eest.
Kui meil midagi rõõmustavat juhtub, näiteks mingi hea koht Eurovisioonil või mõni spordisaavutus, siis kõik on justkui osalised. Kõik rõõmustavad ja õnnitlevad üksteist. Aga kui osutub, et meie riik või rahvas on miskis mõttes halba valgusse sattunud või kaotajaks osutunud, siis ei taha keegi vastutada. Keegi pole selles justkui enam osaline.
Vastutust saab tunda ja seda mõista kõikjal. Vastutusest saab ka rõõmu tunda. Rõõm sellest, et sinust midagi sõltub – vastutus sinust sõltuvate eest, oma laste, alluvate eest.
Alluvad vastutavad juhi ees. Juht vastutab alluvate eest. Sõdur vastutab talle antud käsu täitmise eest. Ohvitser vastutab tema alluvuses olevate sõdurite eest.
Vanemad vastutavad laste eest. Lapsed vastutavad vanemate ees. Kool vastutab nii laste kui ka nende vanemate eest. Mõlemad vastutavad ka kooli ees.
Valitu vastutab valijate ees. Valijad vastutavad valitu tegude eest, sest nemad on ta ju valinud ja oma tahte kohaselt tegutsema volitanud, talle võimu andnud.
Igaüks vastutab iseenda eest. Igaüks vastutab kaaskodanike ees.
Küsimus polegi selles, kes vastutab, sest kõik vastutavad. Igaühel on mingeid kohustusi.
Ega ilmaasjata ei tähistatud ÜRO juures inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise viiekümnendat aastapäeva 1998. aastal sellega, et võeti vastu "Inimese kohustuste ja vastutuste deklaratsioon".
On leitud, et USA idarannikul asuva Vabadussamba tasakaalustamiseks peaks läänerannikule püstitama Vastutuse Monumendi.
Kopenhaagenis ei arutatud selle üle, kas inimtegevus mõjutab kliimat. Arvestati võimalusega, et see võib nii olla, tajuti vastutust. Kõik teavad, et kliima võib muutuda ja muutubki, palju suuremate ja võimsamate tegurite toimel. Aga inimesed tahavad hoolida. Inimesed tahavad vastutada.
Kes vastutab, see hoolib. Ja hoolivus on just see, mida on maailmas tõesti vaja. Ei ole vist võimalik ülemääraselt hoolida.
Võib-olla hakkab inimkond tõepoolest jõudma täiskasvanu-ikka – ei süüdistata enam ennast või kedagi teist, vaid võetakse vastutus.
Kommunismi tõeline kuritegu
Juhtusin lennukis lugema International Herald Tribune`i olukirjeldust tänapäeva Ida-Saksamaast ja olin jahmunud.
Mõtelda vaid: kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist ja Saksamaa taasühinemist, meeletute ressursside kulutamisi ettevõtluse ja infrastruktuuride arendamiseks – üksnes aastatel 2006–2008 rohkem kui 60 miljardi dollari eest – on ikka veel selle Euroopa suurima ja võimsaima riigi idapoolsed alad lootusetus seisus. Rahvastik vananeb, noored lahkuvad.
Ümmarguselt 1,7 miljonit inimest, ligi 12 protsenti rahvastikust, on endise Ida-Saksamaa aladelt nende aastate jooksul minema läinud. Alates 1989. aastast on seal suletud ligi 2000 kooli, kuna lapsi lihtsalt juurde ei tule. Terved linnaosad on tühjenenud, kvartalite kaupa lammutatud. Mõned väikelinnad on kaotanud ligi poole oma elanikest. Ja see kõik toimub ühes ja samas riigis, sama valitsuse, sama rahva, kultuuri ja keele alal.
Või kas see ikka on seesama maa ja rahvas?
Ida-Saksamaa oli ligi pool sajandit Moskvast juhitud kommunistliku võimu all. Kusjuures, ei saa jätta meenutamata, nonde samade kommunistlike võimurite poolt eriliselt arendatud, spetsiaalse tähelepanu ja hoole all. Pidi ju DDR olema justkui mingi vaateaken ja reklaam, pidi demonstreerima kommunistide võimu eeliseid lääne inimestele, panema neid selles veenduma ja seda uskuma.
Hea küll, Moskva võim varises kokku, Nõukogude Liitu enam ei ole, Saksamaa on taas üks riik. Aga seal, kus oli kunagi kommunistide võim, ei taha midagi eriti idaneda ega edeneda. Nagu oleks loomulik elukeskkond hävitatud. Nagu oleks mingi kohutav jõud kõik maha surunud. Elutahe ja edenemise soov kustutatud, justkui mürgitatud.
Nagu oleks endiselt kaks erinevat maad, kaks riiki, kaks rahvast – üks neist vaba, rikas ja rõõmus, teine aga alla surutud, depressioonis, tahtetu. Tõepoolest, nagu mingi mürgi või haiguse mõju all. Või nagu üks alguses mainitud artikli kommenteerija võrdles: justkui radioaktiivselt saastatud piirkonnas.
On tõesti jahmatav, et veel kakskümmend aastat pärast kommunistide võimu lõppu mõjub see nende poolt anastatud piirkondades endiselt. Uus põlvkond on peale kasvanud, aga ikka jätkub nostalgitsemine endiste aegade järele. Või, hullemgi veel, natside võimu järele.
Inimesed on pahurad. Puudub koostöötahe ja usaldus. Uued ideed edenevad vaevaliselt või kustuvad kohe. Ollakse harjunud välise abiga. Vastutusest hoidutakse. Korruptsioon ja kuritegevus lokkab. Omavahelisi suhteid takistab kadedus ja tigedus.
Kusjuures, mis seal salata, see kõik on ju enam-vähem samamoodi kogu endises Ida-Euroopas ja Venemaalgi. Meil Eestis kaasa arvatud, kõikjal, kus kehtis kommunistide võim. Ei ole oluliselt olukorda parandanud ka Euroopa Liiduga ühinemine ega massiivne välisabi. Esialgne eufooria on kõikjal asendunud depressiooni ja allakäiguga. Pankrotist on läbi käinud juba Ungari, Rumeenia, Läti…
Kui isegi nii suur ja rikas riik nagu Saksamaa ei suuda omaenda maal seda mürgitatud ja saastatud piirkonda taastada, mida siis peavad tegema palju väiksemad rahvad ja riigid?
Kui palju peaks kuluma aega, et sellest ikkagi üle saada?
Kes oleks võinud arvata, et kommunistide võimu mõju võib nii kaua kesta. Muud põhjust ju Ida-Euroopa mahajäämusel ei ole.
Ja kui see tõesti veel kaua kestab, siis on see varsti juba tõesti suurem ülekohus ja kuritegu kui kõik küüditamised ja massimõrvad kokku.
Ettevaatust: ida-eurooplased!
"Purunenud unistused" – nii pealkirjastas BBC oma Ida-Euroopa praegust olukorda analüüsiva saatesarja. Tõepoolest, kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist pole ikka veel tasandunud erinevused Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kommunistide võimu alt pääsenud maad pole vabanenud majanduslikust, vaimsest ja sotsiaalsest mahajäämusest. Mõnes valdkonnas on olukord läinud koguni hullemaks.
Hoolimata massiivsest lääne-poolsest majanduslikust abist, igakülgsest toetusest ja nõustamisest on Ida-Euroopa endiselt saamatu, vaene ning õnnetu. Tihtipeale ei suudeta isegi Läänest pakutavat vastu võtta. Pole vastavaid ressursse, teadmisi ega võimeidki.
Ei ole aidanud isegi uue vabaduses sündinud põlvkonna üles kasvamine. Ju siis on keskkond siiski olulisem, sest see keskkond, kasvatus, haridus ja kõik muu ei ole eriti muutunud.
Nähtavasti on tõesti häving olnud pöördumatu. Või vähemalt võtab mitu korda rohkem aega, et midagi taastada. Usku, armastust, lootust ei ole ega tule niisama lihtsalt juurde. Kahtlustamise ja sallimatuse õhkkonnas üles kasvanud inimene ei hakka eriti kergelt kedagi usaldama ega armastama.
"Uskumatult toetavad ja heatahtlikud on ameeriklased üksteise vastu," kirjutab üks noor Eesti teatri-inimene New Yorki imetledes. "See võib olla totaalselt naiivne, kuid nad tõesti armastavad ja austavad siin üksteist."
Muidugi pole asi ameeriklastes ja ega saa ka New Yorki pidada ameeriklaste linnaks. Inimesed ikka aitavad üksteist, usaldavad ja hoolivad enamasti igal pool. Aga jah, kui Eestist tulla, siis võib tõepoolest imestada, et inimesed on toetavad ja heatahtlikukd. Kui üldse millegi üle imestada, siis pigem selle üle, et mõnel pool seda armastust ja austust ei ole.
Sellest on palju räägitud, aga lootust on vähe. Ja paistab, et ka muu maailm on lootust kaotamas.
Ida-eurooplastele andestati paljugi. Tehti mööndusi, peeti paratamatuks, et neil pole kogemusi ega oskusi, puudub arusaamine ja kultuur paljudes valdkondades, napib keeleoskust ja kombeid. Sõbralikult ikka toetati, aidati ja prooviti õpetatada.
Aga kahekümne aasta jooksul on sellest maailmaosast tulnud inimesed valdavalt ikka samasugused mühakad ja matsid, kellelt võib kõike oodata. Endiselt nad joovad, ülbitsevad, jätavad arveid maksmata, petavad ja varastavad. Pole parata, et pikapeale hakatakse neil rohkem silma peal hoidma, muututakse ettevaatlikumaks, sest üha enam tuleb sõnumeid ka juba palju rängematest kuritegudest – röövimistest, tapmistest,