siis kutsealuste komisjonis ja teid kutsutakse sinna küsitlusele.”
„Mida nad kuulda tahavad?”
Kolonel jäi Kristianile küsivalt otsa vaatama.
„Kas te teete minu kulul nalja või tahate ka tegelikult asendusteenistusse astuda?”
Kristian kargas vihaselt püsti, lõi kaitseministri visiitkaardi koloneli ette ja hüüdis:
„Helista temale ja küsi, kas mul on tõsi taga!”
Kolonel mõistis samal hetkel, et tal on tegemist püstihulluga ning asus teda rahustama.
„Täitke rahulikult need paberid ära ja ma hoolitsen, et asi saab kiiresti korda,” lubas kolonel.
„Okei,” innustus Kristian. „Ega sul pliiatsit ei ole?”
„On.”
„Kas ma võiksin selle saada?”
Kolonel ulatas Kristianile pastapliiatsi.
„Kas see on mulle päriseks?” säras Kristian.
„Kas või.”
„Thanks! Ma lähen nüüd teen selle avalduse, et minust ei saa sellist nagu sina,” naeratas Kristian päikeseliselt ja kummardas lahkudes kolonelile.
Kodus ootas Kristianit korralik üllatus, sest seal istus Otto, pea kõvasti sidemeis ja kaela ümber valge plastmassist tugi.
„Mis su peaga juhtus?” imestas Kristian.
Otto pidi pöörama tervet keha, et pojale silma vaadata.
„Sa jätsid mu selle kuradi haamrimõrtsuka küüsi,” osutas Otto oma otsmikule.
„Kas ta lõi sind haamriga vastu pead ja kaela?”
„Ainult vastu pead.”
„Ehkki politsei oli kohal?”
„Ehkki.”
„No miks sul siis see kaelavõru on?”
Otto ei kommenteerinud kaelavõru, sest muidu oleks ta pidanud tunnistama Kristiani varasema auto peatugede vajalikkust puudutava hoiatuse õigsust.
„Mul on köha ja see on selline moodne kaelamähis,” ütles Otto.
„Sul on üsna kõva kaelamähis,” märkis Kristian ja koputas vastu kivikõva kaelatuge.
„Raisk, ära mind puutu!”
„Kas kurk on nii valus?”
„On.”
„Võta Strepsils.”
Otto pigistas silmad kinni, et mitte näha Kristiani juhmi ilmet ega täiest haigest kõrist röökima hakata.
„Teed äkki teleka lahti,” püüdis Otto kõneainet vahetada.
Uudistesaates räägiti just, kuidas Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäriks oli valitud Mihhail Gorbatšov. Otto vahtis ümmargusi silmi uudispilti idanaabri juhist.
„Kas tal on mingi sitt peas või?” küsis Otto ja näitas ekraani poole.
Magamistoast ilmus Hertta ja nähvas:
„Ära hakka kohe arvustama, kui mees on ametis olnud alles mõne tunni.”
„Kas sa mitte ei maganud?” ehmatas Otto.
„Oleksin maganud, kui teie poleks siin lärmanud, aga mis sel mehel viga on?” küsis Hertta ja osutas ekraanil olevale verivärskele peasekretärile.
„No mingi sitt tal ikka otsaees on,” ajas Otto.
Nüüd mõistis ka Hertta, mida Otto mõtles.
„See on kindlasti mingi sünnimärk.”
„Äkki ta on putsist otse põrandale pudenenud ja sealt sellise lataka otsaette saanud?” kahtles Otto.
„Lõpeta!” pahandas Hertta.
Kristian sekkus vestlusse:
„Otto, kas sa ise ka märkad, et oskad üsna kergesti inimeste meeleolu ära rikkuda?”
„Ole sina vait! Ilma minuta istuksid sina vanglas!”
Kristian vahtis Otto kuraasikat ilmet.
„Kuidas nii?” huvitus Hertta.
Otto surkis vihaselt sõrmega Kristiani poole ja kõmistas:
„Kui ma poleks politseile valetanud, et ta päästis seda haamritüüpi kruvikaga lüües mu elu, istuks ta korralikult kokku pakituna türmis ja ootaks surmaotsust mõrvakatse eest.”
„Aga… Aga Soomes ei ole ju mingit surmanuhtlust?” küsis Kristian alahuule värisedes.
Hertta pöördus Kristiani poole ja küsis rahulikult:
„Kristian, ehk seletaksid oma emale, millest su isa räägib?”
„No ma ju rääkisin talle, et pangu sinna Ladasse peatoed, enne kui kellelgi pea otsast ära tuleb ja siis…”
„Ei tea, mis Ladasse?” katkestas Hertta Kristianit.
„No sellesse Otto uude autosse.”
Hertta tormitseval ilmel oleks võinud kummuli keerata kas või terve rea naftatankereid.
„Mis kuradi Otto uude autosse?”
„No raisk, ma võin oma rahaga teha, mida ise tahan!” püüdis Otto end kaitsta.
„Kas sa oled õige Lada ostnud ja see su kõri küljes rippuv päästerõngas on kuidagi selle kõigega seotud?”
Otto hakkas tasasel häälel rääkima oma autoostust ja neid tabanud liiklusõnnetusest, mis oli kindlasti kaubikujuhi süü.
„Kuidas see avarii juhtus?” tahtis Hertta teada.
„Mina võin rääkida!” pakkus Kristian pahaselt. „Otto vajutas äkki piduri põhja ja peaaegu kohe pärast seda sõitis meile tagant sisse selline valge kaubik, mille juht kägistas Ottot ja pärast lõi kuuldavasti veel haamriga pähe.”
Hertta pöördus aeglaselt Otto poole ja küsis:
„Kas sa jäid kõnniteel auto alla enne või pärast seda avariid?”
„Äh? Kas Otto jäi veel auto alla ka?” oli Kristian üllatunud.
Otto oli rääkinud Herttale hädavale kõnniteel auto alla jäämisest.
„Noh, ma olin seal Ladas, kui ma auto alla jäin,” puterdas Otto.
„Kuradi tõbras!” karjatas Hertta, tõmbas mantli selga ja lahkus välisust paugutades korterist.
„Ku… Kuhu ta läks?” küsis Otto tasasel häälel.
„Sinna, kuhu minagi, välja, valevorsti juurest minema,” turtsatas Kristian ja läks Piko juurde.
MÄRTS 1985
Kodus oli meeleolu endiselt palavikuline, sest auto oli neile välja makstud ja kindlustusfirma hinnangul saaksid nad küll osta uue Lada, aga parimal juhul vähemalt viis aastat vanema mudeli. Hertta imestas, kuidas sai auto väärtus ühe päevaga nii palju langeda.
„Äkki oli asi neis peatugedes, mille Otto prügikasti viskas,” arvas Kristian.
„Kas sa, õnnetu jämekael, jõudsid juba selle auto osi prügikasti visata?” hämmeldus Hertta.
„Ei teinud ma nendega midagi,” nähvas Otto plastmasskraega tugevasti toestatud pead pööramata.
„Paistab küll…” turtsatas Hertta. „Aga uut Ladat sa ka sellesse peresse ei hangi, muidu saab sellest su kolimisauto.”
Otto ei vastanud midagi, vaid konutas sohval nagu kurg, kael püsti.
„Kristian, sulle tuli muide täna kutse sinna kaitseväkke,” meenus Ottole.
„Ku… Kuidas see võimalik on?” ehmatas Kristian.
Otto