naerma, kuigi see ei kõlanud üldse naeruna. Siis muutus ta väga tõsiseks ja ütles:
“Mul on kahju, väike tüdruk, kuid kardan, et mul pole mingit ennetavat rohtu – lahutuse jaoks. Kui mul oleks, ei jõuaks ma süüa ega juua ega magada, arvan ma – peaksin nii paljudel visiitidel käima.”
“Siis see ongi haigus!” hüüdsin ma. Ja ma mäletan, kui hirmunud ma olin. “Kuid kas pole kusagil arsti, kes SUUDAKS seda vältida?”
Ta raputas pead ja naeris jälle vaikselt ja kummaliselt.
“Kardan, et mitte,” ohkas ta. “Mis puutub haigusesse – on inimesi, kes kutsuvad seda haiguseks, ja on teisi, kes kutsuvad seda ravimiks, ja on veel teisi, kes ütlevad, et see ravim on hullem nuhtlus kui haigus, mida see ravida püüab. Kuid tõesti, laps! Mida ma räägin. Tõesti, tõesti, mu kallis, unusta see ära. Sa ei peaks sellepärast oma väikest pead murdma. Oota, kuni vanemaks saad.”
Kuni ma vanemaks saan, tõepoolest! Kuidas ma vihkan, kui inimesed minuga niimoodi räägivad! Ja nad teevad seda – nad teevad seda kogu aeg. Nagu ma oleksin praegu laps, kuigi seisan juba peaaegu seal, kus oja muutub jõeks!
Kuid just niisugust juttu sain ma kuulda, igal pool, peaaegu kogu aeg, kui ma mõnelt küsisin, mis on lahutus. Mõned naersid ja mõned ohkasid. Mõned paistsid tõesti murelikena, et ma seda küsisin, ja üks läks hulluks. (See oli õmbleja. Ma sain hiljem teada, et temal oli juba lahutus olnud, nii et ehk ta arvas, et küsisin seda tema vihastamiseks.) Kuid keegi ei vastanud mulle tõesti mõistlikult, et ma taipaksin, mis see on, ja peaaegu kõik ütlesid: “Jookse minema, laps,” või: “Sa ei peaks niisugustest asjadest rääkima,” või: “Oota, mu kallis, kuni saad vanemaks,” ja muud niisugust.
Oh, kuidas ma vihkan niisugust juttu, kui ma tõesti tahan midagi teada! Kuidas nad arvavad, et me oma hariduse kätte saame, kui nad ei vasta meie küsimustele?
Ma ei tea, mis mind rohkeim vihastas – ma mõtlen kõige rohkem. (Ma vihkan grammatikat!) Kas see, et nad niimoodi räägivad – ei vasta mulle, teate – või teevad, nagu Mr. Jones, poepidaja, ja need mehed seal koos temaga.
See juhtus ühel päeval, kui ma ostsin sealt pisut valget niiti Hoidja Sarah’le, ning see oli pisut pärast seda, kui olin küsinud arstilt, kas lahutus on haigus. Keegi oli öelnud midagi, mis pani mind mõtlema, et ehk saab lahutusi osta, ning otsustasin äkki küsida Mr. Jonesilt, kas tal on neid müüa. (Muidugi paistab see kõik praegu mulle väga rumalana, sest ma tean, et lahutus on väga lihtne ja väga tavaline. See on nagu abielutunnistus, ainult et see lahutab sind, selle asemel et ühendada, kuid ma ei teadnud seda siis. Ja kui ma kavatsen teile seda lugu jutustada, pean rääkima just nii, nagu see juhtus, muidugi.)
Noh, ma küsisin Mr. Jonesilt, kas lahutusi saab osta ja kas ta müüb neid, ja te oleksite pidanud kuulma nende meeste naeru. Kuus tükki istus kamina ümber minu taga.
“Oh, jah, mu väike neiu,” (kõige rohkem jälestan ma seda, kui mind kutsutakse väikeseks neiuks!) hüüdis üks neist. “Sa võid neid osta, kui sul on küllalt raha, kuid ma ei usu, et meie sõbral Jonesil on neid siin väljamüügiks.”
Siis nad kõik naersid jälle ja pilgutasid üksteisele silma. (See on veel üks vastik asi – pilgutused, kui sa küsid täiesti loomuliku küsimuse! Kuid mis sinna teha? Taluda, see on kõik. On nii palju asju, mida meie, vaesed naised, peame taluma!) Siis nad rahunesid ja paistsid väga tõsistena – niimoodi tõsistena, nagu hakkaksid nad sinu selja pöörates otsekohe naerma – ja hakkasid mulle rääkima, mis see lahutus tegelikult on. Ma ei mäleta kõiki vastuseid, kuid mõnda küll. Muidugi ma mõistan nüüd, et need mehed püüdsid targad olla ja rääkisid üksteisega, mitte minuga. Ka siis ma taipasin seda pisut. Me teame vahel palju rohkem, kui üldiselt arvatakse. Nii palju kui ma suudan meenutada, kõlasid need niimoodi:
“Lahutus on nuga, mis lõikab sõlme, mida poleks pidanud sõlmima,” ütles üks.
“Lahutus on hüpe pimedusse,” ütles teine.
“Ei, seda mitte. See on hüpe praepannilt tulle,” piiksatas Mr. Jones.
“Lahutus on komöödia rikastele ja tragöödia vaestele,” ütles väike mees, kes kandis prille.
“Lahutus on kena tõhus plaaster, mis võib aidata, kuid ei ravi,” kostis uus hääl.
“Lahutus on teeviit kirjaga “Põrgust Taevasse”, kuid paljud eksivad ikkagi teelt, olen märganud,” ütles keegi itsitades.
“Lahutus on argpüksi taandumine eluvõitlusest.” Kapten Harris ütles seda. Ta rääkis aeglaselt ja otsustavalt. Kapten Harris on vana ja rikas ja vallaline. Ta on hotellis kostil ja mis ta ütleb, see sobib, peaaegu alati. Kuid mitte seekord. Ma mäletan, kuidas vana Mr. Carlton vastu nähvas.
“Räägi oma kogemustest, Tom Harris, ja ma arvan, et sa ei sobi otsustajaks. Ütlen sulle, et lahutus on see, mida kaks kolmandikku maailma abielumeestest ja – naistest loodavad saada otsekohe ja selsamal õhtul. Kuid nad ei saa.” Ma muidugi teadsin, et ta mõtles oma naisele. Too on üsna tige, arvan ma, ja tal on kaks käsna nina peal.
Nad rääkisid veel palju, päris palju rohkem. Kuid ülejäänu olen unustanud. Pealegi ei rääkinud nad siis enam minuga. Seepärast võtsin oma niidi ja lipsasin poest välja, rõõmus pääsemise üle. Kuid, nagu ma ennegi ütlesin, nendesuguseid polnud palju.
Muidugi ma tean nüüd, mis lahutus on. Ja kõik on korraldatud. Nad tegid meie kohta mingi kohtuotsuse ja me läheme Bostonisse järgmisel esmaspäeval.
See on olnud kohutav – see viimane aasta. Kõigepealt pidime minema sellesse kohutavasse paika kaugel läänes ja jääma sinna terveks igavikuks. Ja ma vihkasin seda. Ka Ema vihkas. Ma tean, et ta tegi seda. Ma läksin kooli ja seal oli palju minuvanuseid tüdrukuid ja mõned poisid, kuid ma ei hoolinud neist eriti. Mul polnud isegi enam lõbus neid lahutusega üllatada. Ma leidsin, et ka NEIL olid lahutused – viimasel kui ühel. Ja kui kõigil on midagi, pole enam eriti lõbus sama asja omada. Pealegi olid nad väga vastikud ja ebameeldivad ja hooplesid oma lahutustega. Nad ütlesid, et minu oma on igav ja selles pole midagi põnevat, kui nad leidsid, et mu Ema ei ootagi naaberlinnas armuke või Isa polnud ära jooksnud oma stenografistiga või keegi polnud kedagi maha lasknud või midagi niisugust.
See ajas mu hulluks ja ma tegin selle neile selgeks, hästi lihtsalt. Ma ütlesin neile, et meie lahutus on täiesti korralik ja elegantne ja auväärne, et Hoidja Sarah ütles seda. Meie oma põhjuseks on sobimatus, esiteks, mis tähendab, et nad käivad üksteisele närvidele ja loomulikult ei hooli üksteisest enam. Kuid nemad vaid naersid ja ütlesid veelgi rohkem ebameeldivaid asju, nii et ma ei tahtnud enam kooli minna ja ma ütlesin Emale seda, ning ka põhjuse, muidugi.
Kuid, taevake, ma soovisin otsekohe, et ma poleks öelnud. Arvasin, et ta on üleolev ja kõrk ja põlglik ja ütleb asju, mis panevad need tüdrukud sinna, kuhu nad kuuluvad. Kuid mu tähtede nimel! Kust võisin ma teada, et ta puhkeb niimoodi nutma ja haarab mu oma rinnale ja teeb mu näo üleni märjaks ja hüüab: “Oh, mu laps, mu laps – mõelda vaid, et mina olen sulle seda teinud, mu laps, mu laps!”
Ja ma ei osanud midagi öelda, et teda lohutada või teda lõpetama panna, isegi kui rääkisin talle üha uuesti, et ma pole laps. Ma olen peaaegu noor leedi ja ta pole mulle midagi halba teinud. Mulle MEELDIS lahutus – ainult et mulle ei meeldinud, kui tüdrukud niimoodi hooplesid, sest oli ju meie lahutus nii palju parem kui nende omad.
Kuid ta vaid nuttis üha rohkem ja hoidis mind üha kõvemini, kiikudes toolil edasi tagasi. Siis võttis ta mu koolist ära ja palkas õpetaja mind õpetama, nii et ma ei pidanud enam kuulma nende tüdrukute hooplemist. See oli parem. Kuid ta ise polnud õnnelik. Ma nägin seda.
Seal oli palju teisi leedisid – ilusaid leedisid – ainult et talle ei paistnud nad rohkem meeldivat kui mulle need tüdrukud. Ma arvasin, et ehk sellepärast, et ka nemad kiitlesid, ja ma küsisin temalt, kuid ta vaid hakkas jälle nutma ja oigas: “Mis ma olen teinud, mis ma olen teinud?” ja ma pidin jälle teda lohutama. Kuid ma ei suutnud seda.
Ta hakkas järjest rohkem aega veetma oma toas. Ma püüdsin panna teda kenasti riietuma nagu teised leedid