et väärikas uksehoidja oli end tugitoolis ruumi tagaseina ääres välja sirutanud ja magas.
Ta läks tagasi Louise’i juurde ja võttis jälle kätte kohvri, mille oli viivuks maha panruad, ja mõlemad liikusid müürilt langevas varjus väravaalusesse.
Eugénie surus Louise’i väravanurka, et uksehoidja ei näeks rohkem kui ühte inimest, kui tal peaks tulema tuju üles tõusta. Seistes siis nii, et põleva õuelambi valgus otse temale langes, koputas ta klaasuksele ja hüüdis oma kauni kontraaldi häälega:
“Avage!”
Uksehoidja tõusiski, nagu Eugénie oli ette näinud, ja astus isegi paar sammu, et lahkujat näha; silmates siis aga noormeest, kes oma nõtke jalutuskepiga läbematult vastu püksisäärt peksis, tegi ta värava otsekohe lahti.
Louise libistas end nagu madu poolavatud värava vahelt läbi ja oligi kerge hüppega väljas. Eugénie, kes oli pealtnäha rahulik, kuigi kogu tõenäosust arvestades lõi tema süda rohkem lööke kui tavaliselt, läks omakorda välja.
Üks pakikandja läks mööda, nad andsid kohvri tema kätte, ja kui neiud olid talle oma teekonna eesmärgiks öelnud Victoire’i tänava maja nr. 36, sammusid nad mehe kannul, kelle juuresolek Louise’i tugevasti rahustas. Mis puutub Eugénie’sse, siis tema oli tugev nagu Judith või Delila.
Nad jõudsid antud aadressile. Eugénie käskis pakikandjal kohvri maha panna, andis talle paar rahatükki, ja olles luugile koputanud, saatis mehe minema.
Seal, kus Eugénie oli luugile koputanud, elas tagasihoidlik pesuõmbleja, kes ei maganud veel ja tegi ukse lahti.
“Preili,” ütles talle Eugénie, “laske majahoidjal kaless kuurist välja tuua ja saatke ta postijaama hobuste järele. Siin on talle viis franki vaevatasuks.”
“Ma imetlen sind, jumala eest,” ütles Louise, “ma ütleksin isegi, et tunnen su ees lausa aukartust.”
Pesuõmbleja tegi suured silmad, aga kuna oli kokku lepitud, et ta saab tasuks kakskümmend luidoori, ei teinud ta ühtegi märkust.
Veerand tunni pärast tuli majahoidja tagasi koos kutsari ja hobustega, mis kiiresti tõlla ette rakendati ja mille katusele kutsar kohvri sidus.
“Siin on pass,” ütles kutsar. “Mis teed mööda me läheme, noorhärra?”
“Fontainebleau teed mööda,” vastas Eugénie peaaegu mehehäälega.
“Mida sa ometi ütlesid?” küsis Louise.
“Ma segan jälgi,” vastas Eugénie. “See naine, kellele me anname kakskümmend luidoori, võib meid reeta neljakümne eest. Bulvaril keerame teise suunda.”
Ja neiu hüppas peaaegu astet puudutamata kergelt tõlda, mis oli magamise jaoks suurepäraselt kohandatud.
“Sul on alati õigus, Eugénie,” sõnas lauluõpetajanna, seades ennast oma sõbratari kõrvale.
Veerand tundi hiljem sõitis kutsar, kellele õige tee kätte oli juhatatud, piitsa plaksutades Saint-Martini väravast välja.
“Oh!” ütles Louise kergendatult hingates. “Lõpuks on Pariis seljataga!”
“Jah, mu armas, ja röövimine läks nii kenasti korda,” vastas Eugénie.
“Ilma vägivallata,” sõnas Louise.
“Ma kasutan seda ära kui pehmendavat asjaolu,” lausus Eugénie.
Need sõnad kadusid La Villette’i sillutisel veereva tõlla mürinasse.
Härra Danglars’il ei olnud enam tütart.
V
VÕÕRASTEMAJA “KELL JA PUDEL”
Jätame nüüd preili Danglars’i ja tema sõbratari sõitma Brüsseli poole ja tuleme tagasi õnnetu Andrea Cavalcanti juurde, keda nii ebameeldival viisil peatati tema õnneteel.
Vaatamata suhteliselt noorele eale oli Andrea Cavalcanti väga osav ja intelligentne poiss.
Sellepärast oligi ta salongist kostvate esimeste ärevate häälte peale hakanud ukse poole liikuma, oli läinud veel paarist toast läbi ja kadunud.
Ühe asjaolu me unustasime mainimata, aga seda ei tohi siiski kahe silma vahele jätta, nimelt ühes neist kahest toast, kust Cavalcanti läbi läks, oli välja pandud pruudi kaasavara, ehtekastid briljantidega, kašmiirsallid, Valenciennes’i pitsid, Inglise loorid – kõik see ahvatlevate esemete maailm, mis paneb noorte neidude südamed rõõmust hüppama ja mida nimetatakse veimevakaks.
Minnes läbi sellest toast, mis näitab, et Andrea polnud üksnes osav ja intelligentne, vaid ka ettenägelik, haaras ta väljapandud asjadest kõige hinnalisema.
Niivnsi varustas ta end reisirahaga ja tundis, et nüüd on tal märksa kergem aknast alla hüpata ja sandarmite käte vahelt ära libiseda.
Suurt kasvu ja hea kehaehitusega nagu antiikmaailma atleet, lihaseline nagu Spartacus, oli Andrea jooksnud oma veerand tundi, teadmata, kuhu ta läheb, ainsaks eesmärgiks eemalduda paigast, kus ta peaaegu kinni oleks võetud.
Pööranud ära Mont-Blanci tänavalt, oli ta ennast leidnud varastele omase instinktiga, mis alati jänest tema urgu viib, Lafayette’i tänava lõpult.
Seal jäi ta raskelt hingeldades seisma.
Ta oli täiesti üksi, temast vasakule jäi Saint-Lazare, inimtühi suur maa-ala, ja paremale päratu Pariis.
“Olen ma nüüd omadega sees?” küsis ta endalt. “Ei, kui ma suudan tegutseda energilisemalt kui mu vaenlased. Minu pääsemine on lihtsalt kilomeetrite küsimus.”
Sel hetkel märkas ta Poissoniere’i eeslinna poolt tulevat üürikabrioletti, pukis tusase näoga piipu popsutav kutsar, kes oli ilmselt sõitmas Saint-Denis’ teise otsa, sest küllap oli seal tema tavaline seisupaik.
“Hei, vennas!” hüüdis Benedetto.
“Mis te soovite, noorhärra?” küsis kutsar.
“Kas teie hobune on väsinud?”
“Väsinud! Või veel! Ta pole midagi teinud kogu issanda õndsa päeva. Neli närust sõitu ja kakskümmend soud jootraha, kokku seitse franki, aga peremehele pean ma andma kümme.”
“Kas te ei taha sellele seitsmele frangile saada lisaks kakskümmend, mis on siin, ah?”
“Heameelega, noorhärra. Kakskümmend franki pole põlata. Mis ma selleks pean tegema. Ütelge!”
“Midagi väga lihtsat, muidugi kui teie hobune pole väsinud.”
“Ma ütlen teile, et ta lendab nagu tuul. Tuleb ainult öelda, kuhupoole ta peab minema.”
“Louvres’i poole.”
“Ah! Teada asi! Ratafia2 maale?”
“Justament. Mui on vaja lihtsalt kätte saada oma sõber, kellega ma pean homme jahile minema Chapelle-en-Servali. Ta pidi mind siin oma kabrioletiga ootama kuni poole kaheteistkümneni. Kell on nüüd kaksteist. Ta vist tüdis ootamisest ja sõitis üksi minema.”
“Väga võimalik.”
“Kas te tahate proovida talle järele jõuda?”
“Rõõmuga.”
“Aga kui me teda kuni Bourget’ni kätte ei saa, saate kakskümmend franki, kui me teda kätte ei saa kuni Louvres’ini, siis kolmkümmend.”
“Ja kui me ta kätte saame?”
“Nelikümmend!” lubas Andrea pärast kerget kõhklust, kui oli järele mõelnud, et ta ei riski millegagi.
“Läheb lahti!” ütles kutsar. “Ronige peale ja teele… Nõõ!”
Andrea ronis kabrioletti, mis vuras kiiresti läbi Saint-Denis’, sõitis ümber Saint-Martini eeslinna ja siis keeras linnaväravast välja lõputule La Villette’i teele.
Polnud