Kõrvalepõige. Holger Kaints

kostis kaugele, eriti öösel. Ent mind see suurt ei seganud.

      Kui silmad lahti tegin, oli kell pool üheksa. Vedelesin asemel edasi. Tavalisel päeval oleksin sel ajal juba ammu jalul olnud, teel tööle või vähemalt kohe kodust lahkumas. Aga kuhu mul praegu kiire oli? Magama ei tahtnud enam jääda, ja und ei olnud ka. Pidin igaks juhuks virge olema, juhul kui keegi mu vanematest oli just täna hommikul otsustanud linna tulla. Õnneks tuli neil neli lukku lahti keerata ja selle aja jooksul jõuaksin ma nii mõndagi. Voodiriided korjasin igaks juhuks kohe kokku. Olin eelmisel õhtul tükk aega mõelnud, kuhu endale magamisase teha. Kas magada vanemate voodis või elutoas diivanil? Ema-isa laias voodis oleks kahtlemata mõnusam olnud, aga ma kartsin, et võin seal väga kergesti lõksu jääda. Tagumisse tuppa ei pruukinud ära kuulda, kui korteriust hakatakse avama. Diivanil jälle oleks pidanud linad, mis ma alla laotasin, kibekähku kuhugi ära peitma. Kui ma olin aga avastanud, et hädaolukorras võin nad kokkukeeratuna kiiresti diivani seljatoe taha toppida, otsustasin kindlalt elutoa kasuks.

      Kokku lapatud linu pesukappi tagasi panna ei saanud. Kui ema koju tuleb, on üsna tõenäoline, et tal on vaja vahetusvoodipesu võtta, ja pesukapi ust avades näeks ta muutust kohe. Poolpiduseid linu ei hoitud seal kunagi. Otsustasin siis, et peidan voodilinad vannituppa musta pesu kasti. Ema oli korraliku perenaisena enne suvilasse minekut pesu põhiliselt ära pesnud ja kast oli peaaegu tühi, ainult paar käterätikut lebas põhja peal. Polnud kuigi tõenäoline, et ema lühikeseks ajaks linna tulnuna hakkaks pesukasti sisu uurima ja kui ta ka sinna vaataks, ei ärataks linad kuigi suurt tähelepanu – vähemalt nii ma oletasin.

      Pärast loosklesin diivanil edasi. Mõtlesin eelolevale päevale. Juba hommikul vara WC-s käies olin tillukesest esikust läbi minnes peeglisse vaadanud ja kindlaks teinud, et olen endiselt nähtamatu mis nähtamatu. Minu liikumist peegel ei näidanud. Kodust kaasa võetud toidu olin eelmisel päeval peaaegu lõpuni nahka pistnud. Õhtune isu pani mind ennastki imestama. Tavaliselt ei täheldanud ma endal vastu ööd kunagi suurt nälga. Algi ei söönud peale kella kaheksat midagi, mina siiski tegin tee kõrvale mõne võileiva, aga mitte kunagi ei õginud ma nii palju kui eile õhtul. Võib-olla oli see nagu teatris köhimisega: kui tead, et köhida ei tohi, tikub läkastamine kangesti peale.