Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas

olid kuhjatud püramiididena hiina vaasidesse ja jaapani karikatesse. Säravate sulgedega haruldased linnud ja koletislikud kalad hõbeliudadel, kõik Egeuse mere saarte, Väike-Aasia ja Lõuna-Aafrika veinid, millele kummalise kujuga pudelite nägemine näis veelgi hõrkust lisavat, defileerisid nagu muiste Apiciuse võõruspidudel pariislaste silme eest mööda, kelle arvates oli küll võimalik kulutada tuhat luidoori kümne inimese pidusöögile, aga ainult tingimusel, et süüakse pärleid nagu Kleopatra, ja juuakse sulakulda nagu Lorenzo di Medici.

      Monte-Cristo märkas üldist hämmeldust, hakkas naerma ja pilkamisi rääkima.

      “Härrased,” ütles ta. “küllap te olete nõus seisukohaga, et kui inimene on jõudnud teatavale jõukuseastmele, siis tunneb ta vajadust vaid ülearuse järele, nii nagu daamidki tunnistavad, et teatud vaimustuseastmele jõudes on ainult ideaalil veel mingi väärtus? Kui nüüd samas vaimus jätkata, siis mis on õieti imepärane? See, mida me ei mõista. Mis on tõeliselt ihaldusväärne? See, mida me kätte ei saa. Nii on ka minu elu eesmärk olnud näha seda, mida ma ei mõista, ja hankida seda, mis on kättesaamatu. Ma saavutan seda kahe vahendiga: rahaga ja tahtejõuga. Ma võtan endale näiteks midagi pähe ja püüan seda saavutada niisama visalt kui teie, härra Danglars, mõne raudtee ehitamist, teie, härra de Villefort, mõne inimese surmamõistmist, teie, härra Debray, mõne kuningriigi rahustamist, teie, härra Château-Renaud, mõne naise vallutamist, ja teie, härra Morrel, mõne hobuse taltsutamist, kellest ükski pole jagu saanud. Vaadake näiteks neid kahte kala, kellest üks on sündinud viiekümne ljöö kaugusel Sankt-Peterburgist, teine viie ljöö kaugusel Napolist: kas pole lõbus panna nad ühele lauale?”

      “Millised on need kaks kala?” küsis Danglars.

      “Härra de Château-Renaud on elanud Venemaal, tema ütleb teile ühe nime,” vastas Monte-Cristo, “ja härra major Cavalcanti, kes on itaallane, ütleb teise nime.”

      “See on minu arvates sterlet,” sõnas Château-Renaud.

      “Täiesti õige.”

      “Ja see, kui ma ei eksi, on silm,” ütles Cavalcanti.

      “Nii see on. Nüüd, härra Danglars, küsige neilt kahelt härralt, kust püütakse neid kalu.”

      “Sterleteid püütakse ainult Volgast,” ütles Château-Renaud.

      “Minu arvates püütakse nii suuri silmusid ainult Fusaro järvest,” ütles Cavalcanti.

      “Ilmvõimatu!” hüüdsid kõik külalised.

      “Näete nüüd! Just niisugused asjad pakuvadki mulle lõbu.” ütles Monte-Cristo. “Ma olen nagu Nero – cupitor impossibilium2. See pakub ju teilegi praegu lõbu ja see kala, mis võib-olla tegelikult polegi parem latikast või lõhest, tundub teile väga hõrk, sest teie mõttes oli võimatu seda muretseda, ja ometigi on see nüüd siin.”

      “Aga kuidas need mõlemad kalad Pariisi toimetati?”

      “Oh taevake, see on tühiasi! Mõlemad veeti siia aamides, millest üks oli vooderdatud jõerooja vetikatega, teine kõrkjate ja järvetaimedega. Tünnid toodi siia spetsiaalselt selleks ehitatud furgoonides, ja nii nad siis elasid, sterlet kaksteist päeva ja silm kaheksa päeva. Mõlemad olid veel hinges, kui mu kokk neilt elu võttis, ühelt piimas, ja teiselt veinis. Kas te ei usu mind, härra Danglars?”

      “Igatahes ma kahtlen,” vastas Danglars naeratades oma töntsi naeratust.

      “Baptistin!” käskis Monte-Cristo. “Tooge siia üks sterlet ja üks silm. Need, kes on veel elus ja tulid teiste aamidega.”

      Danglars jõllitas kohkunult. Seltskond plaksutas käsi.

      Neli teenrit tõid kaks veetaimedega aami. Kummaski lõi lupsu üks kala, mis sarnanes laual olevaga.

      “Aga miks oli kumbagi kaks?” küsis Danglars.

      “Üks võib surra,” vastas Monte-Cristo lihtsalt.

      “Te olete tõesti hämmastav inimene,” ütles Danglars. “Ja öelgu filosoofid mis tahes, rikas olla on oivaline!”

      “Eriti kui inimene on leidlik!” ütles proua Danglars.

      “Ärge seda au minu nimele kirjutage, proua. See oli juba vanade roomlaste juures suures aus. Plinius räägib, et Ostiast saadeti Rooma orjad, keda teatud vahemaa tagant välja vahetati ja kes pea peal kandsid kalu, mida ta nimetas mulus’eks. Pliniuse kirjelduse järgi võib seda arvatavasti pidada merilatikaks. Elus mulus oli suur luksus, sest tema surm oli õige lõbus vaatemäng: surres vahetas ta kolm-neli korda värvi, tegi läbi kogu spektriskaala nagu õhku hajuv vikerkaar – ja siis saadeti ta kööki. Tema surmaheitlus oli osa tema väärtusest. Kui teda poleks elusalt nähtud, oleks teda surnult põlatud.”