Vaba linnaelust, vaba Geni jaoks.
Jälle on Saskia elus uus ajajärk, mil tuleb otsustada, mida oma eluga peale hakata. Ta ütles küll lahti oma tööst, et Geniga rohkem koos olla, kuid Saskia teab, et nii see kauaks jääda ei või. Tuleb taas hakata tööd otsima, seekord aga maal. Praegu tahab ta mõneks ajaks kõigist kohustustest prii olla ning täiel rinnal armastust ja elu nautida.
Saskia elab nüüd taas vanemate juures. Endised probleemid püüavad pead tõsta. Vanad mured elustuvad, kuid Saskia on neist üle. Nüüd, Geniga koos, on ta tugevam. Armastus annab jõu ja mõistmise kõike laiemalt haarata. Enam ei tundu vanemate probleemid ja sõprus viinakuradiga Saskiale nii hirmuäratavatena, sest ta teab, et kõigel on oma põhjus ja kõigil on oma tee. Kui vanemate elu peab just selline olema, siis olgu pealegi, ta lepib sellega. Ta ei tunne end enam süüdi, et ei jaksa vanemate eest vastutust oma õlul kanda. Saskia laseb nad vabaks ning hakkab elama oma elu, mis ei pruugi sugugi kujuneda selliseks, nagu see siiani olnud on.
Tegelikult ei oska Saskia ette kujutadagi, milline peaks normaalne pereelu olema. Ta lihtsalt ei oska seda oma vaimusilmas näha. Ta on näinud vaid ühte mudelit, ja seda tema enda kodus. Kuid selline elu pole kindlasti see, millest Saskia unistanud on. Tema elu tuleb hoopiski teistsugune ja parem.
Saskia usub, et Gen õpetab teda õigesti elama. Küll mees näitab, milline näeb välja mõlemale poolele rahuldust pakkuv perekonnaelu. Ta loodab, et näitab, sest Saskia usaldab teda, ja ta teab, et Geni puhul võib ta seda tõesti teha.
Saskia on oma väikese purunenud, kuid siiski armastusest tulvil südame täielikult Geni kätesse usaldanud, sest ta teab, et need ja ainult need käed oskavad seda õrnalt hoida ja kaitsta ega pilla kunagi maha. Gen on justkui vana tark ja hea kaitsevaim, kes on saadetud Saskia ellu teda juhtima ning õpetama. Juhtima armastuse juurde ning õpetama seda püsivalt hoidma.
Enam ei pea Saskia pead murdma selle üle, kas talle valetatakse, kas peetakse talle antud lubadusi. Tal pole vaja seda teha, sest Gen ei teeks nii kunagi. Gen lihtsalt ei ole selline! Tema hoolib Saskiast tõeliselt!
Telefon heliseb.
„Ja?”
„Saskia või?”
„Mina jah. Tere, Gen!”
„Tere! Mis kell ma täna su juurest läbi tulen?”
„Ma ei tea, kuidas sul aega on? Sa ju alles töölt tulid, kindlasti oled väsinud.”
„Sinu jaoks ei ole ma kunagi väsinud, sa ju tead seda!”
„Meelitaja! Aga kui sulle sobib, siis võiks kell seitse kokku saada.”
„Olen kohal.”
„Ok. Teeme nii,” Saskia paneb naeratades toru hargile.
Saskia on nüüdseks kaks nädalat kodus olnud. Ta naudib täiel rinnal puhkust ja lõõgastub, samas aga saadab teda pidev mure uue töökoha pärast. Kuidas seda maal küll leida? Saskia on küll õnnelik, hõljudes roosades pilvedes, kuid ei unusta ka reaalset elu.
Praegu lendab Saskia jällegi oma mõtetes kuskil taevalaotuses, sest mees oli talle just nüüdsama helistanud. Ta ootab põnevusega iga järgnevat kohtumist, mis neid teineteisele üha lähemale ja lähemale viib.
Kui Gen töölt vabaneb, on tema esimeseks ja ainsaks sooviks igal õhtul armsamat näha, vaadata tema ilusatesse silmadesse ja tunda iga keharakuga naise kohalolekut. See meeletu kehakeemia! Saskia lähedus muudab Geni pööraseks, kuna naisest õhkub senikogematut anduvust, soojust ja kirge. Saskia armastab teda, Gen teab seda, kuigi Saskia pole seda veel kordagi öelnud. Vaid üks pilk naise silmadesse ning sellest piisab, kuna neist silmist vaatab vastu tohutu armastus, mis ainult ootab vallapäästmist. Kuigi Gen pole mees, kel on suhtes esikohal seks, mõtleb ta siiski, kuidas oleks Saskiaga vahekorras olla, talle nii lähedal, tema sees … Mis tunne oleks kuuma ja väänlevat naisekeha enda vastu suruda.
Gen on introvertse tundeeluga. Tema jaoks on oluline sisemine ilu. Tõsi, talle meeldivad ilusad naised, aga olulisemaks peab ta seda, et naisega oleks millestki rääkida, et naine saaks temast ARU, et naine MÕISTAKS teda. Lihtlabane meeste soov, kuid milline tähtsus sel on! Igasuguseid beibesid ja tšikke on maailm täis, aga keda huvitab Geni mõttemaailm? Keda huvitab, mida ta mõtleb PÄRISELT?!
Täpselt kell seitse on Gen kohal. Ta ei hiline kunagi, kuna teab oma kogemuste põhjal, kui ebameeldiv on teiste järel oodata.
Saskia on mehe täpsusega juba harjuda jõudnud. Gen on ta juba liiga ära hellitanud, sest täpsus on asi, mis Saskiale veidi võõras tundub. Oma elus on ta siiani olnud ikka ja alati üksnes ootaja.
Kui Saskia autosse istub, küsib Gen: „Kuhu sa täna minna tahaksid?”
„Miks sa alati seda minu käest küsid? Miks sa ise ei ütle, kuhu sina minna tahad?” küsib Saskia vastu, kuid mitte süüdistaval toonil, vaid puhtalt uudishimust.
„Mina tahan minna sinna, kus sulle meeldib. Ma tahan, et sul oleks minuga koos hea, sellepärast alati sinu arvamust küsingi.”
„Mul ongi sinuga hea, alati. Piisab vaid sinu nägemisest, kui miski muu mind enam ei huvita. Peaasi et oleksime koos.”
Gen naeratab ning hakkab vaikselt sõitma.
„Kuhu me sõidame?” küsib Saskia rõõmsas ärevuses.
„Sinna, kuhu tee viib,” vastab Gen saladuslikult.
„Nõus. Sinuga sõidaksin või maailma otsa, ilma et midagi kartma peaks.”
„No-noo, ära selles nüüd nii kindel ka ole! Me tunneme ju teineteist veel õige vähe. Vaata kui viin su metsa ja …”
Saskia pahvatab naerma: „Seda ei teeks sa iialgi. Sa lihtsalt ei ole selline tüüp. Ma ikka veidi tunnen ka inimesi, mingi suvalise kuti autosse ju ei hüppaks.”
„Aga kas sa seda siis ei tea, et esmamulje võib petlik olla, ja pärast on juba liiga hilja kahetseda.”
„Ja, ja. Aga ma ju tunnen sind!”
„Loomulikult, rahune nüüd maha. Tahtsin niisama veidi õrritada. Ka mina tunnen sind justkui läbi ja lõhki, kuigi me pole eriti kaua koos olnud, või kui kaua?”
„Täna sai täpselt kaks kuud täis,” vastab Saskia ruttu.
„Oh neid naisi! Neil on alati kõik täpselt meeles, kõik daatumid ja detailid. Kuule, mis sul koolis ajaloohinne oli?” Ja Gen sirutab käe tagaistmele.
„Mis see hinne siia puutub? Kolm vist. Ma saan aru küll, mida sa mõtled. Ajalugu mind lihtsalt ei huvitanud, sellepärast mul need tüütud aastaarvud meeles ei püsinudki, mis aga sinusse puutub, siis see on hoopis teine asi. Sinuga seoses läheb mulle kõik korda.”
„Palun, sa oled mul lihtsalt imeline.” Gen ulatab talle tumepunase roosi ja suudleb õrnalt põsele. „Sa ei arvanud ju ometi, et ma unustasin?”
„Gen, sa oled nii armas!” on Saskia liigutatud.
„Oota, mul on sulle veel midagi!” Seepeale võtab Gen autolaekast valge šokolaaditahvli ning ulatab Saskiale. Ta teab, et naine armastab magusat, ja üle kõige meeldib talle just valge šokolaad.
„Ma armastan sind, Gen,” ei leia Saskia segaduses sõnu, kuid ta on täppi pannud, just seda mees sooviski – kinnitust nii silmavaates kui ka sõnades. Ta vajas seda.
„Kui vähe on ikka õnneks vaja,” mõtleb Saskia endamisi. „Üks väike südamest tulev kingitus võib muuta nii palju. Tõeliste tunnete puhul ei ole oluline mitte hind rahaühikutes, vaid hind, mis on südames, millega kingitus üle anti.”
Gen keeras auto metsateele, mis neid mereranda viis.
„Einoh, sa oled ikka tõeline romantik – roosid ja rand … Aga mulle see meeldib. See sobib sinuga kokku. Selline vaikne ja saladuslik, nagu sa oled,” kommenteerib Saskia.
„Ah, mis romantik nüüd. Aga kuhu siis ikka, või on sul parem ettepanek?”
„Ei, mulle täitsa sobib. Ega kuskil suures rahvahulgas ju teineteist tundma