õpetajat, kes ei ole ise oma õpetuses kindel? Klassikatehnika legendaarne professor Hans Gross hakkas end meile peale suruma. Isa oli viisakas ega puigelnud vastu. Lootis, et ehk saab tarkust juurde.
Treening. Gross selgitab mulle, kui teised võtavad lauget tõusu: “Näe, kus Piret Niglasel on ilus tehnika. Ürita jäljendada, see on võitja suusasamm!”
“Aga Niglas ei võitnud ju tänavu!”
“Teistel tüdrukutel on samuti väga korralik tehnika. Pane tähele ja õpi!”
“ Nemad kah ei võitnud. Mina võitsin!”
“No sinul ongi suurepärane tehnika!”
Tänasin kenasti ja marssisin minema. Kahjuks jäi mul seetõttu välja uurimata, kellel siis lõpuks on Eesti parim klassikatehnika!
Mul oli teine küsimus veel: miks peab võitjal olema parim suusasamm?
Võistlemine oli kirg, jooksmine tegi tugevaks.
Kes on kõva, see tõmbab isegi tagurpidi sõites tehnikageeniustele mütsi silmile.
Läksin joonelt isa juurde ja deklareerisin: “Ma ei taha enam kunagi ühegi teise treeneriga tegemist teha! Sina õpetad mind väga hästi, mulle piisab sellest täielikult.”
Nii jäigi.
Taevas on mind õnnistanud suurepärase enesetunnetusega. See on justkui kaitserefleks, mis ei luba akul tulutult tühjaks joosta, ning hoiab kinni iga energiaraasu.
Keset imitatsioonitreeningut – need on karmid harjutused, kuigi pealtnäha ei tundugi nii hullud – võisin ma ühtäkki tunda, et kõik. Enam ei jõua.
Mul on piiraja peal. Võistlustel lülitasin piiraja lihtsalt välja, sõitsin aku tühjaks, aga treeningul pole seda vaja. Isa aktsepteeris tavaliselt väsimust, sest teadis mu kaitserefleksi. Ükski vägi poleks sundinud mind siis treeningut jätkama. Ta saatis mind kas rahulikule jooksule või sõudma. Sõudsime palju. Isa ohkas igatsevalt: “Oleks suusatajatel kah nõnda võimsad õlad, käed ja selg, süda ja kopsud, nagu on sõudjatel…”
Muidugi põdesin, kui treeningu pooleli jätsin. Kutsusin teinekord ema paati, kui järvele läksin. Sain juttu ajades närve rahustada.
Säästsin igati ka närve. Ma ei tahtnud teada, milline treening ees ootab. Isa selgitas meile Katriniga nädala alguses, millega hakkame lähipäevadel tegelema. Lasin jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Katrin seevastu vedas plaanis näpuga järge. Kui järgmisel päeval oli kavas lõigutreening, kus sõitsime end pildituks, siis võttis ainuüksi mõte sellest kõhu lahti. Ent miks raisata asjatult energiat, mõeldes rajule lähitulevikule?
“Kiks, meil on lõigutrenn tulemas. Jube!”
“Mida iganes. Lähme kohale, küll siis kuuleme, mis tuleb, mis mitte.”
Oskasin kõik trennijubedused kiirelt unustada. Noorena ei olnud ma maailma hoolikaim treeningpäeviku pidaja. Täitsin lehekülgi mõnikord takkajärele, kuid ei suutnud meenutada, mida olime kaks päeva tagasi teinud. Isalt ei julgenud küsida, tuli Katrinilt uurida. Ta oli kaval, tegi vajalikust infost teinekord müügiartikli. Tasusin kommidega.
Noorusajal oli võistlemine taevas! Nautisin iga starti, mil pulsi üles ja vere adrenaliinist vohama lõi. Treenimine seevastu… Mitte päris põrgu, pigem tavaline maine tegevus. Argipäev ja rutiin. Oli trenne, mida ma vihkasin… See on vast liiga karm väljend. Ütleme siis nii: oli trenne, mida ma ei armastanud.
Vahepeal ei meeldinud mulle rolleritega sõita. See tundus kuidagi ohtlik, mul tekkis hirm laskumiste ees. Ei-ei, ma ei pidurdanud iial, aga ei lisanud ka hoogu. Tegin kõik nõutu viksilt ära, kuna see oli vajalik. Olin kohusetundlik.
Alles hiljem muutusid treeningud taevalikuks. See on õnnis tunne, kui tead, et ees ootab ebainimlik pingutus, kuid kibeled siiski kehalisse puhastustulle. Mida raskem, seda parem! Mida hullem trenn, seda suurem nauding. Masohhism? Enesepiitsutus? Need, kes on ise tundnud laipväsimuse taevalikkust, mõistavad. Kes ei ole tundnud, ei saa sellest iial aru.
Oli see isa intuitsioonil põhinev treening või mis, kuid juunioride seas polnud mulle Eestis vastast. Kogusin medaleid, seadsin neid uhkelt auhinnakappi, kuid ei hinnanud kuldset saaki liiga sügavtõsiselt. Minu eesmärk polnud olla esimene Eestis.
Et elu liiga ilus ei tunduks, tuleb teinekord karmilt tappa saada. Mul läks õnneks, mina sain.
Ühel kodusel jõuproovil jagati kohti Komsomolskaja Pravda finaalvõistlusele. Olin paarteist ja täiesti veendunud, et esikoht on vaid vormistamise küsimus. Stardipaika jõudes selgus, et sõita tuleb klassikat, mitte uisku. Suusad suuskadeks, aga meil polnud määrdeid kaasas. Isa leidis taskupõhjast jupi rohelist Visti külma ilma määret ja võõpas alla. Parema puudumisel käib küll.
Jätke jutt, et eestlased ei oska vabatehnikat. Tuleb treenida, treenida ja treenida.
Ma kaotasin. Kaotasin kolme sekundiga ja olin ahastuses. Nutsin autos terve kodutee. Ma ei otsinud vabandusi, kuigi õigupoolest oleks pidanud määrdeta suuskadel paaristõuget kühveldades ikka võitma. Olin lihtsalt õnnetu.
Hiljem mõistsin, milline väärtus oli sel kaotusel. Pole vaja ülbet enesekindlust, pigem mõtle endast kehvemini. Õpi kaotama, sest kaotused õpetavad palju enam kui võidud.
Siiski oli vaja veel paari hoopi, et omandaksin selle elutõe lõplikult ja kirjutaksin päevikukaanele Gunde Svani kuldsed sõnad: “Ole sa nii hea kui tahes, alati leidub keegi, kes on parem.”
Mulle meeldis märksa rohkem rinda pista täiskasvanute kui juunioridega. Juuniore ma pidin võitma, see oli kohustus, mis ei lubanud olla mina ise. Tekkisid põhjendamatud pinged. Ma ei läinud võitma, läksin mitte kaotama. Täiskasvanute vastu pidasin lahingut. Teadsin, et nad on tugevad ja pean hullult pingutama, et vastu hakata.
13aastaselt võitsin esimese täiskasvanute medali – Piret Niglase järel hõbeda –, põhjustades sellega kerge pinnavirvenduse veeklaasis. Meedia võttis teema üles. Üks arvas, et varajane edu on piisav põhjus mind lõplikult maha kanda. Teine leidis võistluste põhjal, et Niglasel puudub tõsiseltvõetav mantlipärija. Esimene seisukoht ajas mind raevu, teine naerma: vaatame veel seda asja!
Aasta hiljem tegin eestikatel – nii nimetame Eesti meistrivõistlusi – üsna puhta vuugi, võitsin kolm individuaalkulda. Niglast stardis polnud, küll oli ta kohal 20 km vabasõidus ja pani mind enam kui pooleteise minutiga paika. Meedia kuulutas, et õiglus on taas maa peale laskunud, Niglas näitas taas, kes on Eesti vabariigi esinumber.
Kui nüüd möödunule tagasi mõtlen, siis olen sunnitud hämmastusega tunnistama, et ei mäleta esimest täiskasvanute medalivõitu – küll aga järgnenud artikleid – ega järgmise aasta kullakogumist. Küsisin isalt. “Midagi sa seal võitsid jah,” ei suutnud temagi meenutada.
Soovimata kedagi solvata, aga ma ei pidanud Eesti meistrivõistluste medaleid tähtsaks. Isegi mitte esimesi. Tore, et võitsin! Sellega emotsioonid piirdusid. Kord ei raatsinud ma Vooremäe kivisel rajal Fischeri suuski lõhkuda ja panin alla vanad Visud. Kaotasin seetõttu kulla. No ja siis? Kriimudeta suusapõhjad olid mitu korda väärtuslikumad.
Aastaid hiljem öeldi mulle, et olen saanud juba 19 kodust kulda. “Ahah,” vastasin, “kui 19, siis 19.” Mulle ei läinud need kullad korda. Eestikad olid kui kesine treening, kus jagatakse šokolaadimedaleid. Pidasin õigeks neid medaleid, mis riputatakse kaela maailmas.
Kas säärane suhtumine on ülbus? Ei, pigem reaalsus. Julgus ja soov seada suuri eesmärke juba lapsena ning teada, et neid on võimalik saavutada. Ma pole kunagi unistanud Eesti meistritiitlist, küll aga olümpiavõidust.
Esimesed medalid veel, aga hilisemad… No milline väärtus on kullal, mille võidad just täpselt nii suure edumaaga, kui ise soovid. Mille üle peaksin rõõmustama? Et olen kõigist üle? Ma tean seda niigi.
Isa tõi tihtipuhku Eesti meistrivõistluste