ja üheksa kümnendikku neist olid rohelised, siis sadas teateid lausa igal sammul.
Kõik olid seda kabrioletti näinud, ta oli veel vaid viissada, kakssada, sada sammu ees. Lõpuks sõideti tast mööda, see ei olnud see.
Ühel korral sõideti neist endist mööda – kahe posthobusega reisikaless kihutas mööda.
“Oh oleks minul see kaless, kaks toredat hobust ja muidugi pass, millega sai neid üürida!” ütles Cavalcanti ja ohkas sügavalt. See kaless viis endaga kaasa preili Danglars’i ja preili d’Armilly.
“Edasi! Edasi!” kiirustas Andrea. “Me peaksime talle kohe järele jõudma.”
Ja vaene hobune traavis samasuguse kiiruga edasi, kui oli tulnud linnaväravast peale, ning jõudis täiesti vahus Louvres’isse.
“Paistab, et ma oma sõpra ikka kätte ei saa ja ma ainult tapan teie hobuse ära. Ma jätan parem asja katki. Siin on teie kolmkümmend franki, ma lähen magan “Punases Hobus” ja esimese sõiduriistaga, kus ma koha leian, sõidan edasi. Head õhtut, kallis sõber.”
Ja pistnud kuus viiefrangilist kutsarile pihku, hüppas Andrea kergelt tänavasillutisele.
Kutsar pistis raha rõõmsalt taskusse ja pööras sammu sõites tagasi Pariisi poole. Andrea teeskles, nagu läheks ta “Punase Hobu” võõrastemajja, aga seisnud pisut aega värava juures ja kuulatanud kaugeneva, silmapiirile kaduva kabrioleti mürinat, jätkas ta oma jooksu ja lausa treenitud võimleja sammuga jättis seljataha veel kaks ljööd.
Siis ta puhkas. Chapelle-en-Serval, kuhu ta oma jutu järgi pidi minema, ei saanud olla enam kaugel.
Andreat ei sundinud väsimus peatust tegema, tal oli vaja teha mingi otsus, tuli välja töötada mingi plaan.
Istuda diližanssi oli võimatu, posthobuseid võtta niisama võimatu. Mõlemal viisil reisimiseks oli vaja tingimata passi.
Jääda Oise’i departemangu, see tähendab, Prantsusmaa kõige lagedamasse ja paremini valvatud departemangu, oli samuti võimatu, iseäranis võimatu nii kogenud inimesele kriminaalküsimustes, nagu seda oli Andrea.
Andrea istus kraavipervele, haaras pea käte vahele ja mõtles. Kümne minuti pärast tõstis ta pea, tema otsus oli tehtud.
Ta määris oma mantli, mille ta oli jõudnud eestoast haarata ja õhtuülikonnale peale visata, ühelt poolt tolmuga kokku, ja jõudnud Chapelle-en-Servali, läks ja koputas julgelt asula ainukese võõrastemaja uksele.
Peremees tuli avama.
“Kulla peremees,” ütles Andrea, “ma olin teel Montrefontaine’ist Senlis’sse, kui mu hobune, ilmast-ilma teeb ta riukaid, hakkas perutama ja viskas mu kümne sammu kaugusele. Ma pean veel täna öösel ilmtingimata Compiegne’i jõudma, muidu hakkab mu perekond väga muretsema. Kas te saate mulle hobust üürida?”
Hobune, kas hea või halb, on ühel kõrtsmikul alati.
Chapelle-en-Servali kõrtsmik kutsus tallipoisi, käskis tal saduldada Valge ja äratas oma seitsmeaastase poja, kes pidi härra selja taha laudjale istuma ja pärast neljajalgse tagasi tooma.
Andrea andis kõrtsmikule kakskümmend franki, ja võttes neid taskust välja, laskis maha kukkuda visiitkaardi.
See oli ühe tema “Cafe de Paris’” tuttava visiitkaart. Kui Andrea oli lahkunud ja kõrtsmik visiitkaardi maast üles võttis, oli ta veendunud, et oli üürinud oma hobuse härra krahv de Mauleonile Saint-Dominique’i tänavalt – see nimi ja aadress seisid kaardil.
Valge ei sõitnud kiiresti, aga ühtlase ja usina sammuga. Kolme ja poole tunniga kattis Andrea üheksaljöölise vahemaa Compiegne’ini. Raekoja kell lõi neli, kui ta jõudis platsile, kus peatusid diližansid.
Compiegne’is on suurepärane võõrastemaja, mida mäletavad isegi need, kes on seal vaid üksainus kord viibinud.
Andrea oli ühel oma väljasõidul Pariisi ümbrusesse seal peatunud ja nüüd meenus talle “Kella ja Pudeli” võõrastemaja. Ta vaatas ringi, ja nähes tänavalaterna valgel võõrastemaja silti, andis lapsele kogu taskus oleva peenraha ja saatis ta ära ning läks võõrastemaja uksele koputama, mõeldes põhjendatult sellele, et tal oli umbes kolm-neli tundi ees ja et kõige targem on tulevaste sekelduste vastu koht täis süüa ja korralikult välja puhata.
Teener tegi ukse lahti.
“Kallis sõber,” ütles Andrea, “ma tulen Saint-Jean-au-Bois’st, kus ma sõin lõunat. Ma kavatsesin siit edasi sõita kesköise diližansiga, aga ma eksisin rumalal kombel ära ja hulkusin neli tundi metsas ringi. Andke mulle üks ilus õuepoolne tuba ja saatke mulle tuppa üks külm kana ja pudel bordood.”
Teener ei kahtlustanud midagi. Andrea oli rääkinud väga rahulikult, tal oli sigar suunurgas ja käed mantlitaskus; ta riided olid elegantsed, habe pügatud, poolsaapad laitmatud; ta nägi välja nagu hilja peale jäänud lähiasukas.
Sellal kui teener seadis tuba korda, oli perenaine üles tõusnud. Andrea tervitas teda oma sarmikaima naeratusega ja küsis, kas ta ei võiks saada tuba number kolme, mida ta oli kasutanud oma viimasel läbisõidul Compiegneist; kahjuks oli number kolm kinni, selle oli üürinud üks noormees, kes reisis oma õega.
Andrea näis olevat väga kurb, rõõmsamaks läks ta alles siis, kui perenaine oli talle kinnitanud, et number seitsmel, mida talle valmis seati, on täpselt sama väljavaade kui number kolmel. Oma jalgu soojendades ja Chantilly viimastest võiduajamistest rääkides ootas ta, kuni talle tullakse teatama, et ta tuba on korras.
Andrea polnud ilma põhjuseta rääkinud ilusatest õuepoolsetest tubadest. “Kella” võõrastemaja õu oma kolmekordse galeriiga jättis vaatesaali mulje ja oli oma jasmiinide ja sammaste ümber väänlevate elulõngadega nagu looduslik dekoratsioon – maailmas on vähe leida nii kaunist võõrastemaja sissepääsu.
Kana oli värske, vein oli vana, tuli hele ja praksuv. Andreat ennastki üllatas, et ta sõi nii hea isuga, nagu poleks üldse midagi juhtunud.
Siis heitis ta voodisse ja peaaegu kohe haaras teda oma võimusesse halastamatu uni, mida inimene alati leiab kahekümneaastaselt isegi siis, kui teda vaevab südametunnistuspiin.
Peame aga lisama, et kuigi Andreat oleks pidanud vaevama südametunnistuspiin, ei vaevanud see teda.
Vaadakem nüüd lähemalt Andrea plaani, mis oli andnud talle suurema osa tema enesekindlusest.
Kui päike tõuseb, lahkub ta võõrastemajast, maksnud korralikult kinni arve, ja läheb metsa, ning ettekäändel, et tahab maalimist harjutada, üürib ta mõne talumehe juures endale raha eest ulualuse; siis muretseb endale puuraiduri riided ja kirve ning vahetab seltskonnalõvi välimuse töölise oma vastu; ja siis, kui ta käed on mullased, juuksed tinakammiga kammimisest tumedaks läinud, nägu pruun vahendi abil, mille retsepti talle tema endised kaaslased olid andnud, läheb ta metsi mööda ligema piirini, kõndides öösiti ja magades päeval kas metsas või mõnes karjääris; asustatud paikades käiks ta vaid aeg-ajalt, et osta tükk leiba.
Kui ta juba kord üle piiri on, teeb ta oma briljandid rahaks ja lisab selle summa kümnele pangatähele, mida ta endaga alati igaks juhuks kaasas kandis – kokku teeks see umbes viiskümmend tuhat livri, mis tema elufilosoofia järgi polnudki hullus olukorras kõige halvem.
Ta lootis muide üsna kõvasti selle peale, et Danglars’id püüavad iga hinna eest neid tabanud skandaali summutada.
Need olidki põhjused, miks väsinud Andrea nii kiiresti ja hästi magama jäi.
Et võimalikult vara üles ärgata, ei olnud Andrea luuke kinni pannud, oli vaid uksele riivi ette lükanud ja öölauale asetanud lahtitõmmatud hästi terava otsaga noa, mille hiilgavaid omadusi ta tundis ja millest ta iialgi ei lahkunud.
Umbes kella seitsme paiku hommikul äratas Andrea tema näol mänglev soe ja sädelev päikesekiir.
Igas korralikult töötavas ajus on peamine mõte, alati on üks mõte peamine – see, mis uinumisel oli olnud viimane, tuleb ärkamisel meelde esimesena.
Andrea