meist saab niimoodi?”
„Ma ei tea.”
„See ei või ju nii edasi minna, ma kardan…”
Mari ei öelnud midagi. Ta keeras end aeglaselt Jürka poole ümber. Mari käsi silitas Jürka pead. Jürkal hakkas parem.
„Silita veel, Mari, mul hakkas palju parem.”
Mari ei võtnud kätt Jürka pea pealt ära. Käest tuli sooja. Nagu ahjust.
„Ära karda, Jürka, ära karda, kõik läheb hästi.”
„Aga ma ei usu enam. Ma ei ole ju veel vana mees, või olen, Mari, ma ei usu enam, et miski üldse võiks hästi minna, ma ei saa enam arugi, mis see tähendab, Mari, ma kardan, kurat, ma hakkan töinama…”
Jürka hakkaski. Pani pea Mari rinnale ja nuttis alguses ilma hääleta, aga siis nuttis häälega, hästi kõva häälega. Ja nuuksus.
„Pühi nina ära.”
„Jah.”
„Võta, taskurätt on siin.”
„Lurrrrrrr…”
„Hakkas sul nüüd parem?”
„Jah.”
„No näed siis, kõik läheb hästi.”
„Ma olen igavene munn.”
„Ei ole, Jürka, ei ole. Sul on lihtsalt halvasti. Aga see läheb mööda. Tahad, ma helistan sulle?”
„Sina?”
„Jah, mina.”
„Aga kuidas sa helistad, sa oled ju siinsamas, minu kõrval voodis?”
„Mis siis, ma helistan ikka.”
Mari tõusis püsti. Kuu paistis ta valgele öösärgile ja Mari hakkas helendama nagu valge haldjas. Siis läks valge haldjas kikivarvul teise tuppa telefoni juurde ja valis numbri. Jürka mobiiltelefon hakkas helendama ja sellest kostis vääksuv inin, nagu oleks laps sündinud. Jürka kuulas ininat, aga ei osanud midagi teha. Ta oli omadega otsas.
„Võta vastu, Jürka, sulle on telefon!” sosistas Mari.
Jürka kahmas toru, ta pidi vajutama yes. Jah, ta pidi vajutama yes. Ta vajutas ja kuulis läbi sahina, kuidas Mari teisel pool torusse hingas.
„Ütle siis midagi, Jürka, ma ju räägin sinuga.”
Mari hoidis torul pihku ees ja sosistas teisest toast.
„Ma ei tea, mida öelda!”
„Ütle midagigi. Lihtsalt ütle.”
Jürka surus telefoni vastu kõrva ja kuulis kahinat ja Mari hingamist. Ta mõtles kõigele, mida ta öelda oli tahtnud, kõigele, mis teda aastaid vaevanud oli ja millest ta oli tahtnud rääkida, ja seda kõike oli liiga palju ja tal polnudki isu sellest rääkida. Ta nägi teisest toast valge haldja kaunist varju ja jäi seda vaatama ja hirm hakkas kaduma ja ta ütles esimesed sõnad, mis talle pähe tulid.
„Jürka kuuleb!”
KUNINGAS OIDIPUS
Ainuke asi, mis ta mäletas, oli kaks õlut. Rohkem mitte midagi. Sokid vedelesid voodi kõrval. Naist ei olnud. Koer oli mureliku näoga, medal rinnas. Suus oli ilge sita maitse. Kribu oigas. Koer sattus oigest masendusse, jooksis ahastaval ilmel Kribu juurde ja torkas talle lipsti keele suhu. Nults kolas keelega suus ringi, silmad kinni, ja värises pisut, sest ta arvas, et Kribu annab kohe otsad, kui ta suud saastast ära ei puhasta. Kribul polnud jõudu vastu hakata. Ta hoidis suu pärani nagu hamba-arsti juures, püüdis mingitki tükikest eelmisest päevast kokku panna, aga see oli sama raske kui Oneginit peast ette lugeda, kui pole raamatut ennast näinud. Niisiis, Kribu pani endale mõttes kahe, lükkas koera õrnalt kõrvale, sest Nultsi keeletöö oli ennastsalgav – nii kohutavat lehka polnud Kribu enda suust enne tulla lasknud.
Kribu loivas peldikusse, koer järel. Kui Kribu esimese laari välja pakkis, pistis Nults südantlõhestavalt ulguma ja oleks kindlapeale kiirabi kutsunud, kui ta telefoniga helistada oleks mõistnud. Kribu toppis pea veel sügavamini potti, sest uue raksuga, mis tast välja paiskus, lendas peldikust alla osa soolikaid ja pisut muud sisikonda. Nii vähemalt tundus. Kribu tegi silmad lahti – õnneks verd ei tulnud. Pohmelliga on surmahirm. Sellise pohmelliga on jube surmahirm. Kribu kõmpis tuppa, viskas diivanile, peitis pea padja alla ja palus Jumalat, et see selle päeva kiiremini mööda saadaks kui teised, siis ta ei võta enam kunagi tilkagi.
Mis siis õieti juhtus?
Vaevalt oli ta selle kohutavalt keerulise küsimuse endale sajandat korda esitanud, kui telefon helises.
„Nults, too toru siia, palun!”
Uskuge või mitte, seda tegi Nults esimest korda elus. Ta oli küll sokke naabri aeda vedanud ja sussi bussipeatusesse viinud, aga toru ei olnud ta kunagi suutnud Kribule kätte tuua, alati kukkus see poolel teel maha. Nüüd tõi ta selle otse Kribu värisevasse kätte ja liputas ise heameelest saba.
„Hallo,” ütles Kribu väga ettevaatlikult.
„Kuule, ma olen täitsa pilditu, kas sina tead eilsest midagi? Kus ma olin?”
Kribu mällu, milles oli senini valitsenud pilkane öö, hakkas paistma kogu selle jubeda päeva esimene valguskiireke.
„Oota, sa ei mäleta ka midagi?” kraaksus Kribu peaaegu et rõõmsalt.
„Nagu vikatiga on pühitud,” ütles Väints krobelisel häälel.
„Järelikult!” ütles Kribu väga õpetlikult.
„Mis saadana järelikult?”
„Järelikult ei tea me kumbki midagi, ja seetõttu võib arvata, et meil oleks justkui midagi ühist!”
„Ma ei saa aru, kuidas see meid rohkem aitab, kui me kumbki midagi ei mäleta,” ütles Väints.
Väints oli kaks meetrit pikk ja seetõttu vihastas kiiremini kui lühikesed mehed. Tema võis. Ta jätkas veel vihasemalt: „Kui sina mäletaksid mingit osa ja mina mingit teist osa, oleks meil kahepeale võimalik pilti kokku panna, aga kui kumbki ei tea midagi, siis kaks mälukat teevad kokku ühe väga suure mäluka, selge!”
Väints oli õppinud inseneriks ja oskas seetõttu väga hästi arvutada, ja kindlasti ei jõudnud ta täna tööle, võttis Kribu mõttes asja kokku.
„Aga meil on põhjust arvata, et me olime eile koos, onju?”
Nults pistis rõõmsalt haukuma, ta tahtis kangesti rihma otsas õue.
„Ma võtan koera kaasa ja tulen sintsi, ah?”
Väints ei tahtnud kodus olla. Sellest sai Kribu suurepäraselt aru. Kodus tundud endale justkui kurjategija.
Nad leppisid kokku, et lähevad Muuseumi, et Kribu võtab koera kaasa, ja seal üritavad selgusele jõuda, mis siis õigupoolest eile juhtus. Kindad ja müts tundusid olevat jäljetult kadunud. Kribu oleks tahtnud veel rahakotti piiluda, aga mõtles ümber. Milleks endal tuju rikkuda.
„Ma ei julge pangaarvet vaadatagi,” ütles Väints.
„Sa loed mu mõtteid!”
„Ja oled sa kindel, et ainult eilne päev kadund on, järsku on mitu, järsku on terve nädal!”
Väints oli jälle vihaseks saanud. Aga Kribu lohutas teda siva: „Ära pabista, üleeilset ma tean. Ma käisin Nultsiga koertenäitusel, ta sai kõige kenama krantsi medali!”
„Oled sa kindel?”
„Absoluutselt,” vandus Kribu. „See on tal ikka veel kaelas.”
Nad said Muuseumis kokku. See on üks kõrts. Suht odav koht, kus keegi ei taipa või ei julge käia, sest tavaliselt istuvad seal Kribu ja teised temasugused, Väints satub sinna harva. Seal saab kirja panna, kui raha ei ole, ja üldiselt on see üks mõnus koht.
Väints