aeg. Peab maha vahtima, et lompi ei astuks. Kui nad teatri ette jõudsid, oli Liilia sõbranna koos mehega juba kohal. Pelle polnud neid varem näinud, aga midagi erilist ei olnud. Nad olid täpselt või siis peaaegu samasugused. Naine pisut noorem kui mees, hoidsid teineteisel käe alt kinni ning püüdsid teatri ees seista siiski veidi teistmoodi kui bussipeatuses või mõnes muus tavalises kohas, sest teater ei ole ju tavaline koht. Nii ütles Liilia. Teatris võib inimene unustada kõik, mis teda seni seganud on. Pelle lootis unustada trollid. Ja kui trollid meelest lähevad, siis midagi veel, aga trollid eelkõige.
Nüüd seisid nad neljakesi teatri ees. Kaks meest ja kaks naist, ja läksid majja aeglaselt sisse, justkui ei oleks kuhugi kiiret. Seda on ju hea tunda. Kui sa ostad kava, kui kontrollitakse pileteid, kui sa lõhnad hästi ja kõik teised samuti, kui sa istud kohvikus nii, et su kulunud püksipõlved silma ei torka, siis oled sa kolmeks tunniks pisut teistsugune. Naistele on seda väga vaja. Nad on lihtsalt erinevad ja sellest tuleb vähemasti lugu pidada, isegi siis, kui sa mõningatest asjadest ise aru ei saa. Pelle surus sõbranna mehel kätt ja naeratas. Naised juba lobisesid omavahel.
Teatris mängiti O’Neilli. Täpselt ei olnud aimu, mida just, aga teatrisse olid nad läinud sellepärast, et seal mängitakse just seda, ja siis veel sellepärast, et olla teatris. Liilia oli imeline. Ta oli imeline juba garderoobis. Kui ta mantlit seljast võttis, kui ta juukseid kammis, kui ta kingi jalga pani… siis ta kummardus. Ta kummardus ja lill tema puusadel ärkas ellu ja roomas üles Liilia kaela poole, kus õis kõrvani kasvas. Pelle vaatas. Kas mängitakse O’Neilli või ei, või ollakse lihtsalt teatris, polegi alati nii tähtis. Vaadata on tähtsam, ja näha on tähtsam. Senikaua kuni naised värvisid, seisid mehed, see teine mees, kes nägi välja umbes samasugune kui Pelle, ja Pelle ise, nad seisid peldiku eesruumis ja tegid suitsu. Suurt ei rääkinud, sesPelle ei teadnud midagi O’Neillist, aga küsida ka ei tahtnud. Mehed lõpetasid suitsutegemise ja läksid baari.
„Meil ei ole palju aega,” ütles Liilia.
Pelle jõi koos teise mehega konjaki lõpuni. Nad seisid džentelmenlikult püsti, nõjatudes baariletile, ja hoolitsesid, et naised, Liilia ja tema sõbranna istuda saaksid. Tegelikult pani Liilia just siis, kui ta ütles, et neil ei ole palju aega, käe Pelle põlve peale. See oli meeldiv. See on meeldiv! Kui sind peetakse omaks, omandiks, kui terve teatritäis kenasti riides inimesi näeb, et üks mees on mingi naise oma, ja see naine on vist hetkel kõige kaunim viiekümneaastane siin saalis. Tegelikult ei olnud ju Liilia veel viiskümmend täiski, ta oli Pellest noorem. Siis saadakse aru, et nende kahe inimese vahel on midagi ja üks neist on kaunis naine ja teine on Pelle, kelle nime nad küll ei tea, kuid kes eemalt vaadates näib härrasmehena, hallipäine, õhukeste vuntside ja sobiva lipsuga, käed taskus. Eemalt vaadates tunduks vist koguni, et härrasmees suhtub oma daami nii, nagu ta oleks sellega harjunud, nii, nagu see ei lähekski talle ülemäära korda, ka ilu muutub ju igapäevaseks. Aga seestpoolt vaadates! Sisse nad kuidagi ei näe. Pelle kiikas igaks juhuks korra ringi. Nad nägid tõepoolest vaid tema välimust, tegelikult hüppas Pelle süda varvastest kõrvadeni, sest ta tundis ennast jõle hästi. See on õnn, muuseas. See ongi õnn?
Till-till! O’Neill on ise surnud, aga tema näidend algab. Pelle ohkas. Nad läksid saali. Saal läks pimedaks, veel pimedamaks, veel pimedamaks… lõpuks ei näinud enam midagi.
„Üksküla on vapustav!”
Liilia nägu õhetas, tema silmad kiiskasid niiskelt, ta oli kaunim kui kunagi varem.
„Pelle, kas sa oled nii lahke ja tood mulle ühe konjaki?” ütles Liilia näost õhetades.
„Konjaki?”
Pelle ei uskunud oma kõrvu. Liilia joob harva. Ta joob harva tilgakese likööri või pisut šampanjat, või kui tal on eriti hea tuju, siis ühe õlle, kuid Liilia ei joo konjakit. Liilia?
„Miks mitte,” ütles Liilia. „Mul on lihtsalt selline tuju.”
Pelle tõi Liiliale konjaki ja istus teise mehe kõrvale.
„Ma olen alati mõelnud selle mehe saladuse üle, ma olen alati mõelnud, aga ei ole kunagi aru saanud, kuidas ta seda teeb. Ta tuleb lavale ja temas ei ole ju midagi erilist. Kõige tavalisem mees!” ütles Liilia.
„Minu arust ka,” ütles Liilia sõbranna. Nad rääkisid põhiliselt omavahel, kuid olid viisakusest mingil moel siiski meestega koos, kuigi tegelikult jaotati laud pooleks sellelt kohalt, kus lõppesid teadmised teatrist, O’Neillist ja üleüldse, kus lõppesid nende jaoks olulised mõtted.
„See mees on ime,” ütles Liilia sosinal. „Ta on minuga umbes ühevanune, tegelikult veidi vanem, ma olen teda sadu kordi laval näinud, kuid ta muutub aina põnevamaks. On inimesi, kes vananevad kauniks, mis sina arvad, Pelle?”
„Mis mul arvata.”
Pelle mudis sõrmi. Liilia heitis vaid hetkeks pilgu Pelle kätele ja mingil hetkel tabas Pelle ära Liilia silmades vilksatanud tigeduse. Just nimelt tigeduse. Ta ei saanud esialgu aru, ta vaatas Liiliat, kõik tundus nagu varem, siis vaatas oma käsi, ja mõistis. Ta nägi iseenda käsi. Neil kätel ei olnud tegelikult midagi viga. See oli Liilia luul. Need käed ei olnud pesemata, vaid olid lihtsalt mustad, sest päris puhtaks ei saanud neid enam kunagi. Vanasti töötasid nad paljakäsi. Midagi ei olnud lihtsalt teha. Torud olid roostes või õlised, ei saa tööd teha käsi määrimata, see oli Liilia luul, see oli möga. Pelle pani käed taskusse. Ta tahtis oma konjaki lõpuni juua, kuid ei julgenud. Teine mees kuulas huviga Liilia juttu. Liilia muudkui rääkis.
„Te mäletate, kui ta tegi „Kontrabassi”? Kui inimene on üksi laval, siis ei saa ta suurt teeselda. Üksi laval olev inimene peab kuidagi saali ära võitma. Millega? Sõnadega? Ma ei usu seda, seda ma ei usu.”
Liilia raputas kahtlevalt pead, ta oli konjaki põhjani joonud.
„Näitleja ei saa ennast õigeks rääkida, näitleja saab ainult olla laval ja see sõltub juba sellest, kes sa oled. Ja kui sa oled Üksküla…”
Liilia ei lõpetanud lauset. Liilia ei lõpetanud just seda lauset „kui sa oled Üksküla”, vaid jäi hetkeks mõttesse ja vaatas kuhugi. Kas ta vaatas lauale või ta vaatas lakke või ta vaatas veel kuhugi, igal juhul ei lõpetanud Liilia just seda lauset.
„Mis siis on?” küsis sõbratar.
„Ah?”
Liilia ärkas, vaatas imestusega ringi, nägi Pellet ja küsis, justkui ei oleks midagi juhtunud: „Mis suga lahti on, Pelle?”
Pelle ei osanud vastata. Veidi kurb oli. Ei teagi, millepärast, aga oli. Nad läksid tagasi saali ja seal läks pimedaks. Läks pimedamaks, veel pimedamaks ja siis ei näinud enam midagi.
Liilia-Liilia. Ilusamat nime pole olemas. Liilia ja Pelle, Pelle ja Liilia. Kentsakas ja kaunis. Miks kentsakas? Ei olegi. Tubli töömees ja ilus naine, kas selles on siis midagi erilist? Kas töömehes on midagi teistmoodi? Midagi halvasti? Pelle vaatas Ükskülat. Nad istusid teises reas, nad vahtisid talle suu sisse. Üksküla oli neist kahe meetri kaugusel, teda oleks saanud peaaegu et puudutada. Aga ega tema neid ei näinud, ta ei näinud isegi Liiliat. Pelle vaatas õige vargsi Liiliat ja nägi, et Liilia silmad on peaaegu pisarais. See oli kurb lugu. O’Neill elas sitta elu ja kirjutas sellest maha. Miks Liilia nuttis? Ei tea miks, aga ta vaatas ainiti Ükskülat, kes käis tema ees, rääkis kareda häälega, kuid ei pannud teda üldse tähelegi. Üksküla vaatas hoopis kuhugi kaugele, viimastesse ridadesse. See solvab. Kui sulle tundub, et see, kes peaks sind armastama, armastab tegelikult kedagi teist, või kui ei armasta, siis vähemasti kohe armub, kuid teda ei panda isegi tähele, järelikult oled sa ise viimane kalts! Kurat. Oleks ta üks kordki Liilia poole vaadanud, oleks see mingis väga kaudses mõttes upitanud ka Pelle väärikust. Kuid ei, mitte üks raas kohe. Üksküla kõmpis hoopis kaugemale ja sõimles oma kujuteldava joodikust pojaga, kellest O’Neill ei olnud mõistnud kirjutamata jätta. Kirjanikud on haiged inimesed. Üksküla tuli nende juurde tagasi. No nüüd. Pelle sirutas kaela välja, kuid midagi ei juhtunud. Näidendi järgi oli Üksküla elu perses, kuigi ta oli edukas mees, aga muu elu oli tal seal nässus. On õige lihtne olla laval, mängida kuningas Oidipust, kui elus oled sa Üksküla. Imemees – meesime. Viskad kostüümi nurka ja annad autogramme.