peatuseni püsisin paigal. Sõpruse puiestee pikal lõigul, kus sõitjad ennast oma kohalt ei liigutanud, tekkis hetkeline vaimustus, et ma sõidan koos teiste inimestega trollis ja ükski neist ei aima seda. Siilis aga sisenes hulk laste ja kandekottidega rahvast ning ma tõmbusin taas kõrvale – hakkasin uuesti oma kohaloleku pärast pabistama.
6
Astusin Szolnoki peatuses trollist maha. Võiksin selle kohta öelda – nagu tavaliselt, sest olin seal väljunud lugematuid kordi. Aga varem olin ma seda alati teinud kõigile nähtavana, mis tähendas, et olukord oli olnud hoopis teine.
Meie peatuses oli ikka rohkesti väljujaid ning tihti trügis trolli ka palju rahvast peale, ehkki nad said kõigest kaks-kolm peatust edasi sõita. Nimelt tekkis üleminekuajal, suure turgude hullustuse ajajärgul, kui poodides ei olnud peaaegu mitte midagi saada, aga turult võis leida kõike – nagu armastati öelda: nööpnõelast tankini –, ka siinse kaupluse kõrvale, kunagisele tillukesele parkimisplatsile turg. Ja nagu ajutiste asjadega sageli ikka, muutus seegi põliseks. Nõnda oli ka toda kauplemiskohta, mida uhkelt Szolnoki turuks nimetati, justkui asunuks see Ungaris Szolnoki linnas, järjest kapitaalsemaks ehitatud ja ei näinud sugugi sedamoodi välja, et midagi hakkaks ära kaduma. Isegi kunagi pooles Põhja-Euroopas kuulsa (või kurikuulsa) Kadaka turu oli see tilluke kaim üle elanud. Tänu lähikaudsetele inimestele, kellest paljud siin ostmas käisid, oligi meie peatuses nii palju saginat. Inimesed tulid oma kandamitega ja sõitsid paar peatust edasi, kodumajale lähemale.
Seekord pealetulijaid palju ei olnud, aeg oli juba hiline. Nõnda pääsesin tunglemisest, mis oleks võinud minu mahasaamist takistada. Seevastu kitsal kõnniteeribal, mida pidid omavahel jagama nii trolli- ja bussiootajad kui jalakäijad, oli sagimist palju, sest Õismäe poole suunduvaid busse polnud vist kaua tulnud. Mina ei tahtnud sellesse summa sattuda, seepärast pugesin rivis seisvate taksode vahelt läbi ja tegin paralleelkõnnitee kaudu väikese ringi. Ka valgusfoori rohelise tule süttimist ootasin eemal. Seekordne tee ületamine läks hoopis rahulikumalt kui päeval linnas. Teisele poole tänavat jõudnuna võtsin taas ette pikema käigu. Ma ei läinud mööda Minimeka nime kandva kiosk-kaupluse eest ega läbinud vastassuuna trollipeatust, vaid keerasin vasakule, tegin tiiru ümber kõrtsi, mis kunagi kandis restoran Szolnoki nime (ja mille järgi ristitigi trollipeatus), kuid mis nüüd oli muutunud Izmiriks (samal ajal kui peatus jäi ikka Szolnokiks), ning kõndisin selle ja turu tagant ringi. Seal oli kõige väiksem oht kellegagi kokku põrgata. Lähenesin meie maja uksele teisest küljest kui tavaliselt.
Maja ligidale jõudes hakkas mu süda taguma. Olin lähedal hetkele, mil mul tuli ootamatu uudis Algile teatavaks teha. Kas ta oli juba kodus? Kardinad köögiakna ees olid oma harilikus asendis, nende järgi ei saanud midagi otsustada. Lülitasin taskust võetud telefoni sisse ja valisin koduse lauatelefoni numbri. Kuulsin pikki kutsuvaid toone. Lasin kaua kutsuda, sest Algi oli vahel laisk telefoni haarama. Kui mobiiltelefon käepärast, jäi tavatelefon tagaplaanile. Pealegi helistasid lauatelefonile sageli kõikvõimalikud müügiagendid, kellega keegi ei viitsinud rääkida. Aga helistada võisid ka minu või tema enda vanemad, seepärast ei jäetud toru kunagi võtmata.
Niisiis ei olnud teda ülisuure tõenäosusega kodus. Seega jäi ukse peal kohtumine ära. Kuulasin veel üksluiselt kutsuvaid toone ja lülitasin telefoni uuesti välja.
Läksin välisuksest sisse ja kõndisin tasahilju teisele korrusele. Trepikojas polnud parajasti kedagi. Võtsin võtme ja avasin korteriukse. Proovisin seda vaikselt teha. Kuulatasin iga krõksatust, mis ma oma liigutustega sünnitasin.
Mul oli tunne nagu siis, kui me poisikestena luuremängu ehk – see slängisõna ajas mind alati muigama, kui sellele mõtlesin, aga nii me oma harrastust kutsusime – lurtsu mängisime. Õudne mõelda: ma olen nii maapinnalt kui teise korruse rõdult kolmanda korruse rõdule roninud, ise täies teadmises, et kui kätega kinni hoida ei jõua, võin kondid puruks kukkuda. Samuti vastassuunas. Küllap oleksin ka neljandale ja viiendale korrusele põrutanud, aga seda võimalust lihtsalt ei olnud. Kolmandal korrusel elas minust paar aastat vanem sõber ja tema juurde ronitigi. Mingit vajadust selleks ei olnud. Võtmed olid meil taskus ja oleksime vabalt saanud uksest minna. Kuid see oli luuremäng. Sissekäigu juures või Sveni ukse taga olid „vaenlased” ja nendest ei saanud mööda. Meie korteris oli aga minu puhkust pidav isa. Tema loomulikult mängust osa ei võtnud, ent tema ei tohtinud aru saada, et me rõdult rõdule ronime. Sellest oleks suur pahandus tulnud, sest keegi poleks meil lubanud niiviisi elu ja tervisega riskida.
Rõduuks oli irvakil, selle me lükkasime ühtegi heli tekitamata lahti ja pääsesime sisse. Siis tuli läbi esiku hiilida. Isa oli kas tagatoas või köögis. Tuli avastada, kus ta asub, ja sellest uksest hiirvaikselt mööda minna. Ja lõpuks häält tegemata välisuks avada ning „vaenlase selja taga” trepikotta pääseda. Kõik see läks alati suurepäraselt korda.
Kas ma oleksin ka praegu võimeline nii vaikselt hiilima? Rõdult rõdule ma muidugi ronima ei hakkaks, samuti ei elanud meie kohal juba ammu enam mu sõpra. Rahu tema põrmule! Sven sai Afganistanis surma, toodi tinakirstus Eestisse ja maeti maha kui kangelane – sõjamees-internatsionalist, nagu siis öeldi – nii, et kirstu ei avatud. Sõjaväe esindajad, kes formaalselt olid tulnud langenule viimast austust avaldama, ei jätnud sarka hetkekski valveta, kuni see kääpa alla mattus. Sveni vanemad, kel oli tükk tegemist, et poisi kirst tsiviilkalmistule matta ja kalmu mitte punaarmee sümboolikaga kaunistada, olid veendunud, et kirstus polnudki nende poja säilmeid või olid need nii moonutatud, et vanemad poleks nende järgi poega ära tundnud. Liikusid kuulujutud, kuidas afgaanid Nõukogude vange piinavad. Hiljem on selgunud, et tõde oli pigem veel hullem, kui siis räägiti, ehkki paljud, minu vanemad kaasa arvatud, tookord neid õudusjutte ei uskunud. Ametliku versiooni kohaselt oli „piiratud Nõukogude sõjaväekontingent” Afganistanis ajutiselt ega võtnud sõjategevusest otseselt osa. Sveni surm oli topelttraagiline selle pärast, et kõik teadsid, et nii nagu siingi, olid Nõukogude väed ka Afganistanis anastajad ja vallutajad.
Pärast olen tabanud ennast mitu korda jubedalt võrdluselt: võib-olla sai Sven surma just samasugusel luurelkäigul, nagu meie tookord imiteerinud olime. Ainult et tema (või ta kaaslased) ei suutnud seal nii hoomamatult liikuda, et vastane poleks märganud. Ja veel – kes teab, võib-olla olid Sveni tapjad nüüd Talibani ridades ning said aasta algul tunda USA lennuväe, oma endise toetaja rünnakuid. Või võitlesid, vastupidi, Põhjaliidu poolel Ameerika liitlastena talibite vastu? Juba minu lühikese elu jooksul oli maailma ajalugu teinud sedavõrd järske uperpalle.
Sveni surma mõjul hakkasin ma keskkooli viimases klassis tuupima. Kartsin, et kui ma ülikooli ei pääse, satun sõjaväkke minnes samuti Afganistani ja mind tabab sama saatus mis Sveni. Sven oli hea iseloomuga poiss, aga õppimises loru. Muus osas tal pealehakkamist oli ja tänapäeva elus oleks ta kindlasti läbi löönud.
Svenile mõtlemine pani mind iga kord higistama. Olin tema hukkumise ajal eksistentsiaalsete mõtete eas ja asi mõjus mulle väga rängalt. Nägin vahetevahel siiani oma sõpra unes ja alati oli ta siis täiskasvanu, minuvanune. Iga kord tuli välja, et ta oli ellu jäänud – ta oli kaua mägedes seigelnud, aga kogu aeg kusagil olemas olnud. Nii vist elavadki surnud teiste inimeste mälestustes edasi. Mõni aasta pärast matuseid kolisid Sveni vanemad meie majast ära ja sestpeale ei tea ma neist enam midagi. Küllap on seegi asjaolu teinud nende poja ilmumise minu unenägudesse lihtsamaks.
Mu hiirvaikne sisenemine korterisse õnnestus suurepäraselt. Sulgesin enda järel ukse, kuulatasin pingsalt ja keerasin siis lukud korralikult kinni. Aimasin õhustikust, et olin üksi. Kodu oli kodu. Ühtepidi tundsin, et olin jõudnud turvalisemasse paika kui ükskõik kus mujal, samas aga ei jätnud mind maha aimus, et olin seal praegu justkui külalisena. Vähemalt senikaua, kuni Algi on minust teada saanud. Esimene asi, millele mõtlesin, oli, et ma ei tohi kingi jalast võtta. Olin tahtnud seda automaatselt tegema hakata. Õigel ajal meenus, et kõik, millest ma eemaldun, mis ei ole minu kehaga vahetus kontaktis, muutub nähtavaks. Tuli arvestada, et Algi võis iga minut koju jõuda. Kui ta mu kingi näeb, on talle kohe selge, et olen koju jõudnud. Ma ise ei teadnud kunagi, missuguste jalanõudega oli mu naine hommikul välja läinud, unustasin selle lähema kolme minuti jooksul isegi siis, kui ta oli kingad minu nähes jalga pannud, aga Algil oli igasuguste pisiasjade suhtes ülihea mälu ja