Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

      Vanaisa, minu esimene treener. Koos Katriniga.

      Kui maiparaad jõudis lõpule – käisin vanaisaga koos marssimas, sest vahva oli: lipud ja õhupallid ja puhkpillimuusika –, siis tuli koju minna, nii viie kilomeetri jagu, aga bussid olid rahvast pungil. Ühtäkki leidis vanaisa taskust kommi: “Teeme võistluse! Kumb jõuab kiiremini, näe, tolle maja nurgani, see saab kommi endale!” Tema võit. Uus võistlus, aga nüüd jooksuga üks postivahe. Siis järgmine postivahe kiirkõndi ja veel üks tavalist kõndi. Nii aina kodu suunas. Viimase võistluse ning auhinnakommi võitsin muidugi mina. Vanaisa pidi ju ükskord väsima! Ma ei saanud arugi, et olin teinud viiekilomeetrise lõigutreeningu.

      Vanaemagi oli sportlik tüüp – kui ta mind Tartu Annelinna liuväljale viis, siis tõmbas endalegi tritsud jalga ja vaid muigas, kuidas teda imestunult ning lõbusalt piieldi: “Näe, mammi uiskudel!” Siiski mäletan ma teda rohkem suvemaja köögiaknast välja vaatamas.

      Reas kui oreliviled: Kristina, onutütar Jana, Katrin ja onupoeg Aivar.

      Elasime suvilas kümnekesi, lisaks vanaemale-vanaisale meie pere ning onu Uudo Rehemaa oma abikaasa Veera ning laste Jana ja Aivariga. Kogu see kamp vajas tõsist toitmist, mitte lihtsalt võileibu. Meil oli laual alati soe söök, millele järgnes magusroog. Mannavaht, ujuvad saared, pontšikud… Me sõime, kiitsime ja olime ikka piitspeenikesed, sest kulutasime hangitud kalorid kiirelt ära.

      Vanaisa lahkus siit ilmast, kui ma olin üheksane, ent mälestused ja mängud jäid.

      Vapramäe suurim spordisündmus toimus 1991. aasta augustis, mil mängisime läbi Tokio kergejõustiku MMi. Justkui vanaisa mälestuseks. Olin organisaator, võistlejateks kehastusid Katrin ja naabrilapsed. Kõigil olid rinnas numbrid kirjaga Tokyo 1991, läbi tehti peaaeagu kogu programm alates käimisest ja lõpetades medalitseremooniatega.

      Mängisime kooli ja kui kätte jõudis trenniaeg, siis kuulutasin õpetajana välja pika vahetunni. Mängisime trenne ja ma sain olla Mati Alaver, kes kogu kampa spetsiifiliste hõigetega tagant piitsutas. Mängisime laskesuusatajaid ning läksime Katriniga alatasa vaidlema, kumb on Eveli Peterson, kumb Krista Lepik. Jõudsime finišisse, vajusime pikali ning hädaldasime, nagu olime telerist näinud: “Oh, ma kukkusin seal lõpus ja sellepärast kaotasingi…”

      Mängisime Erika Salumäe olümpiavõitu. Olime keeranud lenkstangid alla, et ratas meenutaks trekisõiduratast ja pärast seisime poodiumil, härduspisarad silmis. Mängisime õhtuti peitust ning olime kohutavalt nördinud, kui vanemad meid tuppa käsutasid, sest kell olla löönud kesköötundi.

      Mõnikord juhtus – kui isa-ema maal polnud –, et treening ununes suures mängutuhinas sootuks. Siis lippasime õhtul kell kümme jooksuotsale ja jõuharjutusi tegema, endal palged piinlikkusest õhetamas.

      Arvuti puudus ja teler ei tahtnud Vapramäel pilti ette võtta. Sestap olime sunnitud hommikust õhtuni õues möllama. Enamasti kaeti meile söögilaudki õue. Vaja neil jõnglastel toas kooserdada, kui väljas on värske õhk ja linnud laulavad! Ometi ei kadesta ma praeguse aja noori, kes veedavad suure osa ajast arvuti või teleri taga.

      Olin valinud eluks kindla sihi. Minust pidi saama sportlane.

      Ükski teine amet ei tulnud mõttessegi. Elasin sportlaste keskel, meil käisid külas olümpiavõitjad ja maailmameistrid, keda hardalt imetlesin. Koolis sai mu unistus ränga hoobi. Teise klassi õpilasena oma tulevast ametit kujutades joonistasin paberile suusataja.

      “Sportlane pole ju elukutse!” purustas õpetaja mu salasoovi pisikesteks kildudeks ning pühkis prügikasti. “Treial on elukutse, müüja on, autojuht on, aga sportlane…”

      Emal kulus tükk aega, enne kui rahunesin ja nutmise lõpetasin. Muidugi oli tal väike kartus, et äkki saabki minust suusataja. Olles läbinud kogu kadalipu Nõukogude Liidu koondiseni välja, teadis ta, kui ränk on see ala naisterahva jaoks. Lisaks pole tõusudel või finišisirgel endast viimast välja pressiv naissuusataja just maailma kõige esteetilisem ja kaunim vaatepilt. Anna andeks, ema, et ma su lootusi ei täitnud!

      Ema ei hirmutanud ainuüksi mu unistus saada sportlaseks, vaid mul lapsena tekkinud kirglik soov olla esimene, olla parim. Mõnikord võttis võidukirg hulluse mõõtmed, blokeerides kõik muu, isegi enesealalhoiuinstinkti.

      Olin kolmeaastane, kui kihutasin laste rattavõistlusel Tartus oma kolmerattalisega finiši poole, silmad peas säraküünaldena põlemas. Kiivreid toona ei kantud ning ema ainus mõte oli: “Jääks ta ainult ellu!” Jäin ellu, jõudsin ühes tükis finišisse ning olin kole nõudlik: “Kas ma karika saan?” Isa tõi mind maa peale: “Mille eest karikas, sa polnud ju esimene!” Rohkem mind rattavõistlusele ei viidud.

      Esimese diplomi sain hoopis disainikonkursil. Minu karnevalikostüüm tunnistati lasteaias kolmanda koha vääriliseks.

      Esimene karikas – lehekujuline lillepott või keraamiline alus – ulatati mulle aga orienteerumisvõistlustel. Kolmas koht! Diplomeid olin saanud varemgi, aga karikat mitte. Näitasin toda potti või alust kõigile, endal rind uhkusest kummis.

      Üheteistaastaselt valiti mind oma vanuseklassis spordikooli parimaks ning autasustati… keraamilise teoga. Teiste pärjatute auhinnaloomad olid kepsakamad, kes sai jänese, kes hirve. Aga minul oli tigu.

      Tulin koju, pisar silmis, näitasin auhinda kõigile ning pärisin aru: „Kas ma olen tõesti aeglane kui tigu?“

      Mõni aasta hiljem, kui isa andis treeningülesandeks koos Katriniga suusatada, turtsus õde: „Kristinaga on võimatu ühes sõita, ta venib kui tigu.“ Sealtmaalt hakkaski isa mind teoks kutsuma, kui millegi vastu eksisin.

      Pruukis aga võita esimene medal, kui teatasin kodus veendunult, et lükaku isa ja ema kõik oma karikad kohe kokku ja vabastagu pool auhinnakappi. Õnneks ei pööranud vanemad kategoorilisele nõudmisele mingit tähelepanu. See oleks olnud tõesti totter vaatepilt: üksik medal pooles auhinnakapis.

      Enesealalhoiuinstinkti olen osanud vajadusel suurepäraselt välja lülitada. Ühel noortevõistlusel jäätus suusarada eluohtlikult. Läbisin kõik laskumised surmapõlgavalt, kuigi normaalne inimene oleks sõitnud sahka. Tegin endast märksa vanematele tüdrukutele pika puuga ära, kuid kohtunikud ei suutnud tulemust uskuda. Nad jõudsid järeldusele, et ajamõõtmisel oli tehtud viga ning lisasid mu ajale minuti. Külma kõhuga rööviti minult au ja riskiga välja teenitud teine koht.

      Ma ei heitunud, vaid kogusin koos vihaga piisavalt adrenaliini. Saavutasin ka järgmisel võistlusel superhea tulemuse. Alles siis hakati mõtlema, et äkki polnudki stopperid rikkis. Järsku Šmiguni plika ongi kiire?

      Hulluseni paisuv võiduiha lülitas välja ka mõtlemisvõime. Ma ei suutnud kainelt arutleda kaotuse põhjuste üle ega olnud võimeline kuulama ühtki loogilist seletust. Reaalne maailm lõpetas oma eksistentsi kohe, kui jäin kellelegi alla. Jäid ainud tunded – viha ja nördimus – ning kirglik soov saada veel paremaks ja pöörata senine seis ümber. “Ma pean veel rohkem töötamarügama-treenima!” vasardas mu peas. “Mina, Kristina, pean olema parem. Parim!”

      Esmakordselt Soome võistlema sõites olin täiesti kindel, et alistan seal kõik. Minu enesehinnang polnud kõrge, vaid ülikõrge. Arvasin endast tohutult palju.

      Finišis ei suutnud ma uskuda, et sain tappa, ja mitte niisama tappa, vaid häbistavalt. Minutiga. Olin pehmelt öeldes šokis.

      “Nad on ju sinust kolm-neli aastat vanemad,” üritas isa selgitada, kuid minu mõtlemisvõime oli halvatud. Me ju võistlesime üheskoos. Meil olid kõigil numbrid rinnas. Ja mina kaotasin. Mind purustati! Mis tähendab, et nad teevad minust rohkem ja paremini trenni. Mis omakorda tähendab, et mina treenin vähe. Tuleb treenida, treenida, treenida!

      Elu ühe suurima hoobi sain 1998. aastal, mil Katrin alistas mind esimest ja viimast korda suvelõpu testjooksul. Katrin oli jõudsalt treeninud ning tema kehakaal oli langenud, mis aitas jooksutulemust märgatavalt parandada. Talvel polnuks tal lootustki mind võita, kuid nii kaugele ei suutnud ma mõelda.

      Kui