Ausalt, paistab, nagu ei suudaks Ema kõigeks küllalt aega leida. Ta pole hetkegi paigal püsinud.
Paljud ta vanad sõbrad on siin teda vaatamas käinud ja kui kedagi muud pole läheduses, paneb ta Peteri meid läbi terve Bostoni sõidutama ja asju vaatama, igasuguseid asju – Bunker Hilli ja muuseume ja kinosid ja üht näidendit.
Kuid me ei jäänud näidendi lõpuni. Algus oli päris hea, kuid üsna varsti hakkasid mees ja naine laval tülitsema. Nad olid abielus (mitte päriselt, vaid näidendis, ma mõtlen), ja ma arvan, et see tuli samuti kokkusobimatusest. Igal juhul, kui nad üha rohkem rääkima hakkasid, hakkas Ema nihelema, ning üsna varsti nägin, kuidas ta meie asju kokku korjas; ning sel hetkel, kui eesriie esimese vaatuse järel langes, ütles ta:
“Tule, kallis, me läheme koju. Siin – siin on üsna jahe.”
Nagu ma ei teaks, miks ta tegelikult tahtis ära minna! Kas vanemad tõesti arvavad, et nad suudavad meid kogu aeg lollitada? Aga isegi kui ma poleks seda teadnud, oleksin seda hiljem teada saanud, sest sel õhtul kuulsin Ema ja Tädi Hattie’t raamatukogus rääkimas.
Ei, ma ei kuulanud pealt. Ma KUULSIN. Ja see on väga erinev asi. Sa kuulad pealt tahtlikult ja see on argpükslik. Sa kuuled, kui ei saa sinna midagi parata, ja siis ei saa sind ka süüdistada. Vahel on see su hea õnn ja vahel õnnetus – vastavalt sellele, mida kuuled!
Noh, ma olin raamatukogus aknaalusel toolil ja lugesin, kui Ema ja Tädi Hattie sisse tulid, ning Ema ütles:
“Muidugi ma tulin välja! Kas arvad, et oleksin pidanud laskma lapsel seda näidendit näha, kui olin mõistnud, millest see oli? Nagu poleks tal juba niisugusi armetuid asju küllalt ta lühikeses elus! Oh, Hattie, Hattie, ma tahan, et see laps naeraks, laulaks, otse väriseks rõõmust igal hetkel, mis ta minuga veedab. Ma tean liigagi hästi, mis ta on läbi elanud ja mis ta veel elab – selles – hauakambris. Sa tead, et kuue kuu pärast läheb ta tagasi…”
Siis nägi Ema mind, ma tean, sest ta peatus otsekohe ja hakkas hetke pärast rääkima millestki muust, väga ruttu. Ja üsna ruttu läksid nad jälle koridori.
Kallis väike Ema! Olgu ta õnnistatud! Kas temast pole armas tahta, et veedaksin praegu aega parimal viisil, et tasa teha kuut kuud, mis pean olema koos Isaga? Ta teab, mida tähendab Isaga koos elada, isegi paremini kui mina.
Noh, arvan, et ta ei peaks kartma minu pärast rohkem kui ma kardan iseenda pärast. Siiski, mul on seal sõbratarid ja ma lihtsalt suren igatsusest nende järele – ja ma ei pea palju kodus viibima, ainult öösel ja söögi ajal muidugi, ja Isa on alati nii tegevuses oma tähtede ja komeetide ja asjadega.
Pealegi on see vaid kuueks kuuks ja siis tulen tagasi Bostonisse. Ma võin siis sellele mõelda. Kuid ma tean nüüd, miks on mul terve selle nädala nii äärmiselt tore olnud ja miks Ema täidab kõik hetked niisuguste rõõmude ja meeldivate tegevustega. Isegi kui me oleme kodus, otsib ta alati väikest Lesterit ja toob ta meiega mürama.
Kuid muidugi lähen järgmisel nädalal kooli ja siis ei saa see enam olla päriselt nii lõbus. Noh, arvan, et selleks korraks kõik.
UMBES KUU AEGA HILJEM.
Ma ei saanud peatükki ära lõpetada. See polnud küllalt pikk. Ja tõesti, ma ei tea, kas mul on praegu sellele palju lisada. Eriti palju polegi juhtunud.
Käin nüüd koolis ja lõbustusteks eriti aega ei jää. Kool on päris hea ja seal on kaks või kolm tüdrukut peaaegu sama kenad kui Andersonville’i omad. Kuid mitte päris. Väljaspool kooli hoiab Ema asjad just sama elavad kui alati ja me veedame kenasti aega. Ema veedab kenasti aega ka oma sõpradega. Paistab, et alati, kui ma koju lähen, on keegi seal, ning sageli on teeõhtuid ja pidusid ja külalisi õhtusöögil.
Seal on ka härrasmehi. Arvan, et ühest neist saab kunagi Ema kallim, kuid muidugi ma veel ei tea, kellest. Kuid ma olen selle pärast kohutavalt põnevil. Ja muidugi on täiesti loomulik, et ma olen. Kas TEIE poleks huvitatud mehest, kellest peaks saama teie uus isa? Arvan, et oleksite! Kõik oleksid. Noh, enamikul on vaid üks isa, teate, ja nad peavad teda võtma just nii, nagu ta on; ning on juhuse asi, kas nad saavad kurja või meeldiva, inetu või kena ja suurejoonelise või tavalise, keda saab kallistada ja suudelda ja kelle kaelas rippuda, või hoia-eemale-ära-puutu-mind-ära-sega tüüpi, nagu minu oma. Ma mõtlen, nagu see, kes mul OLI. Kuid tõesti, see ei kosta õigesti, sest muidugi on ta ikkagi mu Isa, ainult – noh, ta pole enam Ema abikaasa, seepärast arvan, et ta on mu Isa vaid kohtuotsuse tõttu, nagu ka mina tema tütar.
Noh, igal juhul on ta Isa, kellega ma olen koos üles kasvanud, ja muidugi olen temaga nüüd harjunud. Ja on täiesti teistmoodi, kui mõtled tuliuue isa saamisele, kes su nina alla torgatakse täiesti valmina, nagu võiks ütelda, ja muidugi ma OLEN huvitatud. Sellest uuest isast sõltub nii palju. Ainult mõelda, kui erinevad oleksid asjad kodus võinud olla, kui MINU Isa oleks olnud erinev! On nii palju asju, millest pean hoiduma – ja just sama palju, mida hoolikalt tegema – ühe Isa pärast.
Ja nii ka nüüd, kui ma näen kõiki neid kenasid noori härrasmehi (ainult et nad pole kõik noored; mõned neist on üsna vanad) tulemas majja ja rääkimas Emaga ja nõjatumas ta tooli seljatoele ja ulatamas talle teed ja väikesi kooke, ma lihtsalt pean mõtlema, et missugune neist, kui üldse keegi, saab tema uueks armsamaks ja mu uueks isaks. Ja ma mõtlen ka, mis ma pean tegema temaga koos elades, kui ma tema saan.
Neid on päris palju ja nad on kõik erinevad. Neist saaksid üsna erinevad isad, olen kindel, ja ma kardan, et mõned neist mulle ei meeldiks. Kuid siiski, see on Ema, kes peab otsustama, kelle võtab, mitte mina. TEMA peab olema see, kes on rahul. Oleks nii kurb jälle ära kolida. Kuigi seda võib juhtuda, nagu läks ka Isa puhul, arvan ma.
Nagu ma ütlesin, on nad kõik erinevad. Vaid kaks on kuidagi sarnased ja nad ei ole päriselt niisugused, sest üks on jurist ja teine pangatöötaja. Kuid nad mõlemad kõnnivad jalutuskeppidega ja kannavad kõrgeid siidist kübaraid, ning kammivad juukseid keskelt lahku ja vaatavad sind läbi suurte ümmarguste, tumedate raamidega prillide, mis võiksid muuta välimuse kohutavalt koledaks, kui nad ei muudaks su nii stiilseks. Kuid ma ei usu, et Ema hooliks eriti ei juristist ega pangamehest, ja ma olen rõõmus. Mulle ei meeldiks elada iga päev koos nende prillidega, isegi kui need on stiilsed. Mulle meeldiksid palju rohkem Isa omad.
Siis on üks mees, kes maalib pilte. Ta on pikk ja sale ja kannab kummalisi kaelarätte ja pikki juukseid. Ta seisab alati eemal ja vaatab asju, pea ühele poole viltu, ja hüüatab “Oh!” ja “Ah!” sügavalt hinge tõmmates. Ta ütles, et Ema jume on suurepärane. Ma kuulsin teda. Ja mulle ei meeldinud see eriti. Noh, see kõlas, nagu oleks Ema midagi karbikesest endale peale pannud, nagu teised leedid teevad! Siiski, see mees polegi ehk nii halb; kuigi ma kardan, et tema maalide ja piltidega oleks just sama tüütu koos elada kui Isa tähtedega, kui sa tahad, et mees elaks sinuga koos ja räägiks sinuga iga päev terve aasta läbi. Ma pean mõtlema niisugustele asjadele, kui läheb uue isa valimiseks – ma mõtlen uue abikaasa. (Unustan ikka, et see on Ema ja mitte mina, kes valima peab.)
Nii, lõpetame selle ja jätkame. On ka viiulimängija. Teda ei tohi unustada. Kuid tõesti, keegi ei saagi teda unustada. Ta on armas, nii kena ja erilise välimusega, täiuslikult ilusate tumedate silmade ja valgete hammastega. Ja ta mängib hästi, ma olen lihtsalt hull tema mängu järele. Soovin vaid, et Carrie Heywood teda kuuleks. Ta arvab, et ta vend oskab mängida. See vend käib ringreisidel ja kunagi käis ta ka Andersonville’is. Ja ma kuulasin teda. Kuid tema ei oska mängida. Mitte põrmugi. Nagu ükskõik kes, meie poemüüja või lihunik oleks viiulit mänginud. Ta silmad on väikesed ja sinised ja ta juuksed on punased ja väga lühikesed. Soovin, et Carrie võiks kuulda MEIE viiuldaja mängu!
Ja on veel üks mees, kes käib pidudel ja teeõhtutel – oh, muidugi on neid palju, väga palju, abielumehi naistega ja vallalisi mehi koos õdedega ja ilma nendeta. Kuid ma mõtlen just veel üht meest. Tema nimi on Harlow. Ta on väike mees pruuni teravatipulise habeme ja suurte pehmete pruunide silmadega. Ta on samuti eriti hea välimusega. Ma ei tea, mida ta kavatseb, kuid ta on abielus. Ma tean seda. Ta ei too siiski kunagi oma naist kaasa, kuid Ema küsib alati tema järele, selgelt ja rõhutatult, ja Ema naeratab alati ja ta hääl peaaegu heliseb nagu väikesed hõbedased kellukesed. Kuid see mees ei