Rebane. David Herbert Lawrence

kõrvale pööras ning köitis tema hinge, nagu olid köitnud rebase tumedad silmad. Tüdruk prunditas oma huuli nagu piinas või nagu magades.

      “Noh, ma ei tea,” sõnas Banford. Ta paistis tõrges olevat, nagu kardaks, et talle midagi peale sunnitakse. Ta vaatas Marchi. Kuid oma nõrga, mureliku pilguga nägi ta oma sõbra näol vaid tavalist poolhajameelsust. “Miks sa ei räägi, Nellie?” küsis ta.

      Kuid March oli suuresilmne ja vaikne, ning nooruk vahtis teda nagu lummatult, pilkugi pööramata.

      “Lase käia – vasta midagi,” nõudis Banford. Ja March pööras pea pisut kõrvale, nagu teadvusele tulles või püüdes teadvusele tulla.

      “Mida ma peaksin ütlema?” küsis ta mehaaniliselt.

      “Ütle, mis arvad,” sõnas Banford.

      “Mul ükskõik,” vastas March.

      Ja jälle tekkis vaikus. Poisi silmis paistis olevat terav helk, läbitungiv nagu nõel.

      “Nii et mina pean otsustama,” sõnas Banford. “Võid siia jääda, kui tahad.”

      Naeratus nagu kaval väike tuluke ilmus mehe näole, äkki ja tahtmatult. Ta langetas kiiresti pea, et seda varjata, ja jäi sellesse asendisse, nägu peidetud.

      “Sa võid siia jääda, kui tahad. Tee, nagu sulle meeldib, Henry,” otsustas Banford.

      Mees ei vastanud ikka veel, vaid jäi niimoodi, pea langetatud. Siis ta tõstis pea. See säras kummalises tules, nagu juubeldades, ning ta silmad olid kummaliselt selged, kui ta vaatas Marchi. Too pööras pea kõrvale, suu tõmblemas, nagu haavatud, ning teadvus ähmane.

      Banford hämmeldus pisut. Ta märkas püsivat, teravat helki nooruki pilgus, kui too Marchi vaatas, nähtamatu naeratus näol helkimas. Banford ei teadnud, kuidas poiss naeratas, sest ükski näojoon ei liikunud. See paistis vaid selles helgis, peaaegu ta põskedel olevate blondide karvade säras. Siis vaatas mees üsna muutunud pilguga Banfordi.

      “Ma tean,” ütles ta vaiksel, viisakal häälel, “et te olete kohutavalt lahked. Te olete liiga lahked. Ma ei taha, et te minu pärast tüli teeksite, olen kindel.”

      “Lõika tükike leiba, Nellie,” sõnas Banford piinlikkust tundes, lisades: “Sellest pole tüli, kui soovid jääda. Nagu oleks mu enda vend siia paariks päevaks jäänud. Ta on samasugune poiss nagu sinagi.”

      “See on teist kohutavalt lahke,” kordas noormees. “Ma tahaksin nii väga jääda, kui te olete kindlad, et ma tüli ei tee.”