vaid nime, see ei ütle mulle midagi.”
“Ah jaa, te ei tunne ju itaalia aadlikke. Kui öeldakse Cavalcanti, tähendab see valitsejasugu.”
“Kenake varandus taga?” küsis pankur.
“Muinasjutuline.”
“Mida nad teevad?”
“Üritavad seda läbi lüüa, aga ei tule sellega kuidagi toime. Neil olevat muide akreditiive teie pangale, nagu nad mulle ütlesid üleeile, kui nad minu pool käisid. Teie pärast ma nad täna siia kutsusingi. Ma tutvustan neid teile.”
“Aga mulle tundub, et nad räägivad väga puhtalt prantsuse keelt,” ütles Danglars.
“Poeg õppis mingis kolledžis Lõuna-Prantsusmaal, Marseille’s või kuskil selle lähedal. Küll te näete, ta on väga vaimustatud.”
“Millest?” küsis paruness.
“Prantslannadest, proua. Naise tahab ta võtta ilmtingimata Pariisist.”
“Teravmeelne mõte, pole midagi öelda,” ühmas Danglars õlgu kehitades.
Proua Danglars heitis mehele pilgu, mis igal muul korral oleks ennustanud äikest, aga juba teist korda ei öelnud ta midagi.
“Parun paistab olevat täna sünges meeleolus.” ütles Monte-Cristo proua Danglars’ile. “Ega teda juhuslikult ministriks ei taheta teha?”
“Minu teada veel mitte. Arvan pigem, et ta mängis börsil ja kaotas ning nüüd ei tea, kelle kaela süüd veeretada.”
“Härra ja proua de Villefort!” teatas Baptistin.
Nimetatud astusid sisse. Kuigi härra de Villefort end valitses, oli ta silmanähtavalt erutatud. Tema kätt surudes tundis Monte-Cristo, kuidas see värises.
“Ainult naised oskavad teeselda,” mõtles Monte-Cristo, vaadates proua Danglars’i poole, kes naeratas kuninglikule prokurörile ja suudles tema abikaasat põsele.
Kui tervitamine läbi oli, märkas krahv, kuidas seni köögis toimetanud Bertuccio hiilis väikesesse ruumi, mis asus salongi kõrval, kus viibisid külalised.
Krahv läks tema juurde.
“Mida te soovite, härra Bertuccio?” küsis krahv.
“Kõrgeausus ei öelnud mulle, palju külalisi tuleb.”
“Ah õigus jah.”
“Palju ma katteid panen?”
“Lugege ise.”
“Kas kõik on juba kohal, kõrgeausus?”
“Jah.”
Bertuccio heitis paokil ukse vahelt pilgu kõrvaltuppa. Monte-Cristo pidas teda teravalt silmas.
“Oh issand!” hüüatas Bertuccio.
“Mis on?” küsis krahv.
“See naine… See naine!”
“Milline naine?”
“Kellel on valge kleit ja nii palju briljante! See blond!”
“Proua Danglars?”
“Ma ei tea, kuidas ta nimi on. Aga see on tema, härra, see on tema.”
“Kes tema?”
“Naine, kes oli aias! Kes oli rase. See, kes jalutas ringi ja ootas… Ootas!”
Bertuccio seisis, suu ammuli, näost kaame ja juuksed peas püsti.
“Keda ta ootas?”
Bertuccio näitas näpuga – umbes samasuguse liigutusega, kui Macbeth osutas Banco vaimule – sõnatult Villefort’i.
“Oo!.. Oo!.. Kas te näete?” pomises ta lõpuks.
“Mida? Keda?”
“Teda.”
“Teda! Härra kuninglikku prokuröri Villefort’i. Muidugi ma näen.”
“Kas ma siis ei tapnudki teda?”
“Tubli härra Bertuccio, te hakkate vist lolliks minema,” ütles krahv.
“Ta polegi siis surnud?”
“Ei. Ta ei ole surnud. Te näete seda väga hästi. Selle asemel et torgata talle nuga kuuenda ja seitsmenda ribi vahele, nagu on teie kaasmaalastel kombeks, tabasite teie teda kas kõrgemale või madalamale. Muide, kohtumeestel on visa hing. Või hoopiski kõik see. mis te mulle rääkisite, ei ole tõsi, see on vaid teie kujutlusvõime vili, hallutsinatsioon, meelepete. Te jäite magama, seedides halvasti oma kättemaksu, see rõhus teie magu. Te nägite lihtsalt košmaarset und, ja oligi kõik. Võtke nüüd ennast rahulikult kokku ja lugege üle: härra ja proua de Villefort, kaks, härra ja proua Danglars, neli, härra de Château-Renaud, härra Debray, härra Morrel, seitse. Härra major Bartolommeo Cavalcanti, kaheksa.”
“Kaheksa,” kordas Bertuccio.
“Oodake! Oodake ometi! Mis pagan te äraminekuga nii väga kiirustate! Ühe külalise te unustasite. Vaadake natuke vasemale… Näete… Härra Andrea Cavalcanti, noormees mustas frakis, kes vaatab Murillo “Madonnat”, praegu pöördub ümber.”
Sel korral oleks Bertuccio äärepealt karjatanud, aga Monte-Cristo pilk lämmatas karjatuse ta huulil.
“Benedetto!” pomises ta tasakesi. “See on saatus!”
“Kell on pool seitse, härra Bertuccio,” ütles krahv karmilt. “Ma andsin korralduse, et sel kellaajal istutakse lauda. Te teate, et ma ei armasta oodata.”
Ja Monte-Cristo läks tagasi salongi külaliste juurde, Bertuccio aga komberdas seinast kinni hoides söögituppa.
Viis minutit hiljem avanesid saali mõlemad uksepooled. Bertuccio ilmus uksele ja tegi nagu Vatel1 Chantilly’s viimase kangelasliku pingutuse, öeldes:
“Härra krahv, laud on kaetud.”
Monte-Cristo ulatas käsivarre proua de Villefort’ile.
“Härra de Villefort,” ütles krahv, “palun, viige teie proua paruness Danglars lauda.”
Villefort kuuletus ja kõik läksid söögituppa.
VI
ÕHTUSÖÖK
Oli ilmselge, et söögisaali minnes valdas kõiki külalisi üks ja seesama tunne. Igaüks küsis endalt, milline kummaline võim oli neid kõiki siia majja kokku toonud, ja ehkki mõned olid hämmeldunud ja isegi väga murelikud, et olid siin majas, ometi poleks siit puududa tahtnud keegi.
Kuigi alles hiljaaegu tekkinud suhted, krahvi ekstsentriline ja eraklik elu, tema tundmatu päritolu ja muinasjutuline varandus sundisid mehi ettevaatlikkusele, kuigi naistele oli kirjutamata seaduseks mitte astuda majja, kus ei olnud naisi neid vastu võtmas, ometi olid mehed käega löönud ettevaatusele ja naised sündsusreeglitele – uudishimu oli neid vastupandamatult kannustanud ja kõige üle võidu saavutanud.
Kõiki näis vaevavat mure – ka jäiga hoiakuga vanahärra Cavalcantit ja ülivaba käitumisega noort Cavalcantit – , miks on nad koos inimestega, keda nägid esimest korda, mehe juures, kelle kavatsusi nad ei oska ära aimata.
Proua Danglars oli võpatanud, nähes Monte-Cristo sõnade peale härra de Villefort’i tema poole tulevat ja talle oma käsivart pakkuvat, härra de Villefort aga tajus, kuidas ta pilk kuldraamis prillide taga uduseks tõmbus parunessi kätt oma käsivarrel tundes.
Kummagi reageering ei jäänud krahvile märkamatuks. Juba ainuüksi nende inimeste kokkupuude pakkus ülimat huvi antud stseeni tähelepanelikule jälgijale.
Härra de Villefort’i paremal käel oli proua Danglars ja vasemal Morrel.
Krahv istus proua de Villefort’i ja Danglars’i vahel.
Ülejäänud