pärast soojalt riides. “Kas te siis arvate,” lisas ta, “et mu ämm, kelle pilgu eest ei jää miski varjule, ei tunneks ära minu rätti teie õlgadel? Kas te tahate siis, et mul tuleks pahandusi? Te võite arvestada, et ma toetan teid veel muulgi moel, kui te nendes asjades pisut saladust peate. Ja veel, kuulake mind: teie leidlapsel on palavik, ja kui teie tema eest hästi ei hoolitse, sureb ta ära.”
“Arvate?” ütles Zabelle. “See kurvastaks mind, sest teate, lapsel on niisugune süda, nagu on harva leida. Ta ei kaeba kunagi ja on niisama kuulekas kui perelaps. Hoopis teine kui tavaliselt leidlapsed, kes on hirmsad ja halva loomuga, alati igasugusteks tükkideks valmis.”
“Sellepärast, et neid tõugatakse eemale ja koheldakse halvasti. Kui tema on hea, siis sellepärast, et teie olete tema vastu hea, võite selles kindel olla.”
“See on tõsi,” sõnas Zabelle. “Lapsed on targemad kui arvatakse. Ta ei ole nutikas, aga oskab ennast siiski kasulikuks teha. Kord, kui ma haige olin, läinud aastal (ta oli siis vaid viieaastane), hoolitses ta minu eest nagu täisinimene.”
“Kuulake,” ütles möldriemand, “te saadate ta igal hommikul ja igal õhtul minu juurde, sel kellaajal, kui ma annan suppi oma maimukesele. Ma keedan rohkem, ja tema sööb ülejäänu. Seda ei panda tähele.”
“Oh, mina ei julge teda teie juurde tuua, ja tema ise ei tea kunagi kellaaega.”
“Teeme nii. Kui supp on valmis, panen ma oma koonla veskisillale. Vaadake, siit paistab see hästi kätte. Siis te saadate lapse puukingaga just nagu meilt tuld tooma, ja et tema sööb suppi minu juures, siis teie oma jääb ainult teile. Siis olete mõlemad paremini söönud.”
“See on õige,” vastas Zabelle. “Ma näen, et teie olete tark naine, ja oli minu õnn, et ma siia tulin. Mind hirmutati kõvasti teie mehega, kes paistab olevat karmi käega, ja kui ma oleksin mujalt midagi leidnud, poleks ma tema maja võtnud, pealegi on maja vilets ja ta nõuab selle eest palju raha. Aga ma näen, et teie olete hea vaese rahva vastu ja aitate mul leidlast üles kasvatada. Oh, kui see supp ometi palaviku maha võtaks! See veel puudub, et ma peaksin lapse kaotama! Temast saab vähe tulu ja kõik, mis ma hoolekandest saan, läheb tema ülalpidamiseks. Aga ma armastan teda nagu oma last, sest ma näen, et ta on hea ja et ta on mulle hiljem abiks. Kas te teate, et ta on oma ea kohta ilus ja on varakult valmis töötama?”
Nõnda kasvatati leidlaps François’d hea südamega möldriemanda Madeleine’i hoolitsusel. Ta sai ruttu tervise tagasi, sest oli “ehitatud lubjast ja liivast”, nagu meie pool öeldakse, ja ümbruskonnas polnud ühtegi varakat meest, kes poleks endale tahtnud nii ilusa näoga ja nii hästi vormitud liikmetega poega. Kõige selle juures oli ta julge kui täismees; ta oli jões nagu kala, sukeldus isegi veskiratta alla, ei kartnud ei vett ega tuld; ta hüppas kõige ülemeelikumate sälgude selga ja viis nad aasale, panemata neile isegi köit ümber nina, juhtis neid kandadega otse ja hoidis neil lakast üle kraavide hüpates. Ja kummaline oli see, et ta tegi seda kõike nii tasakaalukalt, sundimatult ja sõnagi lausumata, ilme ikka rahulik ja natuke unine.
Selle ilme pärast peeti teda rumalaks; aga siiski on tõsi, et kui oli vaja välja nuuskida harakapesi üleval papliladvas või üles leida kodust kaugele eksinud lehm või kiviga tabada rästast, polnud last, kes oleks olnud temast julgem, osavam ja oma asjaga paremini toime tulnud. Teised lapsed pidasid teda igas ettevõtmises saatuse pailapseks, mis näib olevat leidlaste pärisosa siin ilmas. Sellepärast lasksid nad tal alati olla esimene ohtlikes mängudes.
“Temaga ei juhtu kunagi midagi paha,” ütlesid nad, “sest tema on leidlaps. Nisutera kardab halba ilma, aga umbrohi ei kao kuhugi.”
Kõik läks kenasti kaks aastat. Zabelle leidis võimaluse osta mõned loomad, keegi ei teadnud õieti, mil kombel. Ta tegi palju väikesi töid veskis ja sai möldriisand Cadet Blanchet’ niikaugele, et see laskis natuke parandada tema maja katust, kust igalt poolt vett läbi tilkus. Ta sai pisut paremini riides käia, nii nagu ka tema leidlaps, ja ta ei paistnud enam olevat nii viletsas olukorras kui tulles. Madeleine’i ämm tegi küll üsna teravaid märkusi mõningate asjade kadumise kohta ja et majas süüakse liiga palju leiba. Ükskord pidi Madeleine isegi süü enda peale võtma, et kahtlus Zabelle’ile ei langeks. Ent vastu ämma ootusi ei vihastanud Cadet Blanchet peaaegu sugugi ja näis koguni tahtvat selles suhtes silma kinni pigistada.
Heatahtlikkuse salapõhjus oli selles, et Cadet Blanchet oli ikka veel armunud oma naisesse. Madeleine oli ilus ja mitte sugugi edvistaja, Cadet’le kiideti teda igal pool, ja pealegi läksid möldri asjad väga hästi. Et ta kuulus seda sorti meeste hulka, kes on kurjad vaid hirmust olla õnnetu, oli ta Madeleine’i vastu tähelepanelikum, kui temast arvata osati. See tegi ema Blanchet’ veidi armukadedaks ja ta maksis kätte väikeste norimistega, mida Madeleine talus vaikides ega kaevanud neist kunagi oma mehele.
Ilmselt oli see parim viis neile rutem lõpp teha, ja kunagi pole nähtud selles suhtes Madeleine’ist kannatlikumat ja mõistlikumat inimest. Aga meie pool öeldakse, et headuse tulu kulub kiiremini kui õeluse oma, ja tuli päev, mil Madeleine’i küsitleti ja noomiti tõsiselt tema heategevuse pärast.
Sel aastal oli rahe vilja maha peksnud ja jõgi üle kallaste tulles heina rikkunud. Cadet Blanchet’ tuju oli paha. Ühel päeval, kui ta tuli turult ühe ametivennaga, kes oli abiellunud väga ilusa tüdrukuga, ütles see mees talle:
“Ega tegelikult sinulgi midagi kurta olnud sinu ajal. Sinu Madelon oli ka väga meeldiv tüdruk.”
“Mida sa tahad öelda selle sinu ajaga ja sinu Made1on oli? Ega ometi ei öelda, et meie, tema ja mina, oleme vanad? Madeleine on alles kahekümneaastane ja ma ei tea, et ta oleks inetuks läinud.”
“Ei, ei, ega ma seda ütlegi,” jätkas teine. “Muidugi on Madeleine veel kena. Aga lõppude lõpuks, kui üks naine abiellub nii noorelt, siis kaua teda enam ei vaadata. Kui ta on last toitnud, on ta juba väsinud. Ja sinu naine ei olnud tugev, seda näitab seegi, et ta on üsna kõhn ja rõõsk jume on kadunud. Kas vaene Madelon on haige?”
“Minu teada mitte. Miks sa mult seda ometi küsid?”
“Pagana pihta! Ma ei tea. Minu arust näeb ta nukker välja, just nagu oleks ta haige või oleks tal muresid. Ah! Naiste aeg on üürike, just nagu viinapuu õitseaeg. Eks minagi pean olema selleks valmis, et naise nägu venib pikaks ja ilme läheb tõsiseks. Säärased me mehed oleme! Kuni naised meis armukadedust äratavad, oleme neisse armunud. See vihastab meid, me karjume, isegi peksame teinekord; see teeb neile muret, nad nutavad; nad püsivad kodus, nad kardavad meid, neil on igav, nad ei armasta meid enam. Ja meie oleme rahul, meie oleme peremehed!.. Aga ühel ilusal hommikul me märkame, et kui keegi meie naist enam ei taha, siis sellepärast, et ta on läinud inetuks, ja vaata siis saatust! Me ei armasta neid enam ja me ihaldame teiste naisi… Head õhtut, Cadet Blanchet! Sa kallistasid mu naist täna õhtul natuke liiga kõvasti, ma nägin seda küll ja ma ei öelnud midagi. Sellepärast ma sulle praegu ütlengi, et ega me sellepärast vähem head sõbrad ole, ja ma püüan teda mitte nii kurvaks teha, kui on sinu naine, sest ma tunnen ennast: kui ma olen armukade, siis olen ma tige, ja kui mul pole enam põhjust armukade olla, siis olen võib-olla veel halvem…”
Arukas inimene võtab kuulda head õpetust; ent kuigi Cadet Blanchet oli taibukas ja toimekas, oli ta liiga uhke, et olla mõistlik. Ta tuli koju, hari punane ja karvad turris. Ta silmitses Madeleine’i, nagu poleks teda ammugi näinud. Ta märkas, et naine on kahvatu ja muutunud. Ta küsis naiselt, kas ta on haige, nii jõhkra tooniga, et naine läks veel kahvatumaks ja vastas väga nõrga häälega, et ta tunneb ennast hästi. Cadet Blanchet vihastas taevas teab mille pärast, ja istus lauda, ihates kellegagi tüli norida. Võimalus ei lasknud ennast kaua oodata. Räägiti kõrgest viljahinnast ja ema Blanchet tähendas, nagu tal oli kombeks teha igal õhtul, et leiba süüakse liiga palju. Madeleine ei lausunud sõnagi. Cadet Blanchet tahtis naist teha vastutavaks pillamise eest. Ämm kuulutas, et ta oli samal hommikul näinud leidlast poole pätsi leivaga ära minemas… Madeleine oleks pidanud vihastama ja neile vastu hakkama, aga ta mõistis vaid nutta. Blanchet mõtles sellele, mida ametivend oli talle rääkinud, ja läks sellest veel õelamaks; nii et sellest päevast peale, seletage seda, kuidas oskate, aga tema oma naist enam ei armastanud ja tegi ta õnnetuks.