aimugi. Nii palju ma tema sisse näha ei osanud.
Saatsin ka selle kirja ära ja kaalusin, kas panna arvuti päriselt kinni. Tundsin teatavat vabanemist, kuigi kõige keerulisem ülesanne, Algi informeerimine, seisis veel ees.
Vaatasin natuke aega aknast välja. Kirjade kirjutamine oli mind kaunikesti erutanud, niisama istumine ja sihitu vahtimine rahustas.
Algi oli ainus – hiljem muidugi mu vanemad ka –, kes pidi kindlasti mu nähtamatuks muutumisest teada saama. Üks oli selge, see pidi kindlasti sündima kodus. Pidin nuputama välja mooduse, kuidas uudis teda kõige vähem ehmataks. Helistan enne ukse taha jõudmist? Või saadan sõnumi: ära pikali kuku, sest olen nähtamatu ja saabun kohe koju? Kui ma ukse avamise ajal temaga rahulikult räägin, võiks ta ehk mu uue seisukorra üsna kergesti omaks võtta. Kui ta pole aga sõbranna juurest koju jõudnud, lähen sisse ja saadan talle täpselt siis, kui ta ukse taha jõuab, seestpoolt hoiatuse…
Mõte kodule ei andnud enam rahu. Töö tegemiseks oli mu tool väga mugav, aga selles lihtsalt niisama konutada ma enam ei tahtnud. Kodus võis igal ajal diivanile pikali visata. Tavaliselt tegin seda päevasel ajal haruharva, aga praegu tundsin säärase puhkuse järele suurt igatsust. Vaatasin kella: see oli kaheksa läbi.
Tõusin otsustavalt. Jälle koridor. Uks lukku. Trepikoda. Maja oli suveõhtul üllatavalt vaikne. Kindlasti oli mõnel pool veel inimesi tööl, aga käimist ja sehkendamist polnud kuulda. Eks tavaliselt jäädigi selle mõttega kauemaks istuma, et vaikuses sai rahulikult süveneda. Telefonid ei helisenud, töökaaslased ei saginud edasi-tagasi. Mul endalgi edenes siis, kui ümbritsevale polnud enam vaja tähelepanu pöörata, töö hoopis ladusamalt. Nüüd kuulatasin vaikust hoopis teise kõrvaga. Pöörasin tähelepanu peamiselt iseendale – ma ei tahtnud ühtegi häält teha. Minu trepil astumist ei tohtinud kuulda olla.
Fuajees tuli mulle vastu üks tõtlik noor naisterahvas. Tema kontsaklõbinat oli kohe terve trepikoda täis ja mul polnud tarviski nii väga hääletu olla. Tõmbusin kaugemale, et meie teed mingil juhul ei ristuks, ning naine kiirustas liftiga üles. Läksin väljapääsu poole ja kuna kedagi polnud nägemas, tõmbasin suure klaasukse julgelt pärani.
Olin taas tänaval. Polnud enam nii palav kui siis, kui Lasnamäel käisin, õhk oli mõnus ja sume. Sellise ilmaga tahaks kusagil vabas looduses lösutada ja mitte midagi teha. Mitte midagi teha – selline perspektiiv mul nüüd oligi. Kõik mu loomulikud tegevused olid ju pärsitud ning ma pidingi hakkama aega lihtsalt niisama surnuks lööma. Ent mitte veel kohe praegu.
Suundusin Estonia teatri juurde trollipeatusesse. Number 2 oli troll, millega sain kõige otsemini koju. Oleksin võinud minna ka teisele poole, Kaubamaja juurde ja istuda number 1 peale, aga see tegi tüütu tiiru Tehnika tänava ja Paldiski maantee alguse kaudu. Lisaks oli number 2 just see troll, millega olin sõitnud sellest ajast peale, kui end mäletama hakkasin, nii et selle poole tõmbas mind juba nostalgia pärast. Nimelt olin kohas, kus me nüüd naisega elasime, veetnud kogu oma teadliku elu. Sündinud olin küll Sakus, aga seal elasid mu vanemad ainult kaks minu esimest eluaastat ja vahetasid seejärel korteri Mustamäele. Nii et mina mäletasin ainult Mustamäed. Ja trollibussi number 2, mis omal ajal ainsana meie maja juurde sõitis. Seepärast ma armastasingi 2. liini mõttes nimetada oma liiniks. Number 1 sõitis alguses ainult Hipodroomini, Mustamäele pikendati see alles hiljem. Kunagi väga ammu sõitsid linnast meie juurde ka bussid, vist 7 ja 35, aga millalgi kadusid need ära, nii et praegu võin isegi nende numbritega eksida.
Trolliootajaid ei olnud kuigi palju. Mõned siiski olid ja ma seisin samasuguse probleemi ees nagu Lasnamäel enne trammi astumist: kuidas teha seda nõnda, et ma mitte kellegagi kokku ei puutuks või vähemalt nii, et see kokkupuutumine tähelepanu ei ärataks.
Varsti oodatav tuli. Ronisin koos teiste sõitjatega peale. Troll jäi veel mõneks ajaks lahtiste ustega peatusesse seisma, õiget väljumisaega ootama. Üksikuid inimesi tilkus juurde. Võtsin koha sisse sõiduki tagumises otsas, seal, kus istmed lõppesid ja kus oli lage ruum püstiseisjate jaoks. Esialgu said kõik soovijad istuma ning mul oli omal kohal väga hea olla. Ise ma istuda ei julgenud, aga mul polnud ka seistes midagi viga.
Natukese aja pärast nõksatasime liikuma. Kõik oli nii harjumuspärane, et ma kartsin, et võin ennast unustada ja tunda end tavalise inimesena. Trolliga sõites näis mulle alati, nagu oleks aeg seisma jäänud. Iga kord, kui olin trolli astunud, tekkis tunne, et ei saa aru, kas olen aastas 1982 või 2002. Sõidukid olid täpselt samad, ainult väljast olid nad teistsuguseks, halliks ja siniseks värvitud. Ja loomulikult oli sama ka see, kuidas nad sõitsid: paigalt võtsid, kiirust arendasid, peatuses uksed lahti viskasid. Oma aja ära elanud bussid olid vahetatud Soomest ja Rootsist toodud kasutatute vastu, trolle aga samamoodi välja vahetada ei saanud, sest Skandinaavias neid lihtsalt ei liikunud. Moskvitše ja Žigulisid, mis olid Nõukogude ajal pea ainsad sõiduautod, tänavatel peaaegu enam ei näinud, samuti GAZ-i või ZIL-i krusasid. Ainult roostes trollibussid hoidsid endist aega iga päev rahva silme ees. Päris viimasel ajal olid tekkinud ka mõned päris uued, aga neisse oli minu jalg haruharva sattunud.
Lapsepõlvest alates, viimased kümmekond aastat välja arvatud, olin ma väga palju trollidega sõitnud. (Praegu käisin tööl peamiselt ekspressbussiga, sest seal sai enamvähem alati istuda: õhtupoolikul raudkindlalt, aga küllalt tihti ka hommikul.) Kui ma algkoolipoiss olin, oli Tallinnas täpselt 99 trollibussi. Võib-olla oli mõni vähem, aga kerele maalitud numbrid algasid 1-st ja lõppesid 99-ga. Sajandat andis oodata, küllap kasvasin enne selle ilmumist trollide vahtimise east välja. Omaaegsed trollid olid natukene teistsugused, ümara otsaga ja värvivariante oli rohkem. Kõige iseäralikum oli see, et neil ei olnud keskmist ust. Kere oli pikk soolikas, istmed mõlemal pool akende all, ning kui jäid keskele seisma või sind trügiti sinna, oli mahasaamisega igavene tegu. Trollid olid ju pea alati tuubil täis. Mäletan ka vanu kandilisi Vene trolle, neid oli tollal veel paar üksikut järel, aga ma igatsesin kangesti just nendega sõita. Lapsi tõmbab ikka eriline. Tegelikult olid need tunduvalt ebamugavamad kui Tšehhi Škodad.
Tore asi oli trolli piletiautomaat. Pilet maksis neli kopikat, aga kuna neljakopikalisi münte polnud Nõukogude Liidus keegi välja mõelnud (trammipileti jaoks olid olemas kolmekopikalised ja bussipileti jaoks viiekopikalised), oli piletit ostes vaja olemasolevast rahast õige summa kokku kombineerida. Need tuli ühest pilust sisse pista, kus nad kukkusid piletikassa metallist kere sügavusse, ja pärast seda võis kangist tõmmata. Tõmbamise tulemusel tuli teisest pilust pilet välja. Kui ei tulnud, tõmmati uuesti. Aga õige varsti asendati piletimasinad kompostritega. Nagu nüüdki, müüdi ka siis talonge ajalehekioskis ja trollis löödi neile augud sisse. Iga komposter jättis piletile oma mustri. Igatahes olid mu klassivennad, kellest mõned sõitsid paar peatusevahet trolliga koolist koju, avastanud, kuidas piletikontrolli ninapidi vedada. Kompostrite jäljendivorme vist ei vahetatud või tehti seda õige harva. Poistel oli taskus terve ports augustatud talonge, kusjuures nad teadsid, mis talong mis numbriga trollis märgistatud oli. Nii ootasid nad peatuses, kuni tuli mõni sobiva numbriga sõiduk, ning võisid julgelt peale minna ja neli kopikat kokku hoida.
Mõni aeg tagasi oli päris kindel, et trollid Tallinna tänavapildist varsti kaovad, nüüd aga paistab, et nii lihtsalt see ikka ei juhtu. Mõtisklesin tookord, kas mul oleks sellest kahju või ei. Lõpuks leidsin, et mitte väga. Lapsepõlv on lapsepõlv, aga lapsepõlv või noorukiiga ei pea igavesti su ümber olema. Küll aga jõudis Algi juba rõõmustada, et ta võib ühel hommikul üles tõusta, ilma et kuuleks akna taga trollide vingumist. Mina olin sellega harjunud, too pinisev heli ei seganud mind mitte üks raas. Ent Algit, ehkki ta oli Mustamäel juba üle kümne aasta elanud, näis see ikka veel häirivat. Eriti suvel, kui aknad olid praokil. Suur tee, kus trollid sõitsid, oli meist vaevalt mõnekümne meetri kaugusel ja tänavamüra kostis hästi sisse. Traatide vihisemise järgi sai öösel, kui uni juhtus ära minema, aimata, mis kell võis olla. Pärast kahtteist sõitsid viimased trollid huugamisega depoosse. Sellele järgnes umbes poole viieni vaikus, pühapäevahommikul vahest poole kuueni. Siis tulid esimesed sõidukid unnates depoost Mustamäe lõpppeatuse poole, et olla valmis igapäevasele ringile minema. Pärast poolt seitset kõva vingumist enam ei olnud, sest inimesi täis trollid sõitsid märksa rahulikumalt. Aga tuppa oli seda ikka kuulda, ehkki siis oli tavaliselt juba endalgi viimane aeg üles tõusta.
Kuni