teleka ees olles minu kohal. Mis ta mu äraolekul tegi, seda ma ei teadnud, aga tõenäoliselt lösutas ta ka siis oma toolis. See oli varustatud kõiksugu padjakeste, sallikeste ja pleedikestega, mis pidid tal igal ajal käepärast olema, et neid õlale võtta või nende abil istumist mugavaks teha. Mina patju istumise alla ei vajanud ja sellepärast oli minu tool tühi. Sellegipoolest pidin istumisega ettevaatlik olema, sest pehme tugitool vajus raskuse all sügavalt lohku. Et täpsemalt näha, kas see nii oli, tõin magamistoa riiulilt peegli ja vaatasin järele. Tõepoolest: tugitoolis ei istunud kedagi (nii paistis peeglist), toolipõhi aga oli auku vajunud, nagu oleksid vedrud oma elu lõplikult ära elanud. Tõusin, ja lohk peegelpildis kadus, katteriie tõmbus trimmi.
Suures tugitoolis tulid mulle alati head mõtted pähe – või siis vastupidi, kadusid kõik viimseni ja ma võisin tõeliselt lõõgastuda. Seekord oli mõtete mõtlemise aeg. Kuidas ma nähtamatuna elama hakkan? Algi käib tööl, mina istun kodus? Minu tegutsemisvõimalused olid äärmiselt piiratud. Väljas sain käia ainult nii, et ma inimestega kokku ei puutu. Koristan tube, niipalju kui seda vaja, lülitan vahel pesumasina käima, võin midagi süüa teha, põhiliselt endale, sest nädala sees jäi Algil (ja seni minulgi) harva mahti kodus lõunatada. Aga poodi ma minna ei saanud, kogu toidu peab Algi koju tassima. Samuti kõik muud asjad väljas ära õiendama. Tuttavatega läbikäimine kujuneks suureks küsimärgiks. Nende kaudu võib varem või hiljem info levima hakata ja siis on kõmu kui palju. Siis ei saaks me enam minutitki rahu. Vanematele tuleb muidugi öelda, nemad suudaksid ehk kuss olla ja mitte lobiseda.
Tulid meelde jutud metsavendadest, mida vabanemisjärgsetel aastatel lehtedes ohtralt avaldati. Mõni mees elas aastaid keldrisse või seinte vahele ehitatud pugerikku peidetuna, tuli ainult söögi ajaks välja ning suhtles ühe või kahe kõige lähedasema inimesega. Kõigi teiste jaoks polnud selliseid olemas. Minu lähemate aegade elu tõotas siin korteris tulla peaaegu samasugune, ainsa vahega, et mulle polnud peidikut vaja, piisas nähtamatusest. Kasutu olend, teiste ülal pidada.
Tundsin huvi, palju mul raha järel oli. Kui kaua ma saaksin iseenda toiduraha peal elada? Rahakotti avades leidsin kakssada viiskümmend krooni ja natuke peale sularaha. Viimane palk oli juba paar nädalat tagasi mu arvele laekunud, aga õnneks polnud ma sellest suurt kulutanud. Kaalusin, kas minna teise tuppa ja lülitada arvuti sisse, et oma pangakontot vaadata, leidsin aga, et enne naise tulekut on tark veel kord WC-s ära käia. Tahtsin, et hetkel, kui Algi korteri ukse avab, oleks kõik vaikne ja mitte miski ei osutaks, et ma olen kodus. Seetõttu ei tohtinud ka veed sel ajal voolata. Loputuskasti täitumise kohin oleks üks reetlikemaid helisid, sest seda ei andnud peatada. Kuulatasin, kõrv vastu välisust, ega trepikojas samme ei kosta, vaatasin köögiaknast välja, ning alles seejärel julgesin vett tõmmata. Pärast kuulatasin hinge kinni pidades, kuidas vesi aina jooksis ja jooksis. Lõpuks sai loputuskast siiski täis. Pesin kraani all käsi ja hõõrusin nägu, sain reipama tunde sisse.
Istusin uuesti ja viskasin jala üle põlve. Hakkasin nuputama sõnumit, mida Algile saata. Naksisin pöidlaga nuppe ja kirjutasin telefoniekraanile mitu varianti, aga kustutasin kohe jälle ära – kõik tundusid kuidagi tobedad. See tegevus haaras mu meeled täielikult. Olin järjekordse sõnumiga peaaegu ühele poole saanud, kui helises lauatelefon. See pani mind võpatama. Tardusin ja jäin ootama. Kes see võiks olla? Kas Algi helistas Mupsa juurest, arvates et olen juba koju saabunud? Kui see on tema, helistab ta varsti mobiilile. Salvestasin kiiresti poolvalmis sõnumi. Helistaja ei lasknud telefonil kuigi kaua häälitseda, järelikult polnud ta minu või meie kodus olemises kindel. Kas nüüd läheb taskutelefoni ekraan valgeks? Ootasin veidi ja hakkasin just valmiskirjutatud sõnumiteksti mälust üles otsima, kui kuulsin välisukse tagant kobinat ning võti lükati lukuauku.
Äkitselt seisis mu naine esikus. Me oleksime pidanud teineteist rõõmsalt tervitama, aga me ei teinud seda. Ta viskas pilgu üle läve elutuppa, kus ma, mobiiltelefon käes, keset tuba püsti seisin ja talle ehmatanud näoga otsa vaatasin, nagu oleks kummitus tema, mitte mina.
„Polegi veel,” pomises ta omaette ja tõmbas pea tagasi. Seejärel astus ta kööki ja tegi kapi ning seejärel külmiku ukse lahti. Kuulsin tasast mühatust: „Nojah!”
Sain kohe aru – olin ju hommikul lubanud, et astun töölt tulles poest läbi ja ostan toitu. Leiba ja saia oli vaja kindlasti tuua, muud äranägemise järgi, ainult juustu pidi kodus piisavalt olema.
Kohe seejärel nägin Algit esikus, kokkukägardatud kilekott käes. Ta ei olnud kingi ära võtnud, isegi mitte ust lukustanud, järelikult oli ta juba tulles aimanud, et tal tuleb endal poekäik ette võtta.
Ent enne, kui Algi jõudis minema hakata, helises tema taskutelefon.
„Kuulen,” vastas ta kõnele oma tavalisel pehmel-kudrutaval moel.
…
„Jaa, ma just saabusin koju.”
…
„Mis jama see on! Ei… Eh-eh.. No, ma ei tea…”
…
„Ma ei tea. Ma ei taha su juttu uskuda! Sa teed pulli või? Jamad? Askur on sinu juures või? Joote õlut ja viskate minu kulul nalja?”
…
„Ei noh… Ta mulle helistas jah mingi… ma ei tea, tükk aega tagasi. Tööaeg oli vist läbi. Või enam-vähem. Ei noh, ma ei tea… Ütle, et sa teed nalja…”
…
„Mis sõit see siis selline on, ma ei saa aru. Kuidas ta töölt kohe … ja ilma, et ta mulle… Ta seletas lihtsalt, et jääb mingi jama pärast pikemalt tööle istuma. Seda on ju tihti, istub mõni tund… Ma arvasin, et ta on praegu juba ammu kodus, pidi veel poodi…”
…
„Nojah, aga… Igal juhul…”
…
„See pidi siis mingi salajane värk olema või? Tööga see küll seotud ei ole… Kuule, tead, ma pole niisuguses lollis olukorras enne olnud! Miks ta siis mulle midagi ei rääkinud? Kes mina olen?!”
…
„Kuule, aga ütle, Tõnno, ausalt… Ega seal taga – sinu meelest, ma mõtlen – midagi kahtlast ei ole? Mingi must värk või midagi… politsei eest uttu tõmbamine või… Või mingi naine!?”
…
„Ei noh, tead, Tõnts, kui ma aus olen… Ta pole mulle midagi rääkinud. Me pole tema töö asjadest peaaegu üldse kodus rääkinud. Töökaaslastest võib-olla… Aga ma ei tea, mul pole õrna et-te-kuju-tust-ki! Noh kõige üldisemas mõttes ainult… Võib-olla on tal mingid muud otsad peale selle, mis ta Riho firmale teeb? Ma ei tea, ausalt!”
…
„Tead ju küll! Me oleme nii kaua abielus olnud. See on võib-olla tobe, aga me oleme teineteisega nii harjunud, et… Tema ei pane kunagi tähele, kui ma mõne uue asja olen ostnud. Ja võib-olla mina olen jälle tähelepanematu selles suhtes olnud, et pole märganud, kas tal seal tööl on midagi muutunud või… Kuigi… Kui ta mulle ikka pikemalt valetanud oleks, siis oleks see miskitpidi…”
…
„Arvad nii? Ei noh, ausalt, ega ma üldiselt ei pabistagi, aga… Tead, ikka hakkad igas’t jampsi mõtlema. Peaasi kui see midagi kriminaalset ei ole…”
…
„Nojah, ma usun ka. Tead, saada see tema kiri minu meiliaadressile edasi. Tead seda või? [email protected]. On ju nii… Ma usun, et mina saan ta sõnade tagamõtetest paremini aru kui sina…”
…
„Ei, ausalt, muidugi. Ma loodan ka, et kõik on korras. Peame sidet, eks ju? Igal juhul. Ole tubli poiss, helista mulle kohe, kui midagi veel kuuled! Mõne meili talt saad või midagi.”
…
„Vaat kus tore. Jaa-jah! Ei noh, ma’i oska midagi öelda…”
…
„Jaa, ei… ma saan aru. Olgu, jah, ega me siin kahekesi praegu targemaks ei saa. Jah.”
…
„Tšauka.”
Algi