tulin koos nendega maalt linna. Algi ema ei olnud jõudnud veel jalanõusidki ära võtta, kui ta juba tuppa jooksis ja teleka sisse lülitas. Ja oleks siis sealt midagi tulnud. See oli kaheksakümnendate aastate keskpaik. Soome kanaleid Algi peres ei vaadatud, kuigi võimalus oli – keelt mõistmata polevat midagi aru saada. Eesti Televisioon aga näitas eestikeelseid saateid võib-olla kolm tundi või natuke rohkem päevas. Ülejäänud aeg transleeriti Moskva Kesktelevisiooni saateid. Inimesed, kes olid vene kultuuriga minust rohkem kokku puutunud, ütlesid, et vahel tuli Kesktelevisioonist väga häid asju. Ma ei oska vastu vaielda. Klassikaline ballett ja tõsine muusika olid kindlasti kõrgtasemel – neid ei olnud võimalik nõukoguliku soustiga kuigivõrd ära solkida –, aga noore mehena ei läinud kumbki mulle eriti korda. Muu oli ilmselt nii maitse, harjumuste kui ka kasvukeskkonna küsimus. Jossif Kobzon või Muslim Magomajev võisid ju hästi laulda, aga kui nad esitasid pateetilisi laule suurest kodumaast ja kommunistlikust parteist, siis mina küll ei suutnud seda nautida.
Kobzoni nimi ei tulnud juhuslikult. Ükskord istusime Algi ja tema vanematega nagu puunukud teleka ees ja vahtisime Jossif Kobzoni kontserti Kremli Kongresside Palees. See on mulle sellepärast nii kustumatult meelde jäänud, et ma piinlesin sel ajal kohutavalt. Laulud olid õudsed, minu meelest ei olnud seal ühtegi, mis ei ülistanud parteid ja valitsust, ehkki küllap oli Kobzoni repertuaaris selliseidki. Ma olin tulnud vaatama tütarlast, kellest ma olin üsna tõsiselt sisse võetud, aga selle asemel pidin kangestunult teleka ees kükitama. Miks Algi seal nii truult passis, kas tema oli ka vaimustatud Kobzoni heast häälest, ei teadnud ma tänini.
Tavaliselt ei näidanud Kesktelevisioon aga mitte rahvakunstnikke, vaid töökangelasi, brigaaditöövõtu eesrindlasi, parteikoosolekuid ja muud sellist, mida minu meelest ükski täie mõistusega inimene ei vaadanud. Aga Algi kodus oli teler lahti. Ega nemadki jõllitanud kõike seda õndsal ilmel, aru oli neil ikka peas. Kuid mängiv televiisor oli neile justkui mingi elus tapeet, mis toas lihtsalt pidi olema. Samamoodi paistis Algi nüüdki arvavat. Kuna mina ei tahtnud, et telekas pidevalt töötab, kasutas ta iga hetke, millal mind ei olnud, et sel riistapuul lihtsalt käia lasta.
Jooksis mingi noorteseriaal. Ma ei teadnud, et Algi seda kunagi vaadanud oleks. Tema ilmest paistis, et ta toimuvat eriti hoolega ei jälgi – küllap keerlesid ta peas segased mõtted. Sellegipoolest laskis ta USA teismelistel ekraanil kärarikkalt ja natuke totakalt oma asju ajada. Ega ma praegu ta teleka ees istumise üle ei muianudki. Televiisor oli mu naisele kindlasti toeks, oli sealt siis midagi vaadata või ei. Tegi enesetunde paremaks. Üks „elav hing” ikkagi. Natukese aja pärast võttis ta puldi ja otsis kanaleid, jäi mingeid sketše vaatama. Saade oli peale naerdud ja idiootlikud naerupahvakud, mis iga natukese aja pärast ruumi täitsid, tegid praeguse situatsiooni veel võõristavamaks.
Seisin Algi vastas, õige lähedal, sest meie tuba polnud kuigi suur, ja jälgisin teda. Õigupoolest oli mul hea meel, et Tõnno oli helistanud just sel ajal, kui ma sain kõnelust pealt kuulata. Nüüd oskasin oma järgmisi samme paremini sättida. Mul tuli Algile lähemal ajal kindlasti oma elutervise juures olekust teada anda. Tema reaktsioon veenis mind selles. Juhul muidugi, kui kõik jääb samaks ja ma olen ikka nähtamatu edasi.
Tegelikult tuli mängiv televiisor mulle kasuks. Minu liigutusi ei olnud kuigi hästi kuulda ning võisin selle võrra julgem olla. Ometi seisin päris tükk aega kohapeal ega liigutanud. Lõpuks hakkasid tardumusest, mille olin ise endale peale sundinud, „sipelgad” mööda mu keha jooksma. Nihelesin ja võbistasin liikmeid, pilk kogu aeg Algi näkku suunatud. Sirutasin jalgu, tõstsin põlvi, tegin kohapeal aegluubis marsisamme. Algi konutas tugitoolis ja vaatas ebalevalt ekraanile, naljad temani ei jõudnud. Telekas naerdi täiel rinnal, aga see tuli justkui teispoolsusest.
Otsustasin hakata tasakesi liikuma, lootes, et naerupahvakud summutavad väljumisel tekkivad helid.
Korraga Algi kehitas end, urgitses püksitaskust telefoni välja ja valis numbri. Nähtavasti helistamisele ei reageeritud, sest ta trummeldas tükk aega sõrmeküüntega vastu käetuge ja võttis siis telefoni kõrva juurest ära. Pani telefoni käest, mõtles aga ümber ja valis veel ühe numbri. Seekord talle vastati.
„Oih, kui hea, Anne, et sa kodus oled! Tšauka! Kuule, tead, kas sa ei tahaks tsipakeseks siia tulla või? Tead, mul on jube tobe olemine… Ma olen natuke närvis ja, ma ei tea, natuke paigast ära, oleks vaja kellegagi väikest viisi lora ajada…”
…
„Ah, tead, Askur pani nii äkitselt kusagile komandeeringusse, et mulle ei öelnudki midagi, tead, see tema sõber, see Tõnno, see ilus poiss, noh, mäletad küll, see, kelle naine on botaanikaaias tööl, see helistas. Askur oli, kujutad sa ette, talle mingi segase meili saatnud. Aga mulle, saad sa aru, ei öelnud niipaljutki…”
…
„Noh, ma olengi vihane, kas sa ei arva? Aga mis ma teha saan…”
Mõistsin, et ma pean kohe ja kiiresti lahkuma. Varsti on too Anne siin ja siis võin juba kahele naisele jalgu jääda. Kaks kõrva on kaks kõrva. Kui üks ei kuule, siis teine kuuleb ikka. Uksest väljumiseks oli väga õige hetk. Algi rääkis telefoniga, tema tähelepanu oli sellele keskendunud ja pealekauba käis telekas too tobe saade.
Nihkusin ukse poole. Püüdsin teha hiirvaikseid samme, hoolimata sellest, et mul olid kingad jalas. Kuulsin kogu aeg, kuidas Algi sõbrannaga lobises. Vahel võis see olla lõputu jutt, aga kuna Anne lubas tema juurde tulla, siis nad lõpetavad varsti ära ja Algi kõrvad on jälle vabad.
Koperdasin otsa oma naise kingadele, mis vedelesid keset esikut. Õnneks ei sündinud sellest suuremat lärmi. Võti käes, toppisin selle ettevaatlikult lukuauku. Keerasin väga aeglaselt. Käis ainult üks väike klõps. Vaikses toas oleks võinud seda kuulda, praegu õnneks mitte. Mu teadvusse jõudis, et pean kuulatama ka seda, ega keegi koridoris ei liigu. Olin üsna erutatud ja tõmbasin ebaledes võtme lukuaugust välja. Tõstsin lingist kinni hoides ust ülespoole, siis ei teinud see tavaliselt piuksugi – jälle hea kogemus kunagistest luuremänguaegadest. Trepikojas oli õnneks vaikne. Kartes sellegipoolest, et uks võib kääksatada, ei tahtnud ma seda pärani lahti lükata. Pressisin end koos spordikotiga nii kitsast pilust välja, kui võimalik. Ust sulgedes võisin juba rahulikum olla. Mis sees toimus, seda ma enam ei kuulnud. Arvatavasti vatras Algi Annega edasi.
Oli ka viimane hetk. Altuks kolksatas. Kellegi sammud tulid alt üles. Nüüd pidin ma tollest võõrast nii mööda saama, et me teineteist ei riiva. Kitsas trepikojas polnud see sugugi kerge. Kui kaks inimest teineteist näevad, tõmbuvad mõlemad koomale ja siis pole viga midagi. Seekord pidin aga mina üksinda teed andma. Ja mis kõige rumalam – ukse lukustamise pidin edasi lükkama. Ma poleks seda enam nii vaikselt teha jõudnud, kui vajalik oli.
Kui tulija pea hakkas trepikäänaku tagant paistma, nägin, et see oli naabrinaine, kelle korteri uks oli kohe meie oma kõrval. See tegi asja lihtsamaks. Astusin paar trepiastet ülespoole ning jäin temast piisavalt kaugel seisma, nii et ta sai oma ukse kallal kohmerdada. Seisin ja ootasin. Naabrinaine oli kuuekümne ja seitsmekümne vahel venelanna, odavalt-kulunult riides nagu üksi elavad pensionärid enamasti. Ma polnud temaga kunagi rohkem rääkinud, kui vahetanud ühesõnalisi tervitusi, ja võib-olla mõne lause veel. Me ei käinud ühegi naabriga läbi, kuigi suuremat enamikku siin majas elavaid inimesi ma teadsin, välja arvatud need, kes olid väga hiljuti majja kolinud. Ei mina ega Algi tundnud mingit vajadust suhelda. Seepärast ei teadnud ma ka naabrinaisest kuigi palju rohkemat kui ainult seda, et ta oli vaikne inimene. Siiski, lapsepõlvest mäletasin, et treppe mööda jooksvad nagamannid kartsid teda. Me häirisime üksikult elavat naist oma kisaga, lisaks süüdistas ta meid, et me reostame trepikoda, mida tema alati hoolega pesi ja pühkis; viimast kaebas ta alatihti ka minu vanematele. Kuna me pidasime naabrinaise süüdistusi ebaõiglaseks, siis loomulikult ei sallinud me teda, aga otseselt kiusama ei hakanud. Praeguseks polnud kunagisest trotsist loomulikult midagi järel. Lihtsalt ükskõiksus, nagu ka kõigi ülejäänud majaelanike suhtes.
Pidasin hinge kinni, et ta ukse kiiremini lahti teeks ja sisse läheks. Kibelesin oma ust lukustama. Vahepeal võis ju hakata veel keegi trepist üles või alla tulema. Viimaks naabrinaise uks avanes ja mutike kadus selle taha. Astusin kähku meie ukse juurde. Naabrinaine oli oma ukse võrdlemisi valjusti kinni tõmmanud ja selle kaja kostis