kes polnud õrn, kes jõi palju pühapäeval, oli viha täis kogu esmaspäeva, murelik teisipäeval ja järgmistel päevadel rügas kui hobune, et tagasi võita kaotatud aega, sest ta oli ihne ja tal polnud aega mõelda oma naisele. Laupäeval oli ta vähem jäme, sest ta oli oma töö teinud ja mõtles pühapäeval meelt lahutada. Ent heast tujust ühel päeval nädalas on vähe, ja Madeleine’ile ei meeldinud teda rõõmsana näha, sest ta teadis, et järgmise päeva õhtul tuleb mees koju vihast vahutades.
Et aga Madeleine oli noor ja lahke ja nii leebe, et ei olnud võimalik kaua tema vastu viha pidada, olid mehel veel mõned õigluse- ja sõbralikkusehetked, mil ta haaras Madeleine’i kätest kinni ja ütles talle: “Madeleine, sinust paremat naist ei ole, ja ma usun, et sind on just minu jaoks tehtud. Kui ma oleksin abiellunud mõne eputriinuga, keda on nii palju näha, oleksin ta tapnud või oleksin ennast veskiratta alla visanud. Ma tunnistan, et sa oled korralik, töökas, ja et sa oled kuldaväärt.”
Kui tema armastus aga otsa sai, mis juhtus neli aastat kestnud abielu järel, ei leidnud ta Madeleine’i jaoks enam head sõna, ja teda tegi tusaseks, et naine tema pahatahtlikkuse peale midagi ei vastanud. Mis tal oligi vastata! Ta tajus, et mees on ebaõiglane, ja tema ei tahtnud mehele sellepärast etteheiteid teha, sest pidas oma kohuseks austada peremeest, keda ta polnud suutnud iial kalliks pidada.
Ämm oli rahul, et poeg oli jälle peremees majas; nõnda ta ütles, just nagu oleks mees kunagi unustanud, et ta seda on, ja seda tunda andnud! Ämm vihkas miniat, sest nägi, et too on temast parem. Teadmata, mida miniale ette heita, pani ta Madeleine’ile süüks, et ta ei ole tugev, et ta köhib talv otsa, et tal on vaid üksainus laps. Ta põlgas Madeleine’i sellepärast ja ka seetõttu, et Madeleine oskas lugeda ja kirjutada ja et ta pühapäeval luges oma palveid puuviljaaia nurgas, selle asemel et tulla kädistama koos tema ja teiste ümbruskonna muttidega.
Madeleine oli oma hinge Jumala kätesse usaldanud, ja pidades kurtmist tarbetuks, ta kannatas, just nagu see peakski nii olema. Ta oli oma südame maisest lahti kiskunud ja unistas sageli paradiisist nagu inimene, kes heameelega sureks. Siiski hoolitses ta oma tervise eest ja sundis ennast vapraks, sest ta tajus, et tema laps oleks õnnelik vaid tema läbi, ja ta leppis kõigega armastuse nimel, mida tundis oma lapse vastu.
Erilist sõprust ta Zabelle’i vastu ei tundnud, aga natuke küll, sest see naine, pooliti hea, pooliti saamahimuline, hoolitses oma parema äranägemise järgi väikese leidlapse eest; ja Madeleine, nähes, kui halvaks muutuvad need inimesed, kes mõtlevad ainult iseendale, kaldus hindama ainult neid, kes mõtlesid natuke teistele. Et ta oli aga omakandis ainuke, kes enda pärast muret ei tundnud, oli ta väga üksi ja tundis hirmsasti igavust, teadmata õieti oma igavuse põhjust.
Vähehaaval hakkas ta aga märkama, et leidlaps, kes oli tollal kümneaastane, hakkab samamoodi mõtlema. Kui ma ütlen mõtlema, tuleb arvata, et Madeleine otsustas poisi üle tema tegutsemise järgi; sest vaene laps ei näidanud oma sõnadega sugugi rohkem mõistust kui sellel päeval, mil ta teda esimest korda küsitles. Ta ei osanud sõnagi öelda, ja kui taheti temaga juttu rääkida, jäi ta kohe vait, sest ta ei teadnud mitte kui midagi. Aga kui oli vaja lipata midagi tegema, oli ta alati valmis; ja kui tuli veel midagi Madeleine’ile teha, siis lippas ta seda tegema enne, kui Madeleine öeldagi jõudis. Tema näo järgi paistis, et ta polnud aru saanud, milles on küsimus, aga ta tegi kästud asja nii kiiresti ja hästi ära, et Madeleine oli sellest koguni vaimustuses.
Ühel päeval, kui François’l oli väike Jeannie süles ja ta laskis ennast juustest sikutada, et last naerma ajada, võttis Madeleine lapse tema käest natuke pahaselt ära, öeldes ise otsekui tahtmatult: “François, kui sa juba nüüd kannatad teiste poolt kõik välja, ei tea sa, kui kaugele nad võivad minna.” Ja Madeleine’i suureks üllatuseks vastas François talle: “Ma parem kannatan halba, kui teen seda teistele.”
Jahmunud Madeleine vaatas leidlapsele silma. Lapse silmades oli midagi niisugust, mida ta polnud kunagi näinud ka kõige mõistlikumate inimeste pilgus; midagi nii head ja samas nii otsustavat, et ta mõtted läksid nagu segi; ja istudes murul, maimuke põlvedel, pani ta leidlapse oma seelikuservale istuma ega söandanud talle midagi öelda. Ta ei suutnud endale selgeks teha, miks tal oli otsekui hirm ja häbi, et oli lapse lihtsameelsuse üle tihtilugu nalja heitnud. Tõsi küll, ta oli seda teinud alati leebelt, ja võib-olla et lapse kohtluse tõttu oli tal olnud temast kahju ja seda armsam ta oli. Ent sellel hetkel kujutles Madeleine, et poiss oli alati tema pilamist taibanud ja oli sellepärast kannatanud, aga ei saanud sellele vastata.
Siis ta aga unustas selle väikese vahejuhtumi, sest natuke aega pärast seda hakkas tema mees, kes oli armunud ühte ümbruskonna vuhvasse, Madeleine’i päriselt põlgama ja keelas tal lasta Zabelle’il ja tema jõmpsikal oma jalga veskisse tõsta. Nüüd mõtles Madeleine vaid sellele, kuidas neid veel salajasemalt abistada. Ta hoiatas Zabelle’i, öeldes talle, et mõnda aega teeb ta näo, nagu oleks ta nad unustanud.
Ent Zabelle’il oli kõva hirm möldri ees ja tema polnud Madeleine’i-sugune naine, kes oleks teiste pärast kõik välja kannatanud. Ta arutles endamisi ja leidis, et mölder, olles peremees, võib ta kergesti välja visata või üüri tõsta, mille vastu Madeleine ei saanud midagi teha. Ta mõtles veel, et olles kuulekas ema Blanchet’le, saaks ta vanainimesega hästi läbi ja tema toetusest oleks talle rohkem kasu kui noore naise abist. Niisiis läks ta vana möldriemanda juurde, tunnistas oma süüks, et oli tema minia abi vastu võtnud, öeldes, et oli seda teinud vastu tahtmist, ainuüksi haledusest leidlapse vastu, kelle toitmiseks tal vahendeid ei olnud. Vanainimene vihkas leidlast nii väga sellepärast, et Madeleine poisi vastu huvi tundis. Ta soovitas Zabelle’il leidlapsest vabaneda, lubades talle selle eest kuus kuud üüri võlgu jääda. Jällegi oli Püha Martini päev alles olnud ja Zabelle’il ei olnud raha, sest aasta oli olnud kehv. Madeleine’il hoiti juba mõnda aega nii teravalt silma peal, et tema raha anda ei saanud. Zabelle tegi julge otsuse ja tõotas, et juba homme viib ta leidlapse varjupaika tagasi.
Vaevalt oli ta selle otsuse teinud, kui ta seda kahetses, ja nähes väikest François’d oma viletsal asemel magamas, läks ta süda nii raskeks, just nagu kavatseks ta teha surmapattu. Ta ei maganud peaaegu sugugi. Ent varahommikul tuli ema Blanchet tema majja ja ütles talle:
“Püsti, Zabeau! Te andsite lubaduse, nüüd tuleb seda täita. Kui te jääte ootama, kuni mu minia on teiega rääkinud, siis ma tean, et te seda ei tee. Aga nii tema huvides kui ka teie huvides tuleb poiss ära saata. Minu poeg ei salli last tema rumaluse ja maiusearmastuse pärast; minu minia on teda liiga palju ahvatlenud ja ma olen päris kindel, et ta on juba varas. Kõik leidlapsed on seda sünnist peale ja hullumeelsus on nende kelmide peale loota. Siin on teil üks, kelle pärast teid siit minema aetakse, inimesed hakkavad teisse halvasti suhtuma, tema pärast hakkab mu poeg ühel päeval oma naist peksma, ja kellest tagatipuks, kui ta on juba suur ja tugev, tuleb teeröövel, kes teeb teile häbi. Ruttu, ruttu teele! Viige ta Corlay’sse põlluvaheteed mööda. Kell kaheksa läheb sealt postitõld. Istute koos temaga peale ja kõige hiljem südapäevaks olete Châteauroux’s. Te võite õhtul tagasi tulla, siin on teile üks pistool teerahaks ja sellest saate ka veel linnas süüa.”
Zabelle äratas lapse, pani talle kõige paremad riided selga, keeras ülejäänud hilbud pakki, ja võtnud poisi käekõrvale, asus temaga kuupaistes teele.
Ent mida edasi ta kõndis ja kõrgemale päev tõusis, seda raskemaks ta süda läks; ta ei suutnud kiiresti kõndida, ei suutnud rääkida, ja kui ta tee äärde jõudis, istus ta rohkem surnult kui elavalt kraavipervele. Postitõld ligines. Nad olid õigel ajal kohale jõudnud.
Leidlapsel polnud tavaks muretseda ja seni oli ta emaga kaasa tulnud midagi kahtlustamata. Aga kui ta nägi, esimest korda elus, suurt vankrit enda poole veeremas, mille müra teda kohutas, hakkas ta Zabelle’i tirima aasa poole, kust nad olid teele tulnud. Zabelle arvas, et poiss on oma saatusest aru saanud, ja ütles talle:
“Lähme, mu vaene François, seda tuleb teha!”
Need sõnad ajasid François’le veel rohkem hirmu peale. Ta arvas, et postitõld on suur tormav loom, kes tema neelab ja alla kugistab. Tema, kes oli nii vapper tuntud ohtude puhul, kaotas pea ja põgenes karjudes aasale. Zabelle jooksis talle järele; aga nähes, et poiss on kahvatu nagu laps, kes hakkab surema,