kas või siia-sinna vuravas reisirongis. Kord eemaldad taskurätiserva abil prügi väikemehe nutust paistes silmast, siis abistad epilepsiahoo saanud haiget või annad esmaabi äsja sõjaväest vabanenud noormehele, keda tabas vagunis seletamatu stenokardiahoog. Kuid abi vajavate metsloomadega pole mul varasemast ajast kokkupuudet olnud. Kus alles probleem!
Metskits ei jooksnud ära, ja sedamaid teadsin, et kõige targem oleks kõndida võimalikult rahulikult lauda juurde ja avada uks, seal vedeles möödunud suve päikeses küpsenud kuiv lõhnav heinahunnik. Kui loom seisab endiselt samas paigas, kõnnin targu tema juurde ja talutan ta lauta. Muidugi, kui saan temaga kokkuleppele…
Lükkasin laudaukse pärani, tuisune õhuke lumekirme polnud takistuseks, lähenesin aeglaselt loomale, võtsin ettevaatlikult ta kaela ümbert kinni ja tundsin, kuidas ta üleni värises. Tule, tule… Sikutasin teda õrnalt ja nüüd juhtus midagi veidrat, õigemini imelist. Kitseke liikus kuulekalt minuga kaasa! Komberdasime aeglaselt kahekesi edasi ja ta laskis juhtida end lauta!
Kui peatusime laudas heinakuhja juures, vabastasin ta oma haardest, kiirustasin tuppa, võtsin köögist vana froteerätiku ja tormasin tagasi. Loomake seisis sealsamas, kuhu olin ta jätnud, ta polnudki laudast minema jooksnud!
Hõõrusin õrnalt metskitse läbimärjad küljed kuivaks, asetasin laudas lebanud peenvillase, kunagi kasutusel olnud hobuseteki ta seljale ja lükkasin, õigemini nihutasin ta heinasaadu poole. Loom kuuletus, nagu oleks letargias. Kogu protseduur oli ka minule uskumatult unenäoline. Puudutasin käeseljaga ta nina, see oli niiske ja külm. Tähendab, kopsupõletikku tal ei ole!
Juba hämardus. Laudaukse jätan lahti, et kits ei tunneks end vangina. Aed jääb täna üles tõstmata, see töö saab homme tehtud.
Ma olin tegutsenud teadmata isegi mille ajel, kuid toas algas kõhkluste transvaal. Esmalt läbistas mind mõte: mis siis, kui loomal on marutaud? Kähku pesin käed sooja vee ja seebiga puhtaks. Või kui tal on algav kopsupõletik? Sel hetkel peatus kõik… Mis teen siis, kui leian hommikul ta laudast surnult? Üldse, kas mu toimetamistes läks midagi viltu? Kas tegin midagi valesti?
Ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et loom ei tundnud varem inimese kohalolekut. Majakorstnast oli tõusnud mitu tundi suitsujuga, ma olin liikunud õues ringi, loomake pidi teadma, et siin ringleb inimene. Metskits oli tulnud talu juurde varju ja ta käitus nii, nagu oli ilmselt varemgi käitunud.
6
HOMMIKUKS POLNUD mu eelmise õhtupooliku kuraasist midagi järele jäänud. Vaid üks mõte toetas mind – metsloom oli vajanud mingil põhjusel abi ja ma aitasin teda nii, nagu oskasin… Kuid kas olen ma kindel, et ta üldse vajas mu abi?
Mis tunne aga oleks saatnud mind siis, kui oleksin jätnud väriseva, läbimärja looma puukuuri juurde seisma, upitanud külma-vereliselt aia püsti, pannud toed alla ja tulnud rahumeeli tuppa? Naelte toksimise müra, aialattide ülesupitamine oleks kindlasti looma hirmutanud, ta oleks üritanud metsa poole joosta vastu räiget põhjatuult. Ei, ma käitusin õigesti! Kohmerdasin köögis, kogusin end ja lõpuks, suures valges kõndisin lauda juurde.
Ta ase oli tühi! Uurisin lauda läbi, loom oli kadunud. Vaid hobusetekk vedeles heintel. Jäljed õhukesel sulaval lumekirmel näitasid, et metskits oli liikunud üle heinamaa metsa poole. Kas õnnestub mul kunagi teada saada, mis juhtus noorukese metskitsega? Kas läks ta oma elu edasi elama või liikus metsa surema?
Hommikune kohvirituaal mõjus rahustavalt, enesekruttimisel polnud mõtet, nii ei jõua ma kuhugi! Aga ikkagi, millise sündmuse olin äsja üle elanud! Noor metsloom tuleb suure maru ajal talu juurde varju ja perenaine juhatab ta lauta.
Miks loom kuuletus? Kas seepärast, et ta puutus kokku oma elu esimese lumetormiga? Mingil põhjusel oli ta üksi või kavatses vaikset puukuuritagust kasutada magamiskohana, aga ümber kukkunud aiarida tekitas temas segadust?
Mulle meenus kunagi loetud juhtum meie jahimeeste üllast teost Põltsamaa lähistel, kui mehed päästsid põdravasika jõest jääpankade vahelt uppumissurmast. Sest nad olid juhtumisi näinud pealt, et lapsevanemast emapõder oli hädas. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei saanud ta poega kuidagi veest välja aidata. Mehed sikutasid põdravasika jääpankade vahelt välja, loom soojendati üles, talle pandi korraks isegi kasukas turjale, valati viina kurku ja jäeti üksinda jõe äärde.
Kui jahimehed tulid hiljem ringiga samasse paika, et vaadata, mis vasikast on saanud, leiti jälgede järgi, et ema oli tulnud jõe äärde, leidnud elusa poja ja viinud ta soo peale varju.
Ajalehelugu tegi mu südame pikaks ajaks soojaks. Meie omadel, õige veregrupiga ugrimugri jahimeestel on südametunnistus alles! Nemad teadsid, et hädasolijat tuleb alati aidata. Mitte lõigata abitul loomal kõri läbi või tulistada surnuks, nagu käituvad siin mõned endised sovhoosnikud, praegused salakütid, kes jultunult kiitlevad mööda valda, et neil on ulukiliha aasta ringi laual.
Just siis läbistas mind valusa joana mälestus möödunud suvest. Kõigest paar kuud tagasi, keset juulit, kui askeldasin köögis, olin kuulnud laupäeva hommikul tiigi juurest püssipauku. Jooksin kiiresti välja ja tõstsin, küll kedagi nägemata, häält: «Te olete päris lolliks läi-nud, tulete teise inimese õue püssi paugutama. Kaduge siit kohe!»
Ma olin harjunud, et metskitsed käisid palaval päeval koos poegadega tiigi ääres janu kustutamas. Korduvalt olin näinud neid siin liikumas, loomad teadsid, et võivad põõsaste varjus rahulikult toimetada, me ei seganud üksteist. Ka seekord oli metskits tulnud pojaga varjulise tiigi äärde ning arvatavasti oli salakütt võsas loomi varitsenud ja keset päeva tiigi ääres kitseema maha lasknud.
Juba kuulsin kaugeneva auto müra, hing oli ääreni pahameelt täis, aga teha polnud enam midagi. Et olin lärmates tulnud majast õue, siis jäi salakütil kitsepoeg surmamata ja kevadel sündinud, juulikuus alles poolenisti talleke, kelle ema oli äsja julmalt maha lastud, ei osanud kuhugi minna, ta jäi segaduses siia kõndima.
Mida pidi tundma metskitsepoeg, kelle ema oli äsja tapetud? Hirm, ahastus, üksindus…
Poeg liikus ema otsides tiigi äärest aia taha, suurte kuuskede varju, sealt tagasi tiigi juurde. Ta ahastav nutt – piip-piip-piip – andis teada, et tegemist oli päris tallega, kuid teda eemalt binoklist silmitsedes ma pisut rahunesin. Nutt oli küll lapse oma, aga ta oli heas toitumuses ja nägi kasvult üsna täiskasvanud looma moodi välja. Heal juhul võib ta oma eluga isegi hakkama saada, kui taipab minna tagasi metsa varju.
Hoidsin tal silma peal, kui ta kõndis visalt tiigi äärest kuuskede juurde ja tagasi. Peagi ta vaikis, ma lootsin, et loomake vahepeal puhkas enese kogumiseks ja edasiliikumiseks.
Lõpuks, õhtupoolikul, kui vaikus oli kestnud pikka aega, nägin, kuidas ta otsustavalt trügis läbi tiheda läbikasvanud heina metsa poole. Ta jõudiski metsaserva põõsaste varju ja ma rahunesin maha. Metsas peaks tal olema piisavalt süüa ja varju, seal ei tohiks teda miski ohustada. Lootsin, et mu õuele jooksmine ja lärmamine peletas mõneks ajaks salakütid siit eemale.
Hulkuvaid koeri ega hunte pole siin kandis üldse pikka aega nähtud. Kevadel olin korraks näinud metsa ääres päikese kätte end soojendama tulnud emakaru kahe pojaga, kuid sellest meeldejäävast pildist oli möödunud mitu kuud. Küllap oli suvine palavus viinud nemadki jaheda põlismetsa sügavustesse.
Nüüd uskusin, et puukuuri varjus seisnud nooruke metskits oli toosama suvine talleke, kelle ema oli tapetud tiigi juures. Eelmisel sügisel olin näinud puukuuri taga niitmata maha vajunud heinas metsloomade lamamisasemeid. Neid asemeid on seal alati olnud, eriti siis, kui septembris hakkavad metsas paukuma jahimeeste püssid. Ilmselt kasutas temagi tuttavat puukuuritagust puhkamiseks. Või oli tal seal koguni oma kodu nagu minul teisel pool aeda.
7
SEL APRILLIKUU TUULISEL PÄEVAL, kui tulin maale sügis- ja talvevinjette kirjutama, olin ma, pärast kohvirüübet, jäänud meenutama kohtumist metskitsega. Kirjalikult. Jäin peale suruvate mõtete kütke mitmeks tunniks…
Järgmisel varahommikul täiskirjutatud paberilehti selge pilguga üle vaadates täitis mind rahulolu. Kas oli siin oma osa möödunud sügist meenutaval tuultepöörisel,