terav, kõikehaarav uudishimu, mis tuli sellest ümmargusest, noorest peast.
Kuid Marchi jaoks oli ta rebane. Kas see oli pea ettelükkamine või heledate valkjate juuste helk punakail põsesarnadel või säravad, teravad silmad, seda ei oska ütelda, kuid poiss oli tema jaoks rebane ja ta ei suutnud teda teisiti näha.
“Kuidas siis juhtus, et te ei teadnud, kas teie vanaisa on elus või surnud?” küsis Banford, saades tagasi oma loomupärase taiplikkuse.
“Ah, selles on asi,” vastas nooruk vaikselt. “Teate, ma astusin Kanadas sõjaväkke ning kolm või neli aastat ei saanud ma mingeid teateid. Ma põgenesin Kanadasse.”
“Ja nüüd te tulite just Prantsusmaalt?”
“Noh, täpsemalt – Salonikast.”
Tekkis paus, keegi ei teadnud päriselt, mida ütelda.
“Nii et teil pole nüüd kuhugi minna?” küsis Banford üsna kohmakalt.
“Oh, ma tunnen külas mõningaid inimesi. Igal juhul võin minna ”Luike”.”
“Te tulite rongiga, arvan ma. Kas sooviksite pisut istuda?”
“Noh – tõepoolest sooviksin.”
Seljakotti maha heites oigas ta vaikselt ja kummaliselt. Banford vaatas Marchi poole.
“Pane püss ära,” ütles ta. “Me teeme tassi teed.”
“Ah,” ütles noormees. “Me oleme püsse juba küllalt näinud.”
Ta istus üsna väsinult sohvale ja nõjatus ettepoole.
March võttis end kokku ja läks kööki. Seal ta kuulis noort vaikset häält mõtisklevat:
“Noh, mõelda vaid, et tulen tagasi ja leian niisuguse maja!” Ta ei paistnud kurvana, üldse mitte – ainult üsna huvitatud, üllatunud.
“Ja kuidas see paik küll erineb, ah?” jätkas ta toas ringi vaadates.
“Te näete erinevust, kas pole?” küsis Banford.
“Jah – loomulikult!”
Mehe silmad olid ebaloomulikult selged ja säravad, kuigi see oli suurepärase tervise sära.
March valmistas köögis veel ühele einet. Kell oli seitse. Tegutsedes piilus ta kogu aeg elutoas istuvat noorukit ega tegelenud nii palju tema sõnade kuulamisega kui tema hääle pehmuse tunnetamisega. Naine surus oma suu üha tugevamalt kokku, ajades selle prunti, nagu oleks see õmmeldud, püüdes oma tahet peale jätta. Siiski läksid ta suured silmad rohkem pärani ja hõõgusid tema tahtest olenemata; ta kaotas iseenda. Kiiresti ja hooletult valmistas ta einet, lõigates suuri leivakäntsakaid ja margariini – sest võid ei olnud. Ta ragistas ajusid, et leida veel midagi, mida kandikule panna – tal oli vaid leiba, margariini ja moosi ning sahver oli tühi. Suutmata midagi välja mõelda, läks ta oma kandikuga elutuppa.
Ta ei tahtnud, et teda märgataks. Kõige rohkem ei tahtnud ta, et mees teda vaataks. Aga kui ta sisse tuli ja tegeles laua seadmisega just mehe taga, ajas too end üles, pöördus ja vaatas üle õla. Naine muutus kahvatuks ja nõrgaks.
Nooruk vaatas teda, kui ta kummardas üle laua, vaatas ta saledaid kaunikujulisi jalgu, vöötatud mantlit, mis langes ta reite ümber, tumedate juuste sõlme, ning mehe uudishimu, elav ja äärmiselt ergas, koondus jälle tüdrukule.
Lambi valgus oli suunatud tumerohelise varjuga, nii et see helkis allapoole ja ülemine osa toast oli hämar. Mehe nägu liikus säravalt valguse käes, kuid Marchi piirjooned terendasid varjudest.
Naine pöördus, kuid vaatas kõrvale, tõstes ja langetades oma tumedaid ripsmeid. Ta suu lõdvenes, kui ta ütles Banfordile:
“Kas sa valaksid välja?”
Siis suundus ta kööki tagasi.
“Kas tahaksid teed seal, kus istud?” küsis Banford noormehelt. ”Või tuleksid pigem laua juurde?”
“Noh,” vastas too, “siin on kena ja mugav, kas pole? Ma joon seda siin, kui teil midagi selle vastu ei ole.”
“Süüa pole midagi peale leiva ja moosi,” teatas Banford. Ja ta asetas taldriku järile mehe lähedusse. Ta oli nüüd väga õnnelik, noormehe järgi oodates. Sest talle meeldis seltskond. Ja nüüd ei kartnud ta teda rohke kui omaenda nooremat venda. See mees oli nii poisilik.
“Nellie,” hüüdis ta. “Valasin sulle tee välja.”
March ilmus ukseavasse, võttis oma tassi ja istus nurka, nii kaugele valgusest kui võimalik. Ta oli väga tundlik oma põlvede suhtes. Tal polnud seelikut nende katmiseks ning ta kannatas, olles sunnitud istuma, põlved julgelt välja pandud. Ta tõmbus üha rohkem kokku, püüdes muutuda nähtamatuks. Ja nooruk, lamaskledes sohval, vaatas üles tema poole oma pika, püsiva, läbitungiva pilguga, kuni tüdruk oli peaaegu valmis kaduma. Siiski hoidis March oma tassi tasakaalus, ta jõi teed, kibrutas suud ja hoidis pead kõrvale pööratult. Ta soov nähtamatuks muutuda oli nii tugev, et see päris hämmastas noormeest. Ta tundis, et ei suuda tüdrukut selgesti näha. Too paistis olevat vari varjus. Ja ikka liikus mehe pilk tema peale tagasi, otsiv, järeleandmatu, ebateadliku püsiva tähelepanuga.
Vahepeal rääkis mees vaikselt ja ladusalt Banfordiga, kellele ei meeldinud midagi nii väga kui keelepeks ja kes oli täis ülemeelikut huvi nagu lind. Mees sõi palju ja ruttu ja aplalt, nii et March pidi lõikama veel margariiniga leivatükke, mille jämeduse eest Banford vabandas.
“Oh, hüva,” sõnas March äkki rääkima hakates, ”kui pole võid, mida peale panna, pole hea teha õhukesi tükke.”
Jälle vaatas noormees teda ja naeris, äkki ja lühidalt, näidates oma hambaid ja kibrutades nina.
“See on nii, kas pole,” vastas ta oma vaiksel, lähedasel viisil.
Selgus, et ta oli Cornwallist pärit, seal sündinud ja üles kasvanud. Kui ta oli kaheteistkümnene, oli ta tulnud Bailey farmi koos oma vanaisaga, kellega ta polnud kunagi väga hästi läbi saanud. Siis oli ta põgenenud Kanadasse ja töötanud kaugel läänes. Nüüd oli ta siin – sellega lugu lõppes.
Ta oli tüdrukute suhtes väga uudishimulik, et täpselt teada saada, mida nad teevad. Ta küsimused olid farminooruki omad, targad, praktilised, pisut pilkavad. Teda lõbustas väga tüdrukute vaatenurk oma kaotustele, sest nad tegid nalja vasikate ja kodulindude üle.
“Oh, hüva,” katkestas March, “me ei usu, et õnn võib peituda ainult töös.”
“Tõepoolest?” vastas mees. Ja jälle naeris ta lühidalt ja reipalt. Ta pilk peatus püsivalt varjatud naisel seal nurgas.
“Kuid mis te teete siis, kui olete kogu oma kapitali ära kulutanud?” uuris ta.
“Oh, ma ei tea,” vastas March lakooniliselt. “Otsime tööd talutöölistena, arvan.”
“Jah, kuid naistööliste järgi pole praegu enam nõudmist, sest sõda on läbi,” ütles noormees.
”Oh, eks vaatame. Me peame veel pisut vastu,” ütles March kajavalt, poolkurvalt, pooliroonilise hooletusega.
“Selles paigas on meest vaja,” ütles nooruk vaikselt.
Banford pahvatas naerma.
“Ole sõnadega ettevaatlik,” väitis ta. ”Me peame end päris kasulikeks.”
”Oh,” kostus Marchi aeglane, kajav hääl, ”mitte kasulikkusest pole jutt, kardan ma. Kui hakkad tegelema farmiga, pead olema rakkes hommikust õhtuni ning sama hästi võiksid ka ise loom olla.”
“Jah, selles ongi asi,” sõnas nooruk. “Te ei soovi tööd hingega teha.”
“Seda küll,” vastas March, “ja me teame seda.”
“Me tahame veidi aega iseenda jaoks,” ütles Banford.
Nooruk heitis end sohva seljatoele, nägu naerust pingul, ning lõkerdas vaikselt kuid põhjalikult. Tüdrukute rahulik põlgus kõditas teda kohutavalt.
“Jah,”