Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest. Tõnn Sarv

laulus lubatakse kord lõplikult selgitada, kes on meist õige eestlane.

      Miks ometi?

      Kas on meie rahvuslus siis kuidagi tabuteema, millest asjalikult ei tohigi rääkida? Kas seda ei saagi selgelt näha ja analüüsida? Kas sel ei olegi mingeid objektiivseid tunnuseid? Või on see nii endastmõistetav, et seda ei pea isegi põhjendama?

      Või äkki tõesti peabki see olema vaid tundeküsimus? Armastussuhe – sa kas armastad oma kodumaad või ei armasta, nagu oma naist või meest. Ei ole ju vaja põhjendada, miks sa kedagi või midagi armastad, eks ole.

      Paraku on ka armastus filosoofiline küsimus, nagu ka näiteks elu mõte või Jumal või viimnepäev. Armastuse filosoofilistest käsitlustest meenub kohe kas või Erich Frommi "The Art of Loving", aga ka paljud teised.

      Hea küll, võib ju ütelda, et las need filosoofid targutavad, mina armastan oma maad ja rahvast nii nagu ise tahan ja õigeks pean. Paraku ei ole ka see niisama lihtsalt võimalik. Mida see sinu maa ja rahva armastamine tegelikult tähendab? Mida või keda sa siis tegelikult armastad? Keegi ei armasta ju igat inimest oma rahva hulgast või igat kohta oma maal.

      Pealegi lisandub siia ju kohe poliitika, riik, võim ja valitsejad. Kuidas sinu isamaa-armastus nendega seondub ja ühildub? Kas on võimalik, et sa hoolid oma isamaast, aga oled vastu sellele, kuidas seda valitsetakse? Aga kui siia lisada veel isamaa kaitsmise aspekt ja küsida, millise võimu või millise valitsuse eest sa sõtta läheksid – siis läheb asi ju lausa veriseks.

      Nii et selle isamaa-armastuse põhjendamine ja selgitamine võib mõnel juhul olla lausa elu ja surma küsimus. Mitte ainult sulle, vaid võib-olla kogu rahvale. Nõnda ei pruugi see olla sugugi vaid niisama tühi loba ja viljatu filosoofiline targutamine, vaid vägagi praktilistele järeldustele jõudmise tee.

      Aga mingis mõttes käib sõda ju ka praegu. Pidevalt esitatakse meile küsimusi, kogu aeg tahetakse vastuseid. Kui keegi soovitab siinsete venelaste probleemidele tähelepanu pöörata, siis käratatakse: "Aga mis nad siis tulid siia!" Kui meid nimetatakse fašistideks, siis on esimeseks vastuseks: "Aga vaadake, missugused te ise olete!"

      Nagu väikesed lapsed:

      "Loll!"

      "Ise oled loll!"

      Ei näita vist erilist mõttetarkust ega ärata ka usaldust.

      Suurem osa meie rahvuslikkust ja isamaalikkust toetavatest populaarsetest argumentidest on ju vähegi avaramalt mõtestatud taustal lihtsalt nõrgad, naeruväärsed või lausa jaburad. Enesehaletsemine ja teiste süüdistamine ei ole ju eriti tõsiseltvõetavad tegevused, samuti uhkeldamine ja ülbamine.

      Ma ei tea, kas keegi on üldse üritanud sõnastada kõige olulisemaid ja üldisemaid küsimusi meie rahvusliku filosoofia jaoks. Alustada võiks sellest, et küsida, mis mõte on üldse meie rahval. Mis kasu on meist maailmale? Miks me üldse rahvana olemas peame olema? Ja sealt edasi, mis on eestlaseks olemise plussid ja miinused? Kas rahvuslus võib takistada su vabadust ja arenemist? Milliseid piiranguid see tekitab? Kuidas neist takistustest vabaneda? Kas eestlust saab kaitsta ja arendada ka mõnes muus keeles peale eesti keele? Kas selleks peab pidevalt elama Eesti territooriumil? Ja paraku on olulised ka järgmised küsimused: Kas siin sündinud ja kasvanud venelased võiksid ka oma sünnimaad armastada? Kas ja kuidas võivad teiste rahvaste tunded kokku sobida meie tunnetega? Miks peaksid teised rahvad meist hoolima ja lugu pidama?