ei tahtnud Andrese joomasööste Marekiga jagada. Ta ei tahtnud oma minevikku häbeneda – kuidas mees nüüd selliseks on keeranud, eks ole… Ta ei tahtnud lasta Marekil Andrese üle irvitada, ka mitte poolisui, sest ausalt öeldes… Ega see uus mees vanast nüüd kuigivõrd üle ei olnudki.
Uudsuse särin oli vanast ja kulunust üle.
Nüüd aga kippus uudsus luituma ja Mareki positiivsus käis kohati närvidele.
Öises provintsibaaris kõlas igihaljas «Sa oled hea…». Eesti kergemuusikaklassika. Ent kurba uudist – «…kuid mul ei ole sulle miskit anda» – ei edastanud mitte Marje Aare, vaid Lauri Saatpalu.
Västrik ei pannud õieti tähelegi, mis meloodia tühjas baaris kõlab. Tal oli juba mitu korda sada sees ja silm seisis. See laul pani veel vaevu keelt koordineeriva Andrese tegutsema. Kusjuures see ei tähendanud enam halligi, et Saatpalu oli üks Västriku lemmiklauljaid. Ta polnud nii ammu ühelgi õhtul, mil ta patrullis polnud, kaine olnud, et ei teadnudki õieti, et muusika mängib. Saatpalu õnneks ei teadnud, et kusagil kükitab iga õhtuga aina kurvemaks kukkuv vend Andres, kes ei kuulegi teda, rääkimata aimamisest, et Saatpalu on nende igihaljaste meloodiate uuekuuetamisega kaks aastat vaeva näinud. Eesti Raadio arhiivis on ta sadusadusadu laule tuhninud, enne kui õiged välja valis, sätungid tegi ja need koos Katrin Mandeliga sisse laulis.
«Ma tean, ma tean, kord tuleb ta – see, kel on sulle kõike anda…»
Andrese teadvus ei kuulnud enam. Seljaaju kuuletus laulu sõnumile ikkagi. Mis faking elu see on – tema lemmikbaar Pärnu jõe kaldal tutt-tühi. Kõik kusagil kodudes-kaissudes. Baarimees tahtis ilmselgelt sedasama – nühkis tüdinult pokaale läikima. Kui kaua võib ühte purujommis kundet passida? Aga muudkui et niikaua, kui too otsustab magama minna. Ment olevat. Kuidas ta küll hommikuks kaineks saab, kui igal õhtul kella kaheni siin teravat manustab? Mendil pole mingi eritellimusel turbotuunitud maks – ka temal peaks iga peatäis nii peaaju kui maksa läbi küpsetama.
Baarimehel oli ammu oma ametist hammasteni. Purjus inimesed. Nende enesehaletsuse jura. Või kiitlemine. Või loomalähedane kiim või püüe kaklema hakata, sest kirgi pole kuhugi kanaliseerida. Või… Siiber oli. Kõik inimesed olid siia ilma sündinud annete ja eesmärgiga ning käisid seda võimalust siin üha väiksemaks lakkumas. Nutvad täismehed baarileti taga. Peldikus püstijalu võhivõõra «elu armastusega» hullunult keppivad pereemad. Triipu tõmbavad õpetajad ja end täis laskvad ärimehed. Inimesed on ilusad ja head…
Näe, seal see võmm nüüd oma elu huvitavaks elab. Isegi Liza Minelli on aja jooksul ära õppinud, et purjus peaga ei helistata. Keegi ei õpi teiste vigadest. Andres võttis vastupandamatu loodusseaduse jõul mobiili ja valis numbri. See, et telefon kutsus kaua, baarmänni ei üllatanud – sel kellaajal magatakse. Ainult eilsest jooma ununenutel pole veel eelmine päev õhtusse jõudnud ning nad ei vaata kella, millal helistavad. Ega joodikud ole ainsad patused.
Töönarkaritel on vastupidi. Nad on kella kolmest-neljast üleval ning helistavad kell kaheksa kõigile juba täie veendumusega, et on lõuna.
Aga pankroti veerel vaakuvas lõbulinnas ei aja end keegi enne kümmet kargule. Inimvõimetel on piirid. Baarmäni omadel ka. Ta tahtis Västrikule soovitada, et see ei teeks kelle-tahes-ees praegu marki maani, vaid kobiks koju. Kui tal mõni olema juhtub.
«Sa tead üldse, mis kell on?» kähises eksproua Västrik Andresele täpselt selle küsimuse, mida oleks tahtnud esitada baarmän. Ta oli endast võitu saanud ning vastanud enne, kui Marek ärkas. Ärganud Marekiga pärast koos unetuna püherdada oleks hullem olnud kui praegu vastata.
Andres mühatas: «Mõistagi tean, ma tean isegi seda, kus kell on.»
Andres uuris ähmjate silmadega kella. Ei näinud. Kella nägi, aga aega mitte, sest käed polnud ei liiga pikad ega liiga lühikesed – ükski lihas ei teinud enam seda, milleks ta loodud oli. Staap oli sassis. Mees ei talunud kainet staapi. Mees ei olnud ausalt öeldes üldse tema ise. Tööpäeviti oli Andres oma üksildaste ööde loogilise-bioloogilise jätkuna rämedas pohmellis. Öösiti üksildase uitajana eri joobeastmetel turnides põrnitses mees ükskõikselt, kuidas kõik tema füsioloogilised funktsioonid järjepanu järele annavad. Košš.
«Pean lugemisprillid muretsema. Käed on lühikeseks jäänud,» urises ta Katrinile uudise, mida too keset ööd kindlasti hädasti teada tahtis.
«Hei, baarimikk, kas sina näed, mis kell näitab?» leidis Västrik siiski kellegi, kellest üle olla. Kord Kirjak puskis Punikut – ja Punik sitahunnikut…
Baarmän kummardus vintis võmmi kriimulise käekella kohale. Ta oli valmis taluma nii seda kui kõike muud, et ükskord juba koju saada.
«Kaks seitseteist nelikümmend üks, kaks, kolm…»
«Kaks seitseteist nelikümmend neli, viis, kuus…» edastas Andres telefoni. «Kallis… kas sinu kell näitab sama palju? Te võite seal minu järgi kellad õigeks panna. Te peate! Tead, kui luurele minnakse, keeratakse kellad alati ühe järgi õigeks… Mind võib iga ilmaga…»
Usaldadaei tulnud üle paistes huulte.
Ära visata.
Andrese võib iga ilmaga ära visata.
«Jube vaimukas oli küll,» ohkas Katrin kurjalt kurval sosinal.
Andres teadis Katrini kõiki sosinate tämbreid. Ehkki see polnud kaugeltki mingi orgastiline sosin, keerasid mälestused seljaaju tasandilt mehe kui motoorse masinavärgi üles.
«Kui sa teaksid, Kats, kuidas ma sind igatsen!»
«Ole pai, ära täna helista enam siia, eks?» muutus Katrini tämber kröömikese võrra selles suunas, milline see oli olnud siis, kui…
Näiteks siis, kui nad oma ainsama tütre tegid.
Plõks! Lülitus kreenis kesknärvisüsteem ilma vahelülideta teisele teemale.
Andres põrutas rusikaga baariletile: «Ma tahan Kajaga rääkida! Kas ma ei tohi oma tütrega rääkida?»
Jumal aita, ise ta alles ütles, mis kell on, ja miks ometi ei võinud Katrin mobiili välja lülitada, hääletu peale panna, koos osatava lapsenaerhelinaga üldse ära visata…
«Tohid loomulikult – aga mitte praegu.»
«Miks ma just praegu ei saa?»
Täitsa haige.
Purjus inimene on haige.
Endale ja teistele ja kogu maailmale ohtlikult haige.
«Kas sa ise ei tule selle peale, et ta sel kellaajal magab?» sisises Katrin. «Selle raha eest, mis sa seal ööst öösse maha lakud, võiksid tüdrukule rulluisud osta. Pärast seda, kui ta sinu juures oli ja te mööda Pärnut rulluiskudega sõitmas käisite, su tütar muust ei räägigi kui rulluiskudest.»
Aga sina…
Pikk ja kohmakavõitu, aga üldjoontes traditsiooniliselt kena mees Marek kuulas unest väljuva teadvuse esimeste helgete hetkede jooksul üllatunult, kuidas armastatud naine räägib keset sügavat ööd midagi rulluiskudest.
Kogukas politseinik keeras end naise poole, tekk keha ümber, nii et kaenlaalune higi imbus tekikoti servadesse. Kui see serv sattus pärast Katsile lõua alla, ei tundunud seesinane isane lõhnabukett enam sugugi nii armas ja erutav kui esimestel öödel, mil näis nii kihvt, et mehine vägilane higistab voodilinad läbi.
Midagi erutavat ei kostnud ka telefonist: «Palun, Kats, oota, ära katkesta ära! Ütle mulle ainult ühte asja…»
Marek tuli professionaalse kiirusega endasse ja moodustas seega erandi reeglile, et pikkadel meestel on pikad juhtmed – ta võttis naiselt telefoni ja sekkus Andrese ühesse asjasse: «Ahoi, vana! Ma võtsin selle värgi siin nüüd üle.»
«Sina ei võta minu elus rohkem mingit värki üle!» jõrras Andres. «Anna talle tagasi.»
«Kas sa ei arva, et…» püüdis Marek keelitada samas psühhotehnilises taktikas, nagu õpetati politseikoolis enesetapjate peatamise metoodika loengus.
Eksistentsiaalse