ta reaalsusesse tagasi.
„Paneme ruttu ajama, see ruudulises pluusis kutt kukkus kabistama, äigasin talle natuke vastu vahtimist. Paras talle, nüüd teab, kellega tal tegemist oli,” vadistab Krista õhinal, ise näost tulipunane.
„Lähme koju jah,” nõustub ka Liisu. „See lakutud soenguga, mis ta nimi nüüd oligi, aaa… Siim, käristas ühe koksi välja ja kujutas siis ette, et lähen temaga kohe kus iganes kaasa. Eriline sammal, kutsus mu enda juurde koju. Näh, ega ma mõni ühe öö l… pole! Mis neil kuramuse poistel viga on? Tantsida nad ei taha, ei oska vist või lihtsalt häbenevad, kes seda teab. Rääkida nagu ka millestki pole, sest nende jutt on ju ka selline, et lase aga olla. Ausalt, mul on kodus oma väikese vennaga ka huvitavam vestelda kui sellistega siin.”
„Ma ka ei saa aru, miks nad tahavad nii haiglaslikult kihvtid välja paista, ise nad aru ei saa või, et pakuvad täiega üle. Valetavad end oh ei tea milliseks. Mida nad tõestada püüavad? Varem või hiljem tuleb kõik nagunii ilmsiks ja vot siis on mark maas. Ah, kes neist meestest aru saab!” nöögib Krista.
„Neiud, kuulake nüüd endid ka väheke! Te lahterdate kõik meessoost isikud ühte kasti ja nii ongi jah, teie arvates,” ei saa Saskia ütlemata jätta.
„Ära õienda, kas meil pole siis õigus! Mehed on ju kõik ühe lauaga löödud, neil ei ole mingit vahet. Kõik tahavad vaid ühte asja,” vaidlevad Krista ja Liisu kui ühest suust sõbrannale vastu.
„Te olete lihtsalt ühesuguste meeste otsa kogu aeg sattunud, selles on viga.”
„Ei tea, kus need teistsugused kutid siis sinu arvates on? Istuvad kodus teleka ees, väljas ei käi, selliseid mõtled või?! Neid tossikesi?” hakkab Krista juba vihaseks muutuma.
„Ega nad ainult teleka ees istu. Eks teevad muud ka, neil on lihtsalt teistsugused huvid.”
„Nagu näiteks … loevad romaane … issand, kui romantiline!” nähvab Liisu.
„Te ei saa ka üldse aru. Ma tahan lihtsalt öelda, et meie käime pidudel ja loodame niimoodi leida normaalset kutti, kuid me ei leia siit. Jah, meil on küll suhteid olnud, ärge midagi aina pead raputage, kuid olgem ausad, need on ju kõik vaid lühiajalised. Paar kuud ühega, paar jälle teisega, ja see ongi kõik. Normaalset suhet on peaaegu et võimatu tekitada kuskil baarileti taga.”
„Ajad oma arust lõpp tarka juttu, aga ise käid ju samuti baarides kutte lantimas. Sa ei ole ju ka neid nii-öelda teistsuguseid mehi kohanud. Kus nad sul on siis?” pahandab Liisu.
„Ah, ma ei tea. Selles asi ongi, et need mehed baaris ei käi ja kui meie aina käime, siis polegi meil lootust neid kunagi kohata ja nii veedamegi oma kallist aega valede meestega, ise neid samal ajal süüdistades. Hoopis ennast peaks süüdistama!”
„Ära käi siis enam baaris. Istu kodus, vaata telekat ja mine ilusti kell üheksa voodisse, küll siis unelmate prints ise tuleb ning su aknale koputab,” mõnitab Krista.
„Lõpp naljakas! Aga baaris ma enam tõesti käia ei viitsi, liiga tüütuks on muutunud kogu see värk.”
„Kuule, Saskia, selliseid mehi lihtsalt ei ole enam tänapäeval olemas. Need nii-öelda vanamoodsad mehed on ajast ja arust. Need, kellele meeldib kätt hoida ja lilli tuua ja … pimedatel õhtutel jalutada,” lõpetab Krista. „Saskia, tule mõistusele, need ajad on möödas, see on out!”
„Ei ole!” vaidleb Saskia. „Raudselt ei ole, mitte midagi ei ole möödas. Tänapäeva mehed, vähemalt suurem osa neist, on läbinisti võltsid. Nad kardavad näidata oma tegelikke tundeid, peites need ülbuse maski taha, kusjuures ise on nad seejuures vägagi õnnetud.”
„Oma viga, et sellised ülbikud siis on,” lahmib Krista.
„Jah, ärgu ülbitsegu, siis pole vaja enam õnnetu kah olla,” targutab Liisu.
Garderoobist joped võetud, asutavad tüdrukud end minekule, kui äkki mingisugune blond bimbo oma klaasi sisu Liisu kleidile kallab. Kogemata muidugi.
„Kurat, ma olen läbimärg. Vaata ka, mida sa …”
„Pole vaja siis igal pool ees koperdada, eks ole. Ole hea, tõmba nüüd eest ära, ma tahan juba ükskord põiele kerida,” kraaksub bimbo.
„Kuradi ülbar!” karjub Liisu.
„Tule nüüd, näed ju, ta on maani täis,” tõmbavad sõbrannad Liisut ukse poole, sealt välja ja otse takso peale.
„Vana tõhk, see pole minu kleit üldse. Kirsika lööb mu maha. Kes see tibi oli üldse, lakub ennast nii täis, siis mõtleb, et lõpp kõva eit. Järgmine kord teen tagasi, seda ma luban,” tõreleb Liisu.
Krista ja Saskia vaid muigavad selle peale, nemad heietavad juba kumbki omi mõtteid. Krista annab endale lubaduse, et enam ta Saskiaga pidudele ei lähe, kuna sõbranna ei oska lõbutseda ja üldse ajab imelikku juttu suust välja. Saskia aga unistab oma unelmate printsist ning otsustab teistmoodi elama hakata.
„Kas sa tuled ööseks meile?” küsib Krista Liisult.
„Ah, mina ei tea, tegelt …”
„Noh? Mis on?”
„Kõht on veitsa tühi. Mis te arvate, läheks sööks kusagil?”
„Hommikul kell pool viis?!” imestab Saskia.
„Jah, mis on siis? Mina võin iga kell süüa, kui kõht tühi on. Lähme siis või?”
„Voh, lähme siin maha, saame üle tee Nehatusse minna,” teeb Krista kohe ettepaneku.
Söögikoht on varasest kellaajast hoolimata üpriski täis. Põhiliselt noored inimesed, kes on peomöllust vaiksemasse kohta tulnud.
Praed tellitud, istuvad tüdrukud akna-äärsesse lauda ning hakkavad peagi isukalt sööma. Saskia võtab isuäratava sakilise friikartuli, et see ruttu suhu pista, märkab aga samal ajal noori kutte, kes olid just äsja sisse astunud. Friikartul, mis ennist suus pidi koha leidma, kukub taldrikule tagasi – mida sa ikka sööd, kui mõni sind ammulisui vahib. Temasse vist on ära armutud. Saskia lõi näost õhetama.
„Liisu, tule istu natuke siiapoole,” on Saskia ähmi täis.
Liisu tõmbab tooli Saskiale lähemale. „Noh?”
„Tule veel. Oota, ei, istu mulle nagu ette.”
„Näh, mis viga on?”
„Ei midagi, ma tahaks ka natuke ikkagi süüa.”
„Mis on siis?” ei saa ka Krista aru.
Saskia on juba näost rohkem kui punane, võõras silmitseb teda siiani selliste suurte armunud silmadega, nagu tahaks kohe siinsamas abieluettepanekut teha.
„Kurat, ma ei saa. Ise ei näe siis või?” pahvatab Saskia viimaks.
„Ai, ai, keegi on vist kõvasti armunud,” märkavad lõpuks ka sõbrannad.
„Kuulge, lähme minema. Lähme koju.”
„Sul pole ju veel söödudki.”
„Sa pole toitu isegi puutunud.”
„Nõme on. Lähme minema,” anub Saskia.
„Ok. Ok. Kuule, aga võib-olla see ongi sinu unelmate prints, unistuste mees!” õrritavad sõbrannad takka.
„Unustage ära!”
Tegelikult ei ole poisil väga vigagi, aga … Ah, Saskia ei tea isegi, mis aga, võib-olla on ta lihtsalt väsinud ja tahab vaid koju magama minna. Võib-olla lõi lihtsalt põnnama, kuidagi väga ootamatult juhtus kõik. Ah tühja kah, saaks juba ära magama, on hetkel tema ainus soov.
„Noh, mis värk on?” ei jäta Krista järele, kui juba uuesti taksos ollakse.
„Ah, ole vait!”
„Kuulge, neiud, ma vist tulen ikkagi teie juurde ööseks, niiöelda rahuvahendjaks,” arvab Liisu.
Kõik kolm hakkavad itsitama.
Hommikul