lähedus muudab Saskia nagu kellekski teiseks – üliinimeseks, täis headust ja armastust. See ei saa olla ainult tühipaljas kirg, mis Saskiat üleni täidab. Ei, see ei ole kirg. See on midagi muud. Midagi SUURT.
„Gen, sa oled nii hea. Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga sa mõjud mulle kui …”
„Vaiki,” katkestab sosinal Gen naist. „Sõnu polegi vaja.”
Lõpuks viib Gen Saskia koju. Mees hoiab teda veel hetke kinni, tahtmaks nagu midagi öelda, kuid mõtleb siis ümber, suudleb viimaks ning sõidab minema.
„Jälle see saladuslikkus,” mõtleb Saskia. Ükskord ta mõistab seda, ta teab.
Hommikul ärkab Saskia varakult. Uni oli küll magus, kuid päikesekiired paistsid unimütsile otse silma, justkui andmaks märku kohustustest, mis teda sel päeval ootavad. Kõigepealt tuleb koerad sööta, seejärel on vaja peenraid rohida ja siis tahaks lihtsalt lesida, ajakirja sirvida ning päikest võtta. Lausa patt oleks päikest mitte võtta, on ju tänavune maikuu üle ootuste soe. Saskia loodab, et just tänavu õnnestub tal veidigi pruuni jumet nahale saada, mitte nagu eelnevatel suvekuudel, kui ta pidi valge luigena ringi käima.
Saskia ei saa aga rahulikult lebada ja päikest võtta, ikka kipuvad mõtted Geni juurde. Ta unistab vaikselt oma kodust, päris oma kodust. Kodust, kus ta vaid koos Geniga elaks. Päris omaenda pereelu! Huvitav, milline see oleks? Mis tunne oleks elada päev-päevalt aastast aastasse Geni kõrval? Milline ta tegelikult on? Kas ta hoiaks Saskiat alati nii nagu praegu või lõhestaksid kooselatud aastad nendevahelist kirge ja armastust, muutes neid teineteise kõrval elavateks monstrumiteks, kes ei või üksteise varjugi taluda? Kas igapäevaelu ja argirutiin närivad läbi romantikaniidi, mis neid esimesest kohtumisest alates ühendanud on? Ainult küsimused, kõhklused, kahtlused! Mitte midagi ei tea ette. Ei ole olemas garantiid, kas kõik toimib ja jääbki toimima nii, nagu alguses loodetud.
„Kas Gen on ikka selline, nagu paistab? Kas ta armastab ja hoiab mind ka kümne, kahekümne aasta pärast? Kes lubab seda mulle? Ma kardan. Kardan nii väga pettuda ja haiget saada. Kuid milleks siis on olemas sisetunne ja jutud tõelise armastuse äratundmisest, kas lihtsalt rumalateks illusioonideks? Ei, nii ei saa see olla, ma ju tean! Sisetunne ei saa ju ometi nii rängalt eksida, sulle otse silma valetada, lihtsalt südamesse sülitada. See pole võimalik!!!
Mida ma siis ikkagi kardan? Miks muretsen nii kaugele ette ja piinan end kujutluspiltidega halvast ja ebaõnnest, kui tean, milline Gen on? Ma armastan end selleks piisavalt, et kinkida endale elukaaslane, kes on mind väärt. Mees, kes vaataks elu sügavuti, elu iga tahku endale teadvustades, mitte ignoreerides, elust lihtsalt läbi joostes.” Nii mõtleb Saskia.
Küsimuste virvarr jookseb peast sisse-välja, saamata vastust, kõige lihtsamatki seletust. Pidevate kõhkluste küüsis vaeveldes võib Saskia end veelgi sügavamasse tundmatusse eksitada, sest liiga palju mõelda ja analüüsida pole ka hea. Sellisel juhul on oht üha uute ning uute hirmumõtete tekkimiseks.
Inimese tee on iseäralik ja ettearvamatu. Noorena arvatakse ja loodetakse pimesi, et lõkkele löönud armastus jääb püsima igaveseks. Paraku võib iga suhe ajapikku jaheneda ning sära kaotada, kuna aastaid kestev igapäevane kooselu on sootuks midagi muud, kui armumisaegsed mesinädalad. Esiplaanile kerkivad argipäev ja rutiinsed toimingud. Pole mahti unistamisteks ega vestlusteks, mis avaksid teineteise tõelisi mõtteid ja tundeid. Tavaliselt kiputakse piirduma vaid igapäevaste vestlustega. Hinge avamine ning puistamine vajuvad unustusehõlma. Kaks inimest, kes mõistsid varem teineteist poolelt sõnalt, ei taipa enam, mis on juhtunud. Miks pole suhe enam endine?
Tegelikult ei mindagi alati lahku lihtsalt seksi pärast, nagu algul ekslikult arvatakse, hoopis huvipuudus on põhjuseks.
Keegi meist ei näe üksteise sisse. Selleks ongi vaja tähele panna, huvi tunda ja kuulata, mida teine TEGELIKULT öelda tahab.
Saskia pead vaevavad igasugused küsimused. Ka siis ei anna mõtted asu, kui ta õhtul Geniga kokku saab. Mees märkab kohe, et naine on kuidagi hajevil ja endast ära. Liiga nukker selleks, et rääkida talle naljakatest sündmustest, mis tööl juhtusid.
Gen soovib Saskiat aidata. Mõista, mis armsamale muret teeb, kuid ta ei taha olla pealetükkiv ega survet avaldada. Naist millekski sundida, seda tahab ta kõige vähem. Ta otsustab lihtsalt oodata. Vaikida ja oodata, kuni Saskia ise rääkima hakkab.
Nad sõidavad vaikides. Kumbki ei lausu sõnagi. Mõlemad heietavad omi mõtteid ning püüavad seejärel teise omasid ära arvata.
„Võib-olla ta ei tahtnudki täna minuga kokku saada. Äkki on ta minust tüdinenud? Ma vist poleks pidanud talle helistama,” veerevad kahtlused Genis edasi-tagasi. „Miks ta ometi midagi ei räägi? Järsku on tõesti tüdinenud ja tahab minust lahku minna? Kas ma tegin midagi valesti?”
Saskia aga vaatab ainiti autoaknast välja ning mõtleb hoopis: „Oeh, peaks vist midagi ütlema. Ah, ei viitsi. Lihtsalt nii on ka hea. Geniga on nii mõnus vaikida. Huvitav, miks ta täna nii vaikne on? Läks tööl midagi halvasti või? Järsku olen ma hoopis tema jaoks liiga igav? Äkki ma solvasin teda kuidagi?”
Mõlemad süüdistavad ennast teise halvas tujus ja vaikimises. Mõlemad maalivad endale hirmsaid kujutluspilte ning tunnevad vastutust teise tujude eest. Kuidas ka ei püüaks, teise inimese tunnete eest ei saa ega võigi vastutada. Pole mõtet ennast süüdistada, kui teine tunneb end mingil põhjusel halvasti. Ei tohiks seostada kõike kohe endaga. Halva tuju põhjustajaks võib olla mis tahes sündmus või kõrvaline isik, selleks ei pea olema just partner. Teisel tuleb lasta oma tunne läbi elada.
„Mul on täna kuidagi nõme olla,” saab Saskia lõpuks suu lahti.
„No nii, hakkab pihta,” mõtleb Gen. „Mis mõttes?” küsib ta.
„Kui ma isegi teaks! Kõik on nii segamini, miski kohe ei suju.”
„Ma ei saa aru. Mis asi ei suju?” kohkub Gen, kartes, et tema kahtlused osutuvadki tõeks – Saskia tahab temast lahku minna.
„Ma ei oska seda seletada,” ärritub Saskia, mõeldes, mis asja see Gen aina pärib. Ütelgu parem, et armastab mind igavesti ega jäta kunagi maha. „Kõik tundub nii tavaline, kuidagi üksluine. Ma tahan midagi enamat,” ütleb ta.
„Mida sa ometi öelda tahad?!” ei mõista Gen.
„Ma tahan midagi muud, see ei rahulda mind enam.”
„Mis asja?! Saskia, mida sa ometi räägid? Ma mõtlesin …” ei suuda segaduses Gen sõnu leida. „Ma mõtlesin, et meil on kõik hästi. Ma arvasin, et meeldin sulle. Sa ju ise ütlesid. Sa lubasid ju, et me jääme kokku!”
„Kas ta on lolliks läinud või,” mõtleb Saskia. „Mis asja ta ajab? Issand, mehed ei saa ka absoluutselt mitte kui millestki aru.”
„Ma armastan sind, Saskia. Sa tead ju seda. Ma ei teeks sulle iialgi haiget. Ära jäta mind maha!”
Lõpuks ometi oli Gen lausunud sõnad, mida Saskia pikisilmi oodanud oli. Kinnitust tema armastusest ja lubadusest alatiseks kokku jääda, kuid nüüd ei mõjunud need enam Saskia kõrvadele, vaid hoopis hirmutasid teda ja ajasid veelgi rohkem segadusse.
„Mida Gen ometi ütles? Mida ta mõtles sellega, kui palus end mitte maha jätta? Kust ta võtab, et ma tahan teda maha jätta? Ei ealeski! Ma armastan teda kõige rohkem siin ilmas. Ta on kogu mu elu! Geni hüljates pööraksin kui iseendale selja. Ainsa hetkega hävitaksin oma unistused ja kaotaksin mõtte edasi elada. Ei, nüüd on Gen küll millestki valesti aru saanud. Kohe kindlasti on!
„Mida sa räägid? Sind maha jätta? Kuule, millest sa räägid?” küsib Saskia kohkunult.
„Sa ju ütlesid, et sind ei rahulda meie suhe, et tahad midagi enamat,” selgitab Gen nõutult.
„Jah, aga see ei tähenda ju kohe, et tahan sind maha jätta. Kullake, kuidas sa siis aru ei saa? Ma tahan hoopis rohkem sinuga koos olla, alati, iga päev koos. Kas mõistad nüüd?” jääb Saskia pingsas ootusärevuses mehele otsa vaatama.
„Me ju oleme iga päev koos. Me näeme teineteist iga päev. Ma ei mõika ikkagi,