kolm ringi, siis läks Katrin kindlasti ka neljandale. Mina muidugi samuti. Ei tohtinud tekkida võimalustki, et Katrin saab minust paremaks.
Üritasin Katrinit veenda: “Teeme nõnda palju, nagu treeningplaanis ette nähtud!” Ta nõustus… ja lidus järgmisele ringile, mina tulitigedana sabas, mõttes sõimamas: “Kuradi Kats, sa veel maksad selle eest!” Eks ta maksiski. Tihtipeale tõusis tüli, kumb treenib rohkem, ning puhuti kasvas tüli kakluseks.
1988. aasta talvel hakkas Herbi ime tasapisi hääbuma. Avariil, mis viis mind mitmeks nädalaks haiglasse, polnud otsest tähendust, kuid ometi kuulutas see lõpu algust.
Herbi viis meid võistlema, kuhu ainult sai. Jooksime läbi kõik orienteerumisneljapäevakud ja rahvajooksud. Loomulikult ei jäänud vahele ükski suusavõistlus. Mõnikord pakkis Herbi meid oma Žigulisse ja palus veel kellegi autoomanikust lapsevanema appi, mõnikord sai kasutada spordikooli bussi.
Tol saatuslikul päeval startisime Ruusalt Vana-Otepää spordibaasi. Herbi oli alalhoidlik autojuht. Kui spidomeeter kruttis 70 kilomeetrini tunnis, siis tähendas see kohutavat kihutamist. Soigusime alatasa tagaistmel, et jalgratastel jõuaks võistluspaika kiiremini.
Esimeses teeristis polnud kiirust ollagi, ent Herbi ei osanud arvestada vastutuleva bussi pöörderaadiust. Kokkupõrge oli hämmastavalt võimas, Žiguli kuulus hoobilt mahakandmisele.
Šokk muutis mind tundetuks. Üritasin tagaistmelt välja ronida, kuid ei suutnud – jalg ei kandnud. Ma ei teadnud veel, et reieluu on pooleks, aga sain kohe teada, kui luuots läbi naha välja tungis. Ega teisedki tüdrukud kergemini pääsenud: murti lõualuu ja hüppeliiges, Herbil oli katki paar roiet.
Kiirabi tuli kiirelt, ent valu veel kiiremini. Piinav valu. Teel Tartu haiglasse, mööda rappuvat teed, hakkas teadvus kaduma, silme ees virvendasid hägused sinised tuled.
Haiglas pandi jalg viieks päevaks venitusse, siis lõigati lahti ja luu fikseeriti kruvide ja naeltega.
Kui pisarates ema palatisse sööstis, katkestasin ta nutu kui noaga ning nõudsin, et ta kohe Otepääle kihutaks, otsiks üles autovraki ning võtaks pagasnikust mu suusad ja koti, kus olid Adidase suusasaapad. Isa oli need Moskvast välja kaubelnud, sest Eestis polnud nii väikest numbrit saada.
“Kuidas sul on? Kuidas jalg?”
“Emme, mul on kõik hästi. Suurepärane. Ära passi siin, torma Otepääle!”
Emal ei jäänudki üle muud, kui uksest välja marssida. Olin täiesti kõigutamatu. Peagi oli ta tagasi uudisega, et saapad on leitud. Muidugi ei käinud ta Otepääl. Ajas udu, et mind rahustada.
11. sünnipäeva veetsin haiglas ning õppisin elu tundma ja mõistma. Õnn peitub nii väheses. Kel käed-jalad küljes ja liiguvad, neil pole ainsatki põhjust viriseda ega hädaldada. Ole, ela, tööta! Miski ei piira unistuste täitumist. Võid saada kõike, mida soovid.
Milline rõõmupäev see oli, kui jalg venitusest lahti võeti ning ma sain iseseisvalt tualetti komberdada. Elamist väärt elu!
Kolme nädala pärast lubati mind haiglast välja, kuid kipsi pidin kandma kauem. Jäin kõhnaks, kaalusin koos kipsiga kõigest 35 kilo. Vigastatud jala lihas oli kärbunud – see ei taastunud täielikult enam iial – ning mul tuli uuesti käima, jooksma ja suusatama õppida. Liipasin tükk aega, enne kui jala alla sain.
Taastumine oli vaevaline. Isa, kes oli lõpetamas Moskvas kõrgemat treenerite kooli, koostas kava: vannid, ujumised, rattasõidud…
Kõik käis läbi valu ja vaeva. Jooksmine valmistas talumatut piina, sest kruvi ots kriipis vastu puusaluud. Panime isaga mängu kogu oma veenmisoskuse ning suutsime arstid pehmeks rääkida: kruvi eemaldati kuu aega varem. Oli august. Võisin hakata valmistuma talveks, luud-kondid terved ja kriipiv kruvi kadunud.
Samal suvel sain elu ühe suurima emotsionaalse elamuse, nähes, kuidas Erika Salumäe Soulis kullale kihutas. Olin tol ajal ülitundlik, iga väiksemgi asi – melanhoolne film, omade võit, isegi Nõukogude Liidu hümn – pani pisarad jooksma. Aga kus sa vanemate silme all vesistad, ise suur tüdruk!
Finaalsõite ei julgenud me Katriniga jälgida, tõmbasime tekid üle pea ja kuulasime kommentaari, ärevusest üle kere higised. Kui Salumäe kolmandas sõidus Christa Luding-Rothenburgerile paarikümne sentimeetriga koha kätte näitas, sööstsin sprinteri kiirusel pesuruumi nutma.
Vaatasime autasustamist, sõidu kordust, autasustamise kordust, Salumäe ja Tiit Soku kojutulekut ja vastuvõttu Raekoja platsil, ning pisarad aina voolasid.
Pärast avariid polnud Herbi enam endine. Minagi olin muutunud. Isa töötas Dünamo juunioride naiskonnaga, hakkas meid Katriniga tasapisi treenima ja võttis mind Venemaale laagritesse kaasa. Tegevus muutus professionaalsemaks.
Kui Venemaa koondis Otepääl harjutas, pandi rajad kinni. Meil oli treenimiseks eriluba.
“Kuhu teie, tüdrukud, lähete, rada on suletud, marss minema!”
“Need on Šmiguni plikad,” hõikas keegi.
“Ahaa, öelnud siis kohe.”
Olime maru uhked, et saime treenida samal ajal suurte staaridega. Näe, Jelena Välbe uhab mööda. Välbe! Tema ise!
Isagi sai teinekord uhkust tunda. Kord jäänud Venemaa koondise treeneritel pilk pidama: “Tolik, kes see tüdruk seal nõnda kenasti uisku sõidab?”
“Minu vanem tütar Kristina.”
“Aga too, ise päris pisike, aga klassikasamm on oh-oh-ooo?”
“Minu noorem tütar Katrin.”
Isa säras kui 200vatine pirn.
Herbi ja trennitüdrukutega tekkisid konfliktid. Eks ma ise kutsusin tondid välja, sest arenesin jõudsalt ja hakkasin vanemale seltskonnale kandu näitama.
Herbi muutus armukadedaks ega suutnud leppida, et isa sekkus treeningutesse. Talle jäi ilmselt mulje, et edasimineku taga on just isa. Herbil võis õigus olla.
1989. aasta augustis Herbi laagrisse minnes oli mul seljataga kaks korda kolm nädalat treeninguid Dünamo juunioridega. Ruusale jõudes oli mu organism trimmis kui pillikeel. Vaim oli võitlusvalmis, suisa kibeles lahingusse.
Isa juhendamisel Otepää rollerirajal ringe mõõtes olin ootamatult sattunud trennikaaslaste pilkeobjektiks.
“Noh, kas tahad maru tugevaks saada? Proovi-proovi, aga ära unusta, et tibusid loetakse talvel.”
Mu sisemuses kihvatas. Ei osanud veel pilgetele samaga vastata, õigupoolest ei soovinudki. Las tulemused räägivad enda eest. Ütlesin endale: “Kurat, me loeme need tibud üle nii suvel, sügisel kui talvel. Ma panen teile kõigile ära!”
Paningi! Augustikuisel Ruusa jooksul said nii, mis kohises!
Mul on seljas Nõukogude Liidu koondise Calgary olümpiamängude vorm. Uhke tunne oli koondise vormis võistelda. Mis sest, et rinnal paiknes sirp ja vasar.
See oli ilmselge kius, kui Herbi saatis Ruusa laagri esimesel päeval vanemad tüdrukud suurele ringile, aga mulle teatas: “Nooremad treenivad pisikesel ringil.”
No mida ma sel 500meetrisel lõigul kökerdan?! Proovisin Herbile selgitada, et minu pärast pole vaja karta ega muretseda, saan suure ringi laskumistega suurepäraselt hakkama, olin ju suve läbi Otepää rollerirajal treeninud ega karda keda kuraditki. Herbi jäi endale kindlaks. Noored treenivad väikesel ringil ja jutul lõpp!
Olin vihane, solvunud ja pettunud, nühkisin toda ringi, silmad pisarais. Siis kihvatas: “Vaat ei kavatse ilmselge ebaõiglusega leppida! Vaat ei tee nii, nagu treener ütleb!” Põrutasin suurele ringile.
Apteekrimäel sai Herbi mu kätte – ta oli tulnud autoga – ning keeras mulle laskumisel ette. Pöörasin enese päästmiseks suure sahinaga võpsikusse.
Herbil jäi õigust ülegi: “Sa teed nii, nagu treener ütleb!”
Herbi ei suutnud uskuda, et olen saanud vanematest