Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik

mulle hommikul toru, kui ma ei jaksand ise liigutada, pesi mu hambad puhtaks…”

      „Jälk!”

      See oli muidugi Väints, kes karjuma pistis. Tal oli tükk maad jahedam süda kui Müüril, nagu ikka meestel, kes oskavad väga hästi arvutada. Lõppude lõpuks ei saa inimene igal alal tugev olla. Matemaatikas ja koeraarmastuses. Müüril oli endal ka peni. Tema sai aru.

      „No sõidame siis?” küsis Kribu lootusrikkalt.

      Müür silitas Nultsi ja ei teinud küsimusest üldse välja. Hakkas rahast rääkima.

      „Teil on veel eilne arve maksmata…”

      „Väints maksab ära,” ütles Kribu. „Sest praegu ei ole asi üldse rahas, me peame lihtsalt teada saama, mis juhtus. Kuhu kadus kümme tuhat muidugi ka, aga me peame teadma, mida me oleme oma elus teinud, eks, Väints? Et viimasel eluminutil ei peaks kahetsusega mõtlema päevadele, mida sul pole olnud. Siis tuleb välja, et elasid küll, aga ei mäleta, kus ja kuidas, eks Väints?”

      Kribu hakkas meeletult härdaks muutuma. Ta võis oma jutu peale nutma puhkeda. Eriti teisel päeval, kui ta kolm õlut ära oli joonud. Väints tavaliselt selliste tundepuhangutega kaasa ei läinud, ja see oli seda enam mõistetav, et suurem osa arvest jäi millegipärast tavaliselt tema kraesse. Seekord oli Väints siiski nõus. Lõppude lõpuks oli tal mingigi lootus vähemasti teada saada, mis on kümnest tonnist saanud. Nad leppisid kokku, et Müür sõidab uuesti Saksa juurde ja õhtul saab nii eilse kui tänase päeva raha ilusti kätte.