vastas Monte-Cristo, “ja see teeb teie vastutulelikkuse veelgi hinnatavamaks. See toimub maal.”
“Maal?”
“Jah.”
“Kus? Kindlasti Pariisi lähedal?”
“Pariisi väravate juures, sealt poole tunni tee kaugusel, Auteuil’s.”
“Auteuil’s!” hüüatas Villefort. “Ah õigus, mu abikaasa rääkis mulle, et te elate Auteuil’s, sest ta viidi seal teie juurde. Ja kuspool Auteuil’s?”
“Fontaine’i tänavas.”
“Fontaine’i tänavas!” kordas Villefort kähinal. “Mis number?”
“Number 28.”
“Ah siis teile müüdi härra de Saint-Mérani maja?” hüüdis Villefort.
“Härra de Saint-Mérani maja?” imestas Monte-Cristo. “Kas see maja kuulus härra de Saint-Méranile?”
“Jah,” sõnas proua de Villefort. “Ja kas te teate mis, krahv?”
“Nimelt?”
“Teie meelest on see maja ilus, eks ole?”
“Vaimustav.”
“Minu abikaasa pole tahtnud seal kunagi elada!”
“See on tõepoolest eelarvamus, mida ma ei mõista,” sõnas Monte-Cristo.
“Auteuil ei meeldi mulle,” vastas kuninglik prokurör pingutusega.
“Loodetavasti ei taba mind õnnetus,” ütles Monte-Cristo murelikult, “et see antipaatia võtab mult õnne teid vastu võtta?”
“Ei, härra krahv… Ma loodan, et mitte. Uskuge mind, ma teen kõik, mis on minu võimuses,” kogeles Villefort.
“Ma ei tunnista mingeid vabandusi,” ütles Monte-Cristo. “Laupäeval kell kuus ootan ma teid, ja kui te ei tule, mida pean ma siis mõtlema? Et selle kakskümmend aastat elaniketa maja kohal hõljub mingi sünge müüt, mingi verine legend.”
“Ma tulen, tulen,” ütles Villefort kähku.
“Tänan,” sõnas Monte-Cristo. “Vahest lubate teile head aega öelda?”
“Te mainisite, et olete sunnitud lahkuma, härra krahv,” sõnas proua de Villefort, “ja te pidite vist ka ütlema mispärast, kui jutt läks mujale.”
“Ma tõesti ei tea,” ütles Monte-Cristo, “kas ma söandan teile öelda, kuhu ma lähen.”
“Öelge ikka.”
“Ma olen juba kord ammuli sui vahtija ja ma lähen vaatama asja, millest olen sageli tundide kaupa unistanud.”
“Nimelt?”
“Telegraafi. Noh, nüüd on see ikkagi öeldud.”
“Telegraafi?” kordas proua de Villefort.
“Jumala tõsi, just nimelt telegraafi. Ma olen vahetevahel näinud kuskil teeotsas kingul säravas päikesepaistes kerkivat neid musti ja liikuvaid haarmeid, mis sarnanevad hiiglamardika jalgadega, ja mind valdas alati erutus, uskuge mind, sest ma mõtlesin, et need kindlalt läbi õhu antavad kummalised signaalid kannavad kolmesaja ljöö kaugusele ühe laua taga istuva tundmatu inimese tahet liini teises otsas laua taga istuvale tundmatule ja kõik see paistab silma pilvede taustal või säravsinises taevas ainuüksi kõikvõimsa inimese tahtel; siis pidin ma mõtlema vaimudele, sülfidele, gnoomidele, igasugustele okultsetele võimudele ja mulle tuli naer peale. Aga ma polnud kunagi tahtnud lähemalt näha neid suuri, valge kõhu ja mustade peente jalgadega mardikaid, sest ma kartsin leida nende kivitiibade alt asjaliku ja ülipedantse väikese inimgeeniuse, kes on otsast otsani täis topitud teadmisi või kabalistikat või nõidust. Aga ühel ilusal hommikul sain ma teada, et iga telegraafitorni paneb liikuma üks vaene armetu ametimees, kes saab tuhat kakssada franki aastas ja peab selle eest päev otsa vaatama mitte taevatähti nagu astronoom, mitte vett nagu kalur, mitte maastikku nagu ükskõik milline kõlupea, vaid just seda valge kõhu ja mustade jalgadega putukat, kes talle nelja või viie ljöö kauguselt teateid saadab. Ja siis tekkiski mul kummaline tahtmine näha lähemalt seda elavat nukku ja pealt vaadata komöödiat, mida ta oma kookoni varjus mängib tolle teise nukuga, tõmmates üksteise järel teatavaid nöörijuppe.”
“Ja te lähetegi sinna?”
“Lähen.”
“Millise telegraafitorni juurde? Kas siseministeeriumi või observatooriumi omasse?”
“Oh ei, sinna küll mitte! Seal leiaksin ma inimesed, kes püüaksid mulle selgeks teha asju, millest mina midagi teada ei taha, ja avaldaksid mulle vägisi saladusi, mida nad isegi ei tea. Pagan võtaks! Ma tahan säilitada oma illusioonid nendest putukatest. Aitab sellestki, et olen need inimeste suhtes kaotanud. Ma ei lähe ei siseministeeriumi ega observatooriumi telegraafi vaatama. Ma tahan näha telegraafi maal ja oma torni kivistunud pesuehtsat vennikest.”
“Te olete küll eriskummaline härrasmees,” ütles Villefort. “Millise liiniga te soovitate mul tutvuda?”
“Loomulikult sellega, mis on praegu kõige rohkem hõivatud.”
“Järelikult Hispaania liiniga?”
“Loomulikult. Kas te soovite ministrilt kirja, et teile seletataks…”
“Oh ei,” ütles “Monte-Cristo, “ma ju ütlesin teile, et ma ei taha millestki aru saada. Tollest hetkest peale, mil ma sellest midagi taipan, pole enam telegraafi, on vaid härra Duchäteli või härra de Montalivet’ märgid, mis antakse edasi Bayonne’i prefektile kahte kreekakeelsesse sõnasse maskeeritult: τηλε, γςαφω. Ma tahan säilitada oma austuse sellesse mustade jalgadega putukasse ja neisse hirmuäratavatesse sõnadesse.”
“Minge siis, sest kahe tunni pärast läheb pimedaks ja te ei näe enam midagi.”
“Pagan võtaks, ärge ajage mulle hirmu peale! Milline neist on kõige lähemal?”
“See mis Bayonne’i teel.”
“Olgu, ma lähen siis Bayonne’i teele.”
“See on Châtilloni telegraafitorn.”
“Ja milline on Châtillonist järgmine?”
“Arvan, et Montlhery torn.”
“Tänan, nägemiseni! Laupäeval ma räägin teile oma muljetest. “
Uksel kohtus krahv kahe notariga, kes olid just Valentine’i pärandusest ilma jätnud ja lahkusid ülevas meeleolus, et olid koostanud juriidilise dokumendi, mis neile kahtlemata suurt au teeb.
IV
VAHEND, MILLE ABIL AEDNIK SAAB LAHTI UNIHIIRTEST, KES SÖÖVAD VIRSIKUID
Mitte samal õhtul, nagu krahv Monte-Cristo oli lubanud, vaid järgmisel hommikul sõitis ta Enferi tollipunkti kaudu Orléans’i maanteele, ratsutas peatumatult Linas’ külast läbi just sel momendil, kui sealne telegraaf oma pikki kuivetanud käsivarsi liigutas, ning jõudis Montlhery torni juurde, mis asub teatavasti samanimelise lagendiku kõige kõrgemas punktis.
Künka jalamil tuli krahv sadulast maha ja hakkas mööda kitsast, kaheksateistkümne tolli laiust ringrada üles ronima. Künkaharjal tõkestas ta teed hekk, mille roosadest ja valgetest õitest olid saanud rohelised viljad.
Monte-Cristo otsis sissepääsu väikesesse aeda ja leidis selle ka üsna pea. Pajuvitstest hingedel liikuv puupulkadest võre oli kinni naela ja nööriga. Hetkega oli krahvile mehhanism selge ja värav avanes.
Nüüd oli krahv kahekümne jala pikkuses ja kaheteistkümne jala laiuses aiakeses. Ühest küljest piiras seda hekk teravmeelse seadeldisega, mida me äsja värava nime all kirjeldasime, teisest küljest üleni luuderohtu kasvanud vana torn, mille ümbrus oli täis tikitud põldsinepi- ja levkoiõisi.
Nähes seda krobelist ja õitesse uppunud varet, mis meenutas vanaema,