sõbrad ja vaenlased, pole nii üksi, pole nii õudne.”
Ma ei saa tööle minna, mingi rutiini sisse, sest iga hetk, iga sekund mu elust on kingitud just mulle, iga hetk on taevalik ja maksab kulda. Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumalikku, taevalikku kangakudumise siis võiksin seda teha, aga ma ei ole veel näinud.
Olen vahelduseks hästi puhanud. Lähen välja korterist, kus ma öö magasin. Kõnnin mööda tänavat. Ma elan igas sammus. Kõik mu ümber on imeline. Iga inimene, iga maja. Ma olen suurepärane ja kaunis, astun mõnuga iga sammu. Elus, elus, elus maailm. Kuni mootor käib maha ja ma konutan kohvikunurgas, mõeldes, ah, mida küll teha. Või ei mõtle sedagi. Ootad mõnda tuttavat nägu, et paar sõna mõttetut juttu ajada. Viibida teineteise seltskonnas.
Tahtsin talle helistada. Nagu ikka. Kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada, see sõltunuks tema meeleolust ja suhtumisest, õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel, et helistan. Ja hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde. “Noh, kas helistan.” Ja siis ma juba tundsin, et ei helista. Sest polnud kindlat enesetunnet. Ja kui ilma kuhugi kallale asud, läheb kõik vett vedama. Teadsin, kuidas võinuks teha. Muuga sel päeval mitte tegelda, vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada, ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne, siis helistanuks, kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud.
Olin kodus ja mõtlesin, et tahaks linna sõita, osta paar pudelit veini, panna need kotti ja siis vaadata, mida teha. On ka võimalik neid mitte ära juua, vaid tulla koju tagasi, panna nad külmutuskappi. Hakata mõnda raamatut lugema. Ja teada, et mul on külmutuskapis paar veini. Ja oodata ja varitseda, millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad. Aga nii küll vaevalt läheb. Jah. Toredam on osta veinid ja alustada järjekordset, kohati lõbustavat, kohati igavat ja masendavat seiklust. Jalutuskäiku. Teekonda eikuhugi. Mis kestab heal juhul mitu päeva.
Hea on teel olla.
Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.
Ma ei ole osanud uskuda midagi, mida mulle õpetati. Ega teisedki uskunud. Aga tundub, et enamikule see probleemiks ei saanud. Võibolla lasin liiga kaua end ära petta. Ei tea. Midagi ei saa öelda. ükski asi pole ju ainult nii. Ta on veel ka nii ja nii ja nii.
Tean, et mõistuse järgi elada pole hea. Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult, siis on ta puhas. Sa võid küll seda oodanud olla. Aga kui taotlema hakkad, teadlikult, kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. õnn on see, mis osaks langeb. Teadlikult leitud naudingud on perverssed.
Kõiges, kõiges kahesus. Mõistus on võluvamaid asju, aga tihti ka vastik, perversne, väike, räpane. Kahesus. Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma, mis tundub olevat ülimalt üks, sealt seest või temaga koos leiad sa kaks.
Tulin Baltas rongilt maha. Emale sai öeldud, et jõuan umbes nädala pärast, tegelikult oli Tartus ainult kolm päeva. Ma läksin seal Katiga veidi tülli. Siis hakkas nukker ja lääge, kuhugi polnud minna ka, jalutasin öösel mööda linna, vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema. Aga mingit rõõmu ma ära sõites ei tundnud. Lihtsalt jälle ühest kohast teise. Mis seal vahet.
Nüüd olingi jälle Tallinnas. Jalutasin jaamahooneni välja ja jäin mõtlema, mida ma üldse teen. Tundus kuidagi, et koju vist ei lähe. Kuhugi ei tahtnud minna. Läksin jaama sisse. Ostsin putkast raamatu, kuigi raha oli vähe. Vist lihtsalt, et midagi teha. Panin ta põuetaskusse. Mingi itaalia kirjanik. Istusin ootesaali maha, et välja mõelda, kuhu minna. Aga jäin hoopis inimesi vaatama. Siis ikkagi proovisin mõelda, kuhu minna, aga ei suutnud välja nuputada, mida tahaks. Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda, ta on veidi võlgu. Saaks raha. Ei mõelnudki midagi välja.
Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud, kes Baltas istusid. Neil olid ranitsad seljas, eks tegid koolist poppi. üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele, teine tahtis vaadata, aga siis esimene jälle ei näidanud, kiusas. Ma teen siiani poppi.
Tegin silmad lahti. Kuulasin mõni aeg vaikust ja tänavahääli.
Aken peab lahti olema, kui nii vali müra kuulda on. Ja vist sajab ka vihma või on sadanud, autod lirtsutavad läbi lompide. Oleks vaja minna kempsu ja vett jooma, aga ei viitsi. Ja teki all on soe.
Toas oli hämar valgus. Mõtlesin, kas pea hakkab märku andma, kui üles tõusen. Mida eile joodud sai? Nagu ainult veini. Muud nagu polnud. Jõime siin ja seal, vist mitte eriti palju.
Mõnus oli voodis olla. Hästi väljamaganud, aga ometi ei pea veel tõusma, vedeled, soe ja lõtv, kaifid. Lasin silmad kinni ja mõtted ja kujutlused tulid palju intensiivsemalt ja ehtsamalt ja tähtsamalt. Tuli meelde, et õhtul helistasin ühele ja see küsis, kas ma olen purjus. ütlesin, et veidi jah. Ta ütles, et tulgu või helistagu ma mõni teine kord, kui täitsa kaine olen. Mõtlesin, et kus elus või raamatus veel keegi kellelegi just samamoodi ütles. ütlesin: hüva, ja jätsin head aega, ma ei käinud peale. Uus plika. Olen teda üks kord näinud. Hea uus plika. Sa oled ise nagu puhtam, kui midagi uut ette võtad.
Veeretasin Manni laias voodis ennast teisele küljele ja vaatasin akende poole. Teise poole eest oli paks kardin ära lükatud, Mann lasi mulle valgust sisse, kui hommikul tööle läks. Ja õhuakna oli lahti kookinud.
Kogusin pealehakkamist, siis võtsin teki ümber ja läksin õhuakent kinni tõukama. õhuakna avamine ja sulgemine käib Manni juures hüppega, tal on nii kõrge aken. “Küll on hää, küll on hää, et sa taalerit ei näe,” laulsin lõdisedes endale lastelaulu ja hüppasin mitu korda, enne kui hästi kinni sai. Tekk vajus selle käigus põrandale. Nüüd taipasin, et tänavalt, alt bussipeatusest võidi mind üldiselt ju näha. Palja švantsuga akna all hüppamas. Lõbus küll. Korjasin teki endale uuesti ümber. “Häbi, häbi,” ütlesin. Kobisin köögipoolele jooma. Tundsin heameelt, et eelmine päev mingi bläkiga maha polnud saanud.
Kõigepealt loputasin suust vastiku maitse, siis lasin jahedal veel läbi kõri voolata. Suus oli palavus. Jõin otse kraanist. Häh, hea. Näole ma vett ei pannud – ei kavatsenud veel üles tõusta.
Kuulatasin ukse taga – kas koridoris on vaikne? Kuidagi ei viitsinud kempsuminekuks riideid selga ajada. Ukse kõrval olid Manni puukingad, lükkasin need paljaste jalgade otsa ja kuulatasin uuesti – vaikus. Lükkasin ukse praokile ja torkasin pea koridori. Polnud kedagi. Kempsuni oli mööda pikka, räpasest pirnist valgustatud koridori mitukümmend sammu. Tõmbasin ukse kinni. Ei, otsustasin, nii ei lähe, vähemalt alukad tuleb jalga tõmmata. Panin alukad jalga, aga midagi rohkemat küll selga ajada ei viitsinud. Vaatasin korraks pükse. Täiesti viisakad alukad. Puhtad. Vaatasin uuesti uksest väljaja startisin siis võimalikult kerge sammuga kempsu suunas. Winnetou liikus hääletult metsarajakesel. Tegelikult kostis paratamatult õudsem klõbin. Kempsuni jäi kaks sammu, kui kuulsin trepi ja koridori vahelise ukse kääksatust. Ei hakanud vaatama, kes see oli. Lipsasin kempsu ja vajutasin ukse haaki. Tõmbasin vett ja lasin pissi. Vesi lõppes, aga mul oli veel pool põit täis. Oh, lihtsad asjad on ikka head. Kui neile ilusti viisakalt tähelepanu pöörata, kui muud mitte teha ja võtta neid kui kõige tähtsamaid. Veidi süüa, veidi juua, jalutada, magada, musa kuulata, veidi nalja visata, veidi armastada.
Keegi tõmbas kempsuust. Jah? Mis nüüd? Tuli igaks juhuks veidi oodata ja kuulatada. Ootasin tükk aega. “Nüüd süüdistage küll iseennast,” otsustasin ja lükkasin ukse lahti. Polnud seal kedagi. Panin klõbinal tagasi Manni ukse poole. Küll oli külm.
Lipsasin voodisse ja hakkasin tekki uuesti soojaks ajama. Helged mälestused lapsepõlvest on, kui sai veidi haige oldud. Ema hoidis voodis ikka rohkem ja kauem kui vaja. Päevad läbi voodis, oodates ema töölt tulemas, raadio ja raamatud toolil voodi kõrval. Vahel lipsasid kööki ja tegid endale võileipsi või muud suupärast, kogelmogelit, praemuna, morssi.
Olin võtnud tõsiseks plaaniks mõned Tallinna kohvikud läbi käia, et kunagi mõne plikaga sinna sattudes teaks, kus ja mis ja kuidas see asi käib. Kümnenda klassi j oga. Aga võisin vajaduse korral viisakalt vanema mulje jätta, kui hästi tõsine, rahulik ja hoolimatu olin. üle ei tohi pingutada – see ongi knihv, kui midagi mängid. Seisin üksinda Pegassi ukse taga. Uks oli ketis.
“Mis on,