seda rohkem suudab ta ennast mobiliseerida ja energiast tühjendada. Tal on võitja loomus. Kusjuures kogemustega pole siinkohal mingit pistmist. Kui nõnda on, siis on noorest peale.”
Kui ülbusest rääkida, siis ei saa salata, et nooruses seda jätkus. Ka häbematust. Mida puberteediealiselt ikka tahta! Kord hakkasime välisreisil võistluspaigast koju sõitma ja Niglas utsitas mind suveniirtaldrikuid ostma. Nähvasin: “Sina kogu taldrikuid, mina kogun medaleid!”
Ühel hetkel leidsin, et olen piisavalt tark, et isa õpetada! See polnud vastuhakk ega vaidlemine vaidlemise pärast. Mul tekkis ettekujutus, kuidas treeningut läbi viia, lisades ühe või teise harjutuse. Loomulikult andsin sellest kohe trenni alguses teiste tüdrukute juuresolekul teada.
Oma teismelise aruga ei suutnud ma mõista, et isa ei saa mind kuulda võtta juba kas või treeneri autoriteedi pärast. See polnud peamine. Isa selgitas hiljem, et minu pakutud variandid viiksid sama tulemuseni, kuid pikemat teed mööda, olles sestap kasutud. Olin rikkunud oma kõvahäälse iseteadlikkusega kogu treeningu ja isa tuju. Tegin seda jätkuvalt. Ma olin üksinda targem kui kogu maailma targad kokku!
Kust, pagana päralt, võtsin ma kõik need ideed ja arvamused? Miks oli vaja neid ette kanda!? Ma ju teadsin ette, millega kõik lõpeb.
Lõppes sellega, et isa käratas mind pärast suupruukimist karmide sõnadega trennist minema: “Kao silmist ja treeni omal moel, kui sa nii tark oled!” Korra läks ta nõnda närvi, et äsas suusakepiga üle turja.
Löntsisin minema, kuid olin viie minuti pärast tagasi, nutuvõru ümber suu. Palusin vabandust. Isa muidugi andestas, kuid päev hiljem algas kõik otsast peale. Õnneks tuli lõpuks mõistus pähe, sain aru, et kui suusarajal võin isaga võistelda, siis treeneritarkuses kindlasti mitte.
Märksa olulisem kui Eesti täiskasvanute esimene autasu oli koht Venemaa juunioride meistrivõistlustel Onegas 1991. aastal. Isa oli kohal Dünamo koondisega.
Olin liiga noor, et startida, ent isa hakkas kauplema. Loomulikult läks ta kõigiga esmalt tülli ja leppis sealsamas ära. Lõpuks lükati kogu vastutus võistluste arsti kaela. Too seisis kindlalt kui müür: lapsed rajale ei pääse! Kakluseks ei läinud vaid põhjusel, et tohter oli endine dessantväelane. Kummalisel kombel jäi eestivene jonn peale, mu vanusele kirjutati ülesandmislehel aasta juurde ning isast ja arstist said head sõbrad.
Lemmikdistantsil viies kilomeetris klassikas kahjuks kukkusin ja sain 12. koha. Kui võtta puhast sõiduaega, oleksin tulnud kolmandaks. Poole pikemal võistlusmaal “uisutasin” end neljandaks.
Isa nägi just neil võistlustel, milleks olen võimeline. Sõita nõnda vingelt endast neli-viis aastat vanemate vastu Venemaal, suusamaailma valitsejannade riigis… Kusjuures tulemus tuli suuresti loodusliku ande, tahtejõu ja lapsepõlvemängude pealt. Õigeid treeninguid olime teinud vaid napid kolm aastat.
Kas isa rääkis mulle oma tähelepanekutest ja lootustest? Muidugi mitte! Mul pidi kogu aeg ora tagumikus olema. Isa leidis alati võimaluse tõestada, et täiuslikkusest on asi väga kaugel. Ikka oli tal irisemist: see on kehv, too on kehv, siit käriseb, sealt lonkab. Ta ei tahtnud, et mul tekiks õnnist rahulolu, vaid et ma rügaksin aina rohkem, et jõuda tähtedeni.
Kui aastaid tagasi langevat taevatähte nähes olümpiavõitu soovisin, olin kindel, et tee medaliteni kulgeb läbi Nõukogude Liidu koondise. Eesti Vabariiki ju toona polnud, lootusekiir hakkas terenduma alles paari aasta pärast. Ühtäkki olime vabad ja iseseisvad, uks maailma paiskus valla. Astusime meiegi esimesed arglikud sammud sinna, kus voolavad piimajõed ja kõrguvad pudrumäed.
Jõgesid ja mägesid nägin, kuid need polnud piimast ega pudrust. Ega meid keegi seal unelmate maal väga oodanud. 1991. aastal osalesime esmakordselt Põhjamaade noorte meistrivõistlustel. Eestlased, mingid tundmatud tüübid, pisteti stardijärjekorra etteotsa. Las lükkavad raja lumest lahti, siis pole vaja masinat trassile saata!
Minu ülikõrge enesehinnangu tõttu ei kannatanud tulemused trükimusta. Olin nördinud ja nördinud ja veel kord nördinud, kui selgus, et ma polegi maailma parim. Õnneks paranevad noore inimese haavad ruttu. Tõin õele nätsu, talitossud ja kolm banaani, endale nänni ning maailm ei tundunudki enam hall.
Järgmisel aastal algas väike nagistamine suusaliiduga. Isa ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei peaks sõitma juunioride MMile.
Vastati: “Kristina on laps, mingu Põhjamaade noorte meistrivõistlustele, võitku seal medaleid. Juunioridele saadame teised, neid on vaja motiveerida!”
Oo püha lihtsameelsust! Ametnikud otsustasid hakata isaga kana kitkuma. Neil puudus vähimgi aim, et saavad vastaseks maailma kõige jäärapäisema inimese. Õigupoolest polnud suusaliidu kaitsemüürist keeruline läbi murda. Kuidas sai mind pidada lapseks, kui olin Eesti täiskasvanute meister ja ülekaalukalt parim juunior? Teiseks raius isa, et Põhjamaade medalitel pole mingit väärtust. Juunioride MM on juunioride MM, mitte mingi motivatsioonikonverents!
Muidugi sõitsin ma MMile.
Ja sain šoki, et olen nii kehv. 19. ja 24. koht olid korralik hoop mu enesehinnangule. Isa rahustas mu maha. Ta võttis pastaka ning tõestas paberil ära, kuidas me kukesammudega liikudes, iga aastaga mõni protsent paremaks muutudes ükskord tippu jõuame.
“Šokolaadimedalid” ei läinud mulle korda isegi siis, kui neid välismaal jagati.
Viktoriiniküsimus: kus ja millal võitsin esimese autasu tiitlivõistlustel?
Õige vastus: see oli kuld rullsuusatamise EMil Hollandis juunioride klassis 1992. aasta suvel.
Medalit ma tavaliselt ei meenuta, küll aga reisi ennast, mis oli hea õppetund tulevikuks.
Hollandisse sõideti bussiga. Isa ja ema uskusid naiivselt, et sportlaste eest hoolitsetakse. Mulle pandi kaasa viis pudelit Fantat ja see oli kõik. Raha mul polnud, kuna ametnikud lubasid täisteenindust. Paraku jäeti Eesti koondis reisi ajal toitlustamata. Loksusin bussis peaaegu kaks päeva ja jõin kõhutäiteks Fantat. Sedagi jaopärast, sest kahte pudelit hoidsin tagasisõiduks.
Hollandis meid õnneks nälga ei jäetud, laadisin end toitu täis ja sõitsin välja kuldmedali.
Päev hiljem toimus mingi kommertsvõistlus, kuhu juuniorid polnud oodatud. Üks meie koondislastest loobus ja mina hiilisin tema nime all starti. Kihutasin välja auhinnalise koha. Too, keda asendasin, võttis auhinnanänni – käekella – vastu ja jättis külma rahuga endale, kuigi kõrvalt öeldi, et nii pole aus. Aga kuidas sa annad väärtusliku nänni ära? Ajad olid rasked.
Esimene rahvusvaheline võit: rullsuusatamise juunioride EMi kuld.
Imestan tänini, kuidas mul polnud julgust tõsta ebaõigluse peale häält. Olin tige ja solvunud. Niipalju seltskonnal ausust oli, et käekellale lisaks ette nähtud preemiaümbrik 15 kuldnaga jõudis minuni. Olin ebaõiglusest nõnda vihane, et ümbrikku lahti rebides rebisin lõhki ka raha. Õnneks aitasid spordijuhid mul katkise raha pangas terve vastu vahetada. Sain osta tagasisõiduks vett, õunu, banaane ja muud söödavat.
Tagasiteel hakati tina panema. Keegi kaebas tagaselja isale, et minagi olnud osaline. Et vaadaku, milleni 14aastane tirts on jõudnud!
Paraku ei teadnud kaebaja, et meie peres on võimatu valetada. Piisab silmavaatest, teadmaks, kas jutt on tõde või vale. Isa-ema ei uskunud hetkekski, et oleksin viina võtnud.
Saabudes Hollandist Vapramäele olin jäänud kõhnaks ja sõin üksi tühjaks kogu perele mõeldud lihakausi.
1993. aasta talvel andsin endast maailmale juba pisut märku.
Suvised treeningud kulgesid kenasti, olin talve hakul korralikus vormis.
Eesti suusatamise seis oli selline, et hooaja alguses kuulutati välja vaid üks rahvusvahelise klassi naissportlane – Piret Niglas. Kui uskuda ajakirjanduse hooajaeelseid artikleid, siis reserveeriti talle koht Faluni MMil. Asjamehed teatasid, et teist naissuusatajat suure tõenäosusega välja ei saadeta, kuna pole taset.
Vehkige veel mu isa ees punase rätikuga! Kuidas pole