Viga tuli viivitamatult parandada. Ma ei saa olla kehvem kui Katrin!
Tulemus oli uskumatu. Jooksin välja sama aja kui esimesel katsel, ent see ei rahuldanud mind. Katrin oli ikka viis sekundit kiirem.
Läks nädal, enne kui suutsin rahuneda. Sel ajal ei rääkinud ma Katriniga sõnagi. Anna mulle andeks, Katrin!
Kaheksas eluaasta oli märgilise tähendusega. Olin kannatlikult oodanud, millal saatuse jumalanna mind ükskord märkab. Kahju, et mul jäi mõnikord kannatlikkusest puudu siis, kui juba tegusid tegin. Üritasin saada kõike kohe ja korraga, siin ja praegu. Oleksin võinud mõelda tagasi lapsepõlvele: kel on määratud tee käia, sellele avanevad uksed ühel või teisel moel. Varem või hiljem.
Koolis hakati hurjutama, et ma ei käi huvialaringis. Nimetati laisaks, vaevumata uurima, millest mu päevad koosnevad. Kehtis reegel: kes huviringis või trennis ei käi, see läheb rahvatantsu. Viksi koolitüdrukuna täitsin käsku. Paari tunni pärast olid mul jalad villis ja varbad sinised, kuna partner ainult neil talluski. Esitasin kodus nõudliku palve sokutada mind kuhugi mujale. Kui nad just kompjalgset tütart ei taha.
Ema pakkus välja ujumise. Olime teel esimesse trenni, kui meile juhtus vastu legendaarne Herbert Abel, ema endine juhendaja.
“Mis ujumine? Tüdruk tuleb suusatama!” oli Herbi resoluutne.
Vaene ema. Aastaid peetud võitlus hoida mind suusatamisest eemal oli ühe lausega kaotatud.
Üks eesmärk lõpuks saavutatud – ma olin sportlane, suusataja –, seadsin kohe järgmise.
Imekaunil talveõhtul, kui lumi kuuvalguses tuhmilt hiilgas ning maailm tundus olevat täis kirgast rõõmu, heitsin pikali ja tegin lumeinglit. Liigutasin paksus lumes käsi-jalgu ja vaatasin taevatähti mustas öös. Ühtäkki kukkus täht. Nagu ilmutus. Taevane märguand. Kui täht kukub, siis peab midagi soovima ja see soov läheb täide.
Soovisin, et minust saaks olümpiavõitja.
See polnud käsk enesele ega lootuste hellitamine. Sel soovil polnud reaalsusega vähimatki seost. Tol imelisel hetkel teadsin, et see on minu tee.
Maailmas pole teist Herbit. Kui ma astusin tema kuulsasse nunnakloostrisse, siis oli ta saamas 70aastaseks, täies elusjõus, tegus ja põhimõttekindel.
Herbi käe alt oli käinud läbi valdav osa Eesti parimaist naissuusatajaist. Ka minu trennikaaslasteks said noored tähed Mall Alev, Ingrid Nöps, Silja Suija, kõik kolm-neli aastat vanemad. Olin kõige noorem, tatikas. Õhkkond oli sõbralik, mulle sobis vanemate tüdrukute seltskond… Kuni ma kõik ilusa nelja-viie aasta pärast ära rikkusin.
Isa selgitas, et Herbi metoodika ja harjutused sobisid täiuslikult Eesti talulapse füüsise, maailmapildi ning iseloomuga. Arvatavasti poleks see süsteem üheski teises riigis toiminud.
Treening, mängud ja lihtne talutöö vaheldusid ning tootsid üheskoos kombineerituna vastupidavuse, sitkuse ja töövõime, mille peale võis ehitada ükskõik mida.
Mängud… Me panime slaalomisuusad alla ja mängisime kilgete saatel tund aega kulli, ajasime üksteist taga: sööst ja puhkus, sööst ja puhkus. Võtsime sarnase harjutuse hiljem enda treeningplaani: rahulik suusatamine, kiiruse kogumine ja 200 meetrit spurti – nii mitu korda järjest. See oli üks rängemaid harjutusi, mis võttis pildi eest ja muutis jalad pakuks, aga Herbi juures kutsuti sellist trenni, küll väiksemas mahus, mänguks.
Herbi ideedepank oli ammendamatu. Ruusal, mis asus Kääriku ja Otepää vahel, oli paarisajameetrine saepururing koos tõusuga, kus me aasta läbi suuskadega kilomeetreid mõõtsime. Et saepuru libedam oleks, valasime ämbritest peale vett või ootasime vihma, siis oli eriti hea saepurutrenni teha. See oli meie suvine suusatunnel, kus värske õhk kopse paitas.
Siis avastas Herbi, et slaalomisuuskadega saab lumeta tiigijääl suurepäraselt harjutada uisusammu tehnikat, pöördeid, kiirendusi. Kui jääle tekkis lumekiht, siis oli kõike raskem teha ning meie jõud aina kasvas.
Karta on, et praegu pistetaks Herbi trellide taha või pääseks ta tänu kõrgele eale tingimisi karistusega. Õnneks ei peetud töökasvatust toona lapse “piinamiseks” , “kiusamiseks” ega “sundimiseks” ning ükski ametnik ei kutsunud kohale politseid.
Ruusal olime liikumises hommikust õhtuni. Lisaks trennidele ja mängudele pidime enese eest ise hoolitsema: tassima vett, briketti ja puid, keetma süüa, pesema nõusid ja koristama, tegema puid ja heina. Oma pesu küürisime puhtaks palis käte vahel. Logelemiseks polnud ühtegi minutit. Kui trenn lõppes, siis sõime kõhu täis ja algas mäng. Kui mäng lõppes, siis algas töö. Õhtul varisesime voodisse jala pealt.
Suvi 2006. Herbi õpetus on jäänud alatiseks: vettehüppel olgu keha akuraatselt sirge.
Herbi oli lahke mees, kes oskas suurepäraselt ära kasutada meie nõrkusi. “Muidugi lähme ujuma! Jookseme Ruusa ringi, ja siis lippame Käärikule!” Ruusa ring oli kolm kilomeetrit, Käärikule oli kolm kilomeetrit, teist sama palju tulime tagasi.
“Muidugi saate vettehüppeid teha! Ainult et ujuge enne kümme otsa ära!”
Väärikas kehakultuuriharitlane Herbi ei lubanud lörtsida ühtki tööd ega trenni. Ta nõudis tehnilist täiuslikkust ka vettehüpete juures. Selg pidi algasendis olema sirge, hüpe akuraatne.
Millise viisaka käitumise saatel ladusime puid virna! Herbi andis halge kerge kummardusega, vaadates samal ajal sügavalt silma, näol mahe naeratus, nagu kutsuks daami tantsima.“Palun!” Ja ta ulatas halu. Riitade ladumine ei lõppenud kunagi. Saime puud õue ühte nurka laotud, kui Herbi leidis päev-paar hiljem, et koht pole õige, ning virn tuli ümber tõsta. Taas tüdrukud ketti ja halud liikuma.
Trenni kõrval pidas Herbi edu aluseks rasket füüsilist tööd. Kui suudad teha tööd, siis oled järelikult tugev. See mõtteviis jäi külge. Aastaid hiljem läksime Katriniga Otepääl suviti hommikvõimlemisele, kirved õlal, sest olime avastanud kusagil pakud, mida oli vaja lõhkuda. Lõhkusime tunnikese, tasuks sitked käed ja tugev selg. Käisime alatasa ümbruskonnas uurimas, kas kellelegi pole puid toodud.
Mõni itsitas pihku, mõni aasis, nähes meid taas kirvestega pakuhunniku poole suundumas: “Noh, puulõhkujad!” Irvitage. Mõelge, mida soovite. Meie ajame oma asja. Olime ilkumisega harjunud.
Kaheksa-aastaselt hakkasin pidama trennipäevikut. Nüüd loen ja imestan: küll aga andsime Ruusal tuld!
Sissekanne 1989. aasta suvest: “Äratus. Läksime oja äärde pesema. Tegime metsatööd. Hommikune trenn: jooksuga kuus kilomeetrit Otepääle, tund sõitu rullidel, jooksuga tagasi. Õhtupoolikul matk Apteekrimäele, seal kaks ringi ja jooksuga tagasi: kokku 13 kilomeetrit. Siis tegime veel tööd ja läksime magama. Oli tore päev!”
Herbi oli küllalt karm, kord pidi majas olema. Tema mõttemaailm oli isepärane ja äraarvamatu. Mingit osa plikade sehkendustest ta talus, teist mitte. Missivalimisi ja lambada-tantsu – parajad lollitamised mõlemad – tuli isegi piidlema, aga padjasõja käratas hoobilt lõppenuks: “Teil pole midagi tarka teha või? Marss tööle!”
Järgmisel õhtul algatas Herbi haridusprogrammi, sundis meid lugema. Raamatusse tuli süveneda vaikselt, kuid huuled pidid liikuma, et ta näeks, kas loeme või ei.
Mu hingesopis hakkas närima kummaline uss. Tundus, et sellest, mida me teeme, jääb väheks. Ma ei tunnetanud mingit selget soovi vanematele tüdrukutele ära teha, nad olid liiga palju suuremad, ent alateadlikult tekkis kihk olla parem. Salamisi hakkasin tegelema pettusega: tsipa rohkem treenima.
Lugesin saepururaja tõuse vähem, kui olin teinud.“Ei-ei, mul kolm tõusu veel võtta!” Endal oli kordade arv täis.
Kui Herbi andis ette kindla tempo – esmalt stardivad Ruusa ringile vanemad tüdrukud, siis keskmised ja lõpuks nooremad ning vanematest mööda ei tohi minna –, siis leidsin väljapääsu. Püüdsin esimese seltskonna kinni, pöörasin ümber, jooksin tagasi, taas pööre, edasi, pööre, tagasi, pööre, edasi… Nii pendeldasin rajal edasi-tagasi, kuid treeneri käsust üle ei astunud.
Hiljem,