korra päevas läbi Kääriku kolmekilomeetrise ringi. Kui väsisin, siis puhkasin. Kiiret polnud. Ei mingit vankrit ega süle! Milleks, tüdruk? Sul on ju jalad all! Kukkusid? Aja end püsti ja jätka teed!
Kuna ma ei suutnud emalt ega isalt haletsust välja jonnida, sain üsna pea aru, et pillimisel puudub vähimgi mõte.
Vanemad ei suuda tagantjärele meenutada, kuidas mina ja Katrin ujuma õppisime. Toona ei tuntud täispuhutavaid kätiseid, ka kummirõngaid mitte. Ühel heal päeval lihtsalt ujusime.
Vesi oli minu ja Katrini kirg. Ujumisega sai meid üsna lihtsalt ära osta. Kui olime suvemajas poole ööni hullanud, siis poleks isegi kahuripauk suutnud meid hommikul äratada. Ent hüüdele: “Tüdrukud, ujuma!” reageerisime silmapilkselt. Nagu Pavlovi koerad.
Toona tundus kuidagi väga loomulik, et põlvepikkused lapsed, kes oskavad vaevalt käia, möllavad juba vees. Nüüd tunnen end millegipärast nagu kurjategija, kui tütar Victoria Kris palub end basseini lükata, sest hüppamine ei tule tal veel hästi välja. Piilun selja taha, et keegi ei näeks, muidu viiakse veel lapse piinamise pärast vangi.
Kui erinevad võivad olla arvamused ja arusaamad…
1991. aastal, mil võitsin Eesti meistrivõistlustelt esimese täiskasvanute medali, ilmus Spordilehes kommentaar pealkirjaga“Veri on paksem kui vesi”:
“Naisteoru suursuusatamise laviini varju võis jääda kõnekas seik Eesti meistrivõistlustelt – 13aastane Kristina Šmigun näppas 5 km vabastiilis hõbemedali. 30 km maailmameister Ljubov Jegorova on öelnud, et tema hakkas suusatama alles 14aastasena, enne seda jooksis ja kargas niisama, veetis lapsepõlve.
Kas Rutt Rehemaa ja Anatoli Šmigun, endised tippsuusatajad oma last muudkui drillivad ja forsseerivad? Kas tütrel jääb aega ka lapsepõlvemängudeks? Mäletatavasti oli ka Kristina ema omal ajal varase arenguga ja tema karjäär ei kestnud Kulakova või Smetanina vanuseni.
Auhinnakapis on riiul nukkude päralt. Palju, kauasest mängimisest pleekinud, näod kriimulised.”
Ma polnud seda lugedes mitte vihane, vaid maruvihane. Kuidas saab nõnda kirjutada!? Miks? Selle asemel, et kiita ja loota, tehakse täiega maha! Võrreldakse mind täiesti alusetult isa ja emaga! Ma ei ole ju Rutt Rehemaa ega Anatoli Šmigun! Olen Kristina!
Sisemus kees! Lõikasin artikli välja ja kleepisin treeningpäeviku siseküljele. Iga kord, kui kaustiku avasin, lõikasid need sõnad silma justkui laserkiir ning kruttisid mind üles. Küll ma teile veel näitan! Või mul polnud lapsepõlve! Või minu karjäär ei kesta kaua!
Raevutsemisest jäi mulle väheks. Ihkasin vastase täielikku purustamist. Kui ajakirjanikku kohtasin, siis nõudsin esmalt selgitust, seejärel vabandust. Kirjalikku ja allkirjastatut. Ulatasin pastaka. Nii ta maaliski artiklile lubaduse: “Enam ei torgi. Andrus Nilk.”
Seljavõit!
Mind pole iial sunnitud midagi tegema. Mitte iial! Kogu mu elu on olnud minu enda suur soov ja tahe. Mind saab meelitada ja veenda, kuid mitte sundida. Lapsest peale kuni viimaste sõitudeni piisas isal sõnumist: “Kui tahad oma eesmärke saavutada, tugev olla, peaksid tegema nõnda ja nõnda.” Kõik. Edasine oli minu valik. Kas ma teen või mitte. Ma tegin. Sest ma tahtsin.
Mina olin see, kes lunis end 11aastaselt isaga kaasa Venemaa laagritesse, et teha seal trenni. Tahtsin treenida, mitte nukkudega mängida! Isa oli vastu – või tal vaja plikatirtsu jalgu tolknema –, paraku oli minu võime lunida suurem kui tema võime vastu panna.
Ja ühtäkki teatab keegi, et mul polnud lapsepõlve, oli üks pidev drill ja forsseerimine!
Mul oli taevalik lapsepõlv. Lastel pole vaja asju, vaid vanemate aega. Seda jagas ema meile küllaga ja vanavanemad kapaga. Me olime ema ja isaga kaasas kõigis Eestimaa treeninglaagrites: Haanjas Seakülas, Otepääl…
Tõestus: nukkudest polnud mul puudust.
Ujuma õppisime justkui möödaminnes. Ühel hetkel lihtsalt ujusime.
Kristina: rahutu ja rabelev. Katrin: stoiliselt rahulik.
Tähelepanu, esineb Alla Pugatšova!
Meil oli vabadus ja voli teha ja mängida, mida hing vaid ihkas. Olid meilgi nukud ja kõik muu, mida tüdrukutel vaja – saime naabrilt isegi Barbie’t laenata –, ent enamasti olime liikumises, mängisime sporti ja sportlasi.
Kui suusatajad tegid mäel imitatsiooniharjutusi, murdsin endale ja õele võpsikust kepid ning meiegi rühkisime mäkke.
Lõunapausi ajal, mil sportlased puhkasid, näppasime – õigemini laenasime – ühe rullsuusa, istusime sellele ning tuhisesime asfaltteed pidi alla, endal tagumikud kukkumistest marraskil. Olime õndsad ja õnnelikud.
Kauplesime emalt välja sokipaari ja särgi ning läksime puhast pesu pesema. Sportlase elu juurde kuulub vääramatult ka rõivaste küürimine!
Mis meile sportlaste elu juures ei meeldinud, õigemini ei sobinud, oli tüütu lõunauinak. Ei saanud ükski vägi meid magama. Isa andis karmi käsu uksest mitte käia, sest me ei käinud, vaid lendasime, lajatades ukse selja tagant kinni kohutava mürtsuga. Lahendus oli lihtne: ronisime tuppa ja toast välja aknast.
Talvel olime ikka raja ääres, kui vanemad treenisid või võidu sõitsid, ent ega me seisnud. Sumpasime kõrvuni lumes, nagu oleksime samuti asjalised. Vanaema õmbles kasukad, et me ei külmetaks, kuid kasutust need ei leidnud, kuna olid paksud ja kohmakad. Seisa selle sees, käed kõrval pulkas! Vanemad põrutasid autoga Läti Valka, hankisid mugavad Soome kombinesoonid, mille sees saime olla lapsed, mitte puuslikud.
Saunaskäik oli sündmus omaette. Harjusime kõva leiliga – taas meelitas isa meid ujumisega: “Kui kaks sahmakat vastu peate, saate kaks korda vette!” – ja õppisime lavalt jääauku hüppama. Pärast leili, vihtlemist ja küürimist olime morssi juues kohutavalt tähtsad, justkui suured inimesed!
Lasteaeda läksime – tee polnud pikk, kilomeetri jagu – ikka joostes või keksides. Milleks istuda, kui saab kõndida? Milleks kõndida, kui saab joosta? Liikumisest kujunes harjumus. Ei nõudnud hiljemgi, et meid autoga veetaks. Kui, siis vaid vihmas või lumesajus. Herbi, Herbert Abeli juurde trenni kihutasime ratastel või jala. Mine bussi trügima, seljakott jääb kõikjale kinni! Oleks veel pikk maa minna. Kõigest viis kilomeetrit!
Tagantjärele mõeldes tundub, justkui oleks mu tulevik olnud ette määratud. Vaid saatuse tahtel olid mul nii fantastilised vanavanemad, kelle juures veetsin aja, mil isa-ema Venemaa avarustes laagrites viibisid. Suved maist septembrini viibisime nende suvemajas Vapramäel, mille vanaisa, vanaema ja nende lapsed oma kätega olid ehitanud.
Vanaisa oli spordifanaatik, kes startis kõigil jooksudel ja suusamaratonidel ning ehitas Vapramäele vinge spordiväljaku, kus sai mängida tennist, korvpalli, võrkpalli. Meil olid jooksurada, kaugushüppekast ja kõrgushüppetellingud, olid kuulid ja kettad, odaks suusakepp. Meil olid jalgrattad, et jäljendada Erika Salumäed. Peedu jõeni oli paarsada meetrit. Me andsime tuld!
Vanaisa oli kui loodud tüdukutirtse õpetama. Rahulikul häälel ning kindlal meelel selgitas ta, mis ja kuidas. Kuidas tuleb lüüa võrkpalli, kuidas põrgatada korvpalli. “Ära vaata palli, vaid tunneta. Nii, et pall muutub osaks sinust. Et sina kontrollid palli, mitte pall ei kontrolli sind.”
Need olid unustamatud pallimängud, kus vanaisa tegi võiduks kõik võimaliku, kuid kaotas lõpuks ikkagi. Tema kaotus oli väärikas ega jätnud muljetki, nagu oleks ta lasknud meil võita. Oo ei! Ta kattis meid korvpallimängus kogu hingest, andis endast viimase, kuid siis eksis, jättis lahti prao, kust sai läbi vingerdada ja pealeviskele minna.
Pallilahingud isaga olid teistsugused. Just nimelt lahingud, sest isal ei tulnud kaotus mõttessegi. Tema oli meist tugevam, mis tähendas üht: tema oli meist tugevam! Võit või surm!