltoneniga oli ehk viga. Teisalt… Osalt tänu Peltonenile saime rajada oma spordibaasi ehk kodu unelmate paika Otepääle, otse suusaradade kõrvale.
Me ei tulnud Visu toetusrahadeta toime. Ent nagu ikka, tuli väljateenitud summa suusaliidult kätte lunida.
Olime