Vartiainen väravast. Siin on keegi Pihlajamäe sugulane, kes toob ministrile kurva uudise.”
„Oh, hirmus. Saada ta kohe siia,” pahvatas sekretär, mõtlemata pikemalt sugulase nime ja toodava sõnumi peale.
Valvur avas värava turvaluku ja lasi Kristiani siseõuele.
„Oodake siin, teile tullakse vastu,” lubas valvur.
„Teile? Ma tulin ju üksi,” imestas Kristian.
Valvur vaatas imestusega lokilist noormeest ja noogutas ainult ebakindlalt pead.
„Seda et, ma lähen sinna siis üksi?” päris Kristian.
„Seda et, teile tuleb saatja.”
„Ükskõik,” ohkas Kristian.
Sõjaväemundris mees tuli viima Kristianit kaitseministri jutule.
„Tunnen kaasa,” alustas mees.
Kristian arvas, et mees tunneb kaasa ta otsusele loobuda kaitseväekohustusest.
„Pole vaja kaasa tunda, see on tegelikult mu endise isa süü.”
Sõdur vaatas korra Kristianit, aga ei julgenud rohkem pärida, tegu oli ju siiski kaitseministri isiklike asjadega.
Lõpuks jõudsid nad kaitseministri ukse taha. Sekretär kinnitas veel sisetelefoni kaudu, et külaline võib sisse tulla. Kristian lükati läbi ukseprao ministri kabinetti nagu mingi ese. Algas pikalt kestnud hääletu põrnitsemine, kuni minister avas suu ja küsis:
„Kes te olete?”
„Me?” imestas Kristian ja vaatas ringi.
„Kes sina oled?”
„Kristian Pesonen.”
Minister vahtis võhivõõrast noormeest ja sõnas lõpuks:
„Minu teada pole mul ühtegi sinu sarnast ega nimelist sugulast. Mis lollitamine see on?”
„Kes on väitnud, et me oleme kuidagi sugulased?” imestas Kristian.
Kaitseminister mõõtis pilguga ohutu välimusega Kristianit ja mõtles, kuidas küll oli selline teismeline jõnglane tema kabinetti pääsenud.
„Räägi kiiresti oma asi ära, siis saan oma tööd edasi teha,” palus minister.
„Ma tulin teatama kurba uudist: minust ei saa sõdurit.”
„Kes sa õieti oled?”
„Kristian Pesonen, asendusteenistuja.”
„Ja mida sa teed kaitseministri kabinetis?”
„Ööö, seisan ja teatan.”
Minister vajutas sisetelefoni nuppu ja palus valvuri enda juurde.
„Kas sa ei kirjutagi mingisse päevakäsku, et ma ei tule sõjaväkke?” imestas Kristian.
Uks avanes ja pineva ilmega valvur astus sisse.
„Vii see jõnglane minema,” turtsatas minister.
Kristian pani vihaselt vastu ja ähvardas minna Manule sita kaitseministri peale kaebama.
„Lase ta lahti,” palus minister ja astus Kristiani juurde. „Mida sa üldse tahad, et ma teeksin?”
„Teed sellise päevakäsu, et mina lähen asendusteenistusse.”
„Heldene aeg, kaitseminister ei tee ju mingeid päevakäske.”
„Ah ei tee või?”
„Ei.”
„Aga kas sa saad mulle vähemalt selle asendusteenistuse ära korraldada?”
Minister kõndis Kristiani ja valvuri ümber ringi ja mõtles palavikuliselt, kui ohtlik teismeline ta kabinetti tegelikult tunginud oli. Kas see kräsupea võis tõesti pääseda ka presidendi jutule ja talle pahandusi tekitada? Kui noormees oli end kaitseministri kabinetti rääkinud, siis presidendilossi sisse saamine oli juba lapsemäng. Minister helistas ja uuris, kuidas tuli Helsingis toimida, et saada asendusteenistusse.
„Sa pead homme minema Helsingi sõjaväeringkonna staapi ja end registreerima,” juhatas minister.
„Registreerima kus?”
Ministri ajukäärud olid korralikult sassi minemas.
„No sinna asendusteenistusse ikka, heldene aeg.”
„Aga ise sa ütlesid, et ma pean kuhugi sõjaväeringkonda minema.”
„Jah, sa pead seal teatama enda soovist minna KAK ette.”
„KAK?”
„Kutsealuste komisjoni.”
„See on ikka liiga keeruline,” mõtles Kristian. „Äkki on parem, kui lähen kohe Manu jutule.”
„Mis Manu?”
„Kas sa Manut ei tunnegi? Ta on Soome president.”
Minister patsutas Kristianile isalikult seljale ja soovitas tal minna kõigepealt Laivanvarustajankatul asuvasse Helsingi sõjaväeringkonna staapi ja alles pärast seda mõelda presidendi jutule pääsemisest.
„Ja kui tekib mingeid probleeme, siis võta enne ühendust minuga, kui presidendi juurde trügima hakkad,” naeratas minister tüdinult ja ulatas oma visiitkaardi.
Kristian uuris kaarti ja pani selle hoolikalt rahakotti.
„Okei, teen nii. Aga homme siis Laivanvarustajankatule?”
„Jah.”
Kristian kummardas nagu Prantsuse õukonnas ja lahkus valvuri saatel ministri vastuvõtult. Ministeeriumi väravas töötanud valvur Vartiainen viidi veel samal päeval üle uude töökohta: Santahamina sõjaväeosa väravasse läbipääsulube kontrollima.
MÄRTS 1985
Otto säras uhkusest auto võtmeid oma paksude sõrmede ümber keerutades.
„Nüüd lõppeb üsna kiiresti see naabrite näkku panemine,” teatas Otto.
„Kuidas nii?” imestas Kristian.
„No kas sa, kuradi rasulõust, ei näe, mis need on?”
Kristiani puberteet ei olnud ikka veel tema näolt taandunud, vaid pressis välja aina mahlasemaid vinne, ehkki poiss pidi nelja kuu pärast juba 18-aastaseks saama.
„No ega see sinugi lõust nüüd päris rasvatu ole,” nähvas Kristian vastu.
„Tead, sa hoia oma punniline moll automehe osas kohe päris kinni.”
„Mis pagana automehe?”
Otto käskis Kristianil koos endaga rõdule tulla.
„Vaata, mis seal on,” näitas Otto uhkelt beeži värvi Lada poole.
„Kellagi Lada.”
„See keegi juhtun olema mina,” pungitas Otto rinda ja kiigutas suurustlevalt käes Lada võtmeid.
„Kas meil on nüüd auto?”
„Mitte meil, vaid minul.”
„Ja mida ema ütleb, kui sa pere raha auto peale oled raisanud?” mõtiskles Kristian ja vaatas õues konutavat autot.
Hertta võimalik negatiivne arvamus ajas Otto kimbatusse.
„Kurat, mina otsustan, kuhu mina enda raha paigutan! Pealegi on see Lada 1200S. Kas sa, rasunääre, üldse tead, mida see S tähendab?”
„Ei.”
„Super. See on kuradi Lada supermudel ja ainult kolm aastat vana, nii et ära hakka, nagamann, siin midagi suud pruukima.”
„Mida sa siin kurjustad?” imestas Kristian. „See risu on sinu probleem, mitte minu. Mina lähen asendusteenistusse ja mul pole tarvis mingi Ladaga sõita.”
Kristian vaatas ehmunult kella:
„Oh pagan, ma pean sinna Laivanvarustajankatule jõudma.”
„Kas