sõnaseade, tunnetatavalt teistsugune lähenemine teemale, aga ülevaadet raskest matkast anti edasi nii, mis pani mind mitte ainult kaasa elama, vaid ka juurde mõtlema.
Muide, Lennart Meri esimene reisikiri äratas üldist tähelepanu, raamat kadus kiiresti raamatupoest.
Kokku olid saanud viis üksteist tundvat, kuid erinevatel elualadel tegutsevat eesti meest. Voldemar Panso, tõusev täht teatri-lavastajana, dr Erich Moisar, kuulus Tallinna arst (kes kasutas oma ravitöös rohkesti rahvameditsiini võtteid), kunstnik Ants Viidalepp, skulptor Olav Männi ja raadiomees Lennart Meri.
Nad kõik olid sündinud ja veetnud lapsepõlve (Lennart Meri küll osaliselt) väikeses iseseisvunud, visalt üles töötavas Eesti Wabariigis. Too viiemeheline kooslus liideti kahekümneviielise jalgsimatkajate rühmaga, kel seisis ees rännak Kesk-Aasia asustamata aladele. Nendega koos siirduti kõrgeima raskuskategooria saavutamiseks läbi kõrbe Tjan-Šani mägedesse, ja matk kestis terve kuu.
Reisikirja esimest korda lugedes saatis mind reibas tunne, elasin sisse rühma ränkadesse katsumustesse. Oleksin soovinud samuti rügada mäerajal, kuid siis ma veel ei mõistnud, miks ründasid eestlased suurte rühmadena kauget võõrast loodust ja raskesti läbitavaid mäekurde. Teistkordsel lugemisel sähvatas kui välk äratundmine, et raskel matkateel võis olla omalaadne raviv ülesanne – vabastada vaevatud eesti hing aastatega kuhjunud ületamatuist pingetest, mis saatsid meie rahvast kutsumata, hõlpelu otsivatest migrantidest täis topitud ja nuhkidest läbi pikitud väikesel maal.
Lennart Meri märgib oma raamatus: «Selgusid iseloomujooned, mida tavalistes olukordades peidetakse sisseharjunud käitumistavade taha. Looduse ees seisime nii, nagu ta oli meid loonud.»4
Jah, meie rahvas oli selleks ajaks elanud peaaegu paarkümmend aastat totalitaarse võõrriigi haardes, pahatahtlikul sihikul hoiti valvsalt just loomingulist intelligentsi. Haritlaste vaimne sõltumatus ja ausameelsus on iga rahvuskoosluse alus. Kui võõrad salajõud peaksid ulatuma rahva vaimse sõltumatuseni, siis pole loota, et püsivaks kestmajäämiseks jätkub rahval jõudu. Pideva hirmusurve all oli meie intelligentsil võimatu end vabameelselt avaldada, veel vähem realiseerida loomingulisi ideid, sest kunagi ei teatud, kes on kes, ei teatud, keda uskuda, keda mitte, ja millal võis inimene kurjast sõnumist või pealekaebamisest hoobi saada.
Rasketel, ootamatusi täis matkateedel ja mägedes avanes ometi kord võimalus hingata vabalt ja hetkeks unustada, et oldi alistatud rahvas, kelle eneseavaldamise võimalused olid küll piiratud, ent just siin, raskustes õnnestus panna proovile oma füüsilised ja vaimsed võimed.
Lennart Meri ütleb: «Kõik me oleme muutunud, ja see on hea. Inimesed on lihtsamad ja loomulikumad, ning väärtuse mõõdupuuks saab üha enam isiklik tublidus ja seltsimehelikkus. Tore, kui see nii jääks.»5
10
RAAMATU AUTOR andis lugejale edasi midagi ülimalt tähtsat, ja Meri kasutas selleks uudset lähenemist. Ümbersõnastatuna: ilma eesmärkide sügava ühtsuseta pole võimalik luua midagi püsivalt head. Sa ei ületa väiksematki mäekuru, ei läbi kõrbe, kui su kõrval pole sõpra, keda võid jäägitult usaldada.
Suurt hinge- ja kehajõudu nõudev üritus eeldas üleelatavasse põhjalikku süvenemist ja Lennart Meri ei varjanud, et õige suuna andis talle Voldemar Panso.
«Õigupoolest polnudki mul kavatsust matkal märkmeid teha, sest olen harjunud usaldama oma mälu. Tõuke selleks andis Voldemar Panso, kes kasutas iga väiksematki puhkeminutit kirjatööks. /…/ Tagantjärele olen muidugi tänulik Panso õpetuse eest, mis kõlas umbes nii: on hea, kui turistil on märkmik, sest muljeid on tuhandeid ja pea on üks!»6
Ta lisab: «Tähelepanuvõime on matkaja kõige väärtuslikum omadus, /…/ seda tuleb endas arendada ja kasvatada /…/.»7 Just nimelt!
Kuna kobrade ja karakurtide raamat võlus mind eriliselt, kandsin tudengiaastatel seda enesega kaasas, kuni avastasin kord ühiselamus, et mu raamat oli kadunud, õigemini – majast Tiigi tn 14, tuba nr 403, ära varastatud. Hiljem õnnestus antikvariaadist, kus mul olid head suhted, sama raamat taas hankida, kuid aprillis maakodus polnud raamatut käepärast. Nüüd, tänu Tartu Ülikooli raamatukogu töötaja vastutulelikkusele lebab mu ees laual maakoju toodud koopia 30-aastase Lennart Meri esimesest tähelepanu äratanud loomingulisest väljaastumisest, ning ma võin rahulikult süveneda poole sajandi tagusesse hämarusse ja meenutada, milliseid mõtteid oli tema reisikiri minus kunagi äratanud.
Seda enam, et unenäos esitas mulle nõudlikke küsimusi mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes 40-aastane Lennart Meri, tumedad lainelised juuksed kammi-tud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda: mees parimas kaalus.
Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega. Üldse, minu silmis moodustavad eliidi silmapaistva töökuse ja vaimse energiaga isiksused, kelles on võimekust orienteeruda ainulaadse täpsusega ühiskonna põhiprobleemides. Ma olen tuttav taoliste inimestega ning tean, et just neis on jõudu haarata kartmatult kinni ka kõige keerulisemast probleemist ja alati leida õige lahendus. Niisugune, mis oleks kõige vajalikum riigile ja rahvale. Kuid… neil pole ametlikult riiklikku võimu…
Tagantjärele mõeldes oli meie suhtlemise vorm kummaline. Mina elasin parajasti 2014. aasta kevades (huvitav, millisena nägi tema mind?), tema oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega, ei lõpe kunagi. Kuid mis meile mõlemale oli vist tähtsaim: mulle oli antud pisut aega elada siin, oma kalli rahva keskel. Küllap selleks, et vastata unenäos ta nõudlikele küsimustele ja seejärel, juba ilmsi, põhjalikult läbi mõelda ning lõpuks, kui jätkub jõudu, meie koosviibimise meeldejäävamad hetked kirja panna. Teiste, elavate hingede jaoks, kellele võiks meie kohtumine pakkuda huvi.
Varahommikul tema küsimusi üles kirjutades avanes mul küll võimalus juhtunusse süüvida, ent ta küsimusi meenutades tundsin, et ees võib seista üle jõu käiv kohustus, kuidas täpselt selgitada mälestusi, võimalik, et isegi elamusi, mis kunagi möödanikus olid olnud tähtsad.
Nüüd ei jäänud tõepoolest üle muud kui katkestada senine kirja-töö, vaadata üle kavandatud elurütm, teha otsustav pööre ja võtta ette Lennart Meri aastakümnetetagused huvi pakkunud kirjutised.
Ma alustasin reisikirja «Kobrade ja karakurtide jälgedes» ülelugemisega. Ikka selleks, et taastada kunagist meeleolu ja tuletada meelde mõtteid, mis ta teos oli minus tekitanud.
Ma ei mäletanud minevikust elamusi, mida olin tema tekstist leidnud pool sajandit tagasi, ent värske ülelugemine tuletas meelde, kuidas olin hakanud vaikselt võrdlema venelaste vägivaldseid tegusid Usbekistanis selle agressiivsusega, mis tuli meie rahval elada üle siin, Eestis. See, kuidas käitus NSV Liit ühe väikese rahva ja demokraatliku Euroopa riigiga, tundus esialgu erinevat, kuid põhjalikumalt läbi mõeldes ei erinenudki märkimisväärselt Usbekistanis rakendatud agressioonivõtetest.
11
UUESTI REISIKIRJA LUGEDES tuli meelde, kuidas oli Lennart Meri alustanud usbeki rahva eluolu kirjeldamist, millised olid tema tähelepanekud juba esimesel sammul, kui ta astus Usbekistani pinnale. Kui matkajate rühm saabus Usbeki pealinna, sattusid nad jaamahoonest väljudes otse Taškendi väljakule, mis «on vajutatud mällu teravalt nagu vaselõige»8.
Eesti mehed olid jõudnud Usbeki poliitilise ja majandusliku elu keskusesse, otse selle südamesse, kus 31. oktoobril 1917 olid bolševikud nelja päeva jooksul kehtestanud nõukogude võimu. Muidugi oli sealgi kulgenud interventsioon relvade, uue poliitilise süsteemi ideoloogia