Kõik tema kumerused, kurvid, volüümid ja õnarused olid lummavalt harmoonilised. Ta teadis seda ka ise. Ja naeratas rahulolevalt. Ta oli edu ja rikkuse oma maagilise välimiku peale üles ehitanud samavõrd kui esteetilisele haridusele. Üks täiendas teist ja tulemus oli külluslik.
Ilmutuslik naine silmitses päikeseprillide tagant rannakiikesid. Ta oli nendega lapsena korduvalt vastu pead saanud. Kaalu põhimõttel üles-alla käivad kiiged kipuvad pead tabama just siis, kui oled nende küljest alla kukkunud, tõused liivalt ja… Nagu eluski. Nagu kujund. Nagu saatuselöök.
Ta oli siin selles linnas üldse nii palju vastu pead saanud, et oleks pidanud õigupoolest seda paika maailmas kõige enam vihkama. Teda oli mõnitatud ja vihatud sellepärast, et ta on haritud ja intelligentne, õpetatud ja andekas. Teda oli litsiks sõimatud juba siis, kui ta oli süütu, ja imetlusega hooraks tembeldatud, kui ta tõepoolest metoodiliselt ja mõnuga kõik need mehed läbi tõmbas, kes olid teda alandanud, kes olid millegi poolest kasulikud, kes tundusid huvitavad ja isuäratavad, kes lihtsalt erutasid. Trahh!
Ja siis oli ta ära läinud.
Oli provintsile kõigi valude eest täiega kätte maksnud, ja kadunud.
Linnake ägas, nuttis ja hingeldas veel pika järellainena, enne kui mõistis: läinud.
Miski oli selle valküüri võõrsil nii täiuslikuks, enesekindlaks ja haavamatuks-eksimatuks vorminud, et isegi need isased, kes olid kunagi teda pannud (õigemini siis keda tema oli vihase kirega metoodiliselt lüpsnud) kahtlesid. Oli see tema? Oli see võimalik, et neil oli olnud taevalikku au kunagi seda jumalannat keppida?
See miski, mis oli praeguseks tollest hõrgust daamist eksklusiivse luksusolendi vorminud, oli kaks hoolega valitud meest. Rikas abikaasa, kes tagas turvatunde ning võimaldas naisel ta enese lennukaid ärisid mänguna võtta. Ning noor armuke, idamaist päritolu puusepp, kes vormis sellele iludusele sääraseid orgasme, mida pole kirjeldanud ükski naisteajakiri ega padjaklubide siseringi salasosinad.
Nendega oli sama asi nagu Ferraride hinnaga. Kes küsib kirjeldust, sellele pole mõtet kirjeldada. Kusjuures kõik tajuvad, et läheduses on midagi kirjeldamatut. Šikk saladus.
Kerttu-Kim-Cattralli klubist jäi kogu oma püksatus salailus korraga seda ilmutust vaatama. Ärge nüüd seda küll arvake, et temas liigahtas kapilesbi. Ta oli selles mõttes puhtalt välja tulnud isegi Harku naisteka aastatest – miks pidi ta praegu ära pöörama.
Tal hakkas hoopis sees pöörama.
Daam veepiiril vaatas kella – see oli midagi palju kellamat kui anekdooditegelane Rolex – ja tõusis püsti. Sõnulkirjeldamatu iludus pani ka oma asjad kokku liigutustega, mis näisid nagu viimse vindini viimistletud sõrmede ballett, ja läks rannast nagu eluteatri pealavalt ära. Ta ei vaadanud jala ette – milline klaasikild julgeks teda haavata, milline koni söandaks tema dekoratiivsete varvaste vahele jääda. Ta kõndis püstipäi mööda pilkudest, mis kohusetundlikult teda imetlesid, astus käigu pealt oma muinasjutulistesse kingadesse ning defileeris parklasse…
…ootamatult, nagu kõik saatuslikud kohtumised siin ilmas, juhtus daamiga Västrik.
Kuumuses piinlemisele vaatamata oli mees, kes tõkestas daami tee autoni, kena. Higine ja isane, rohmakalt nägus ja kuidagi liigutavalt tubli. Eva ei saanud esimese hooga aru, miks takistas Andres tal parkla teise otsa minekut – selle härjaga ta küll maganud polnud. Sest see mees polnud päris kindlasti siinsest lõbulinnast pärit. Teate küll anekdooti Pärnu rannast. Mees lebab liival, ainsaks kehakatteks ajaleht näol. Naised silmitsevad teda ning üks ütleb: «Meie tänava mees see küll pole.»
Teine lisab: «See pole ka mitte kogu Ülejõe mees.»
Kolmas võtab vaatepildi kokku: «See pole üldse meie linna mees!»
See on nüüd täpselt niisugune anekdoot, mis ei ole Eva maailmast. Eva maailmas ei tehta vulgaarset nalja ega ärbelda oma erootilise diapasooniga. Ehkki seda tüüpi ekstra elitaarsetel naistel või see olla palju laiem kui lihtsakestel elueitedel.
See pole ka Kerttu anekdoot – ta on selleks liiga lihtne ja ehtne, olemuselt aus ja truu tüdruk. Niisiis on see lihtsalt Pärnu anekdoot. Ning sellega peab arvestama, et mõnes linnas kehtivad teatud reeglid, mida teistes linnades ei tunta ega tunnustata – ning kui sellesse linna tulija siinseid seadusi ei järgi, ei tunta ega tunnustata teda ennast.
Eva võttis kuninglikult sõjaka hoiaku ning otsustas, et kui see säga teda saada tahab, tuleb tunduvalt rohkem vaeva näha.
«Ei saa praegu,» ütles Andres.
Mida ei saa? Rohkem vaeva näha?
Vaeva nähti hoopis Eva sulni kabrio ümber.
Eksklusiivse sõiduki ümber olid veetud armsa hea Estiko Plastari lindid kirjaga POLITSEI ning pommirühm pidas nõu, kuidas toimida. Väljaõpe oli küll hea, aga praktikat vähe ning kui keset lõõskavat päeva järsku pommiteade tuleb, ei oska kuidagi olla.
Eva näos ei liikunud ainuski lihas. Kauneisse jahedaisse silmisse oli kirjutatud oskus kiiresti olukordi hinnata ja vastavalt tulemusele tegutseda.
Eva tunnistas leigelt, isegi kalgilt Andrest, siis oma limusiini, mille ümber askeldas pommirühm. Selge. Eva mõtles sekundi murdosa jooksul välja, et keegi ei saanud kindlasti tema mahuanduriga kabrio sisse pommi panna – järelikult..
Naise teemant-vahe pilk libises auto alla. Seal see oligi. Karp. Koogikarp. Traadiga kinni tõmmatud koogikarp. Eva juurdles viivu, suutes silmanurgapilguga karpi mõõta nii, et Andresele tundus: vaatab mulle otsa…
Eva nõudis kumedal-madalal häälel, mis oli tema sireda füsionoomiaga üllatavas kontrastis: «Mis siin toimub?»
Andres nõksas lõuaga auto poole, nii et higitilk pudenes ninaotsast – neetud pohmakas, raisk: «On see teie oma?»
Västrik tundis, et õigupoolest on tal ikka väga sitt olla. Veri oli aldehüüdideks reageerinud alkoholist paks ning kippus soontesse kinni kiiluma. Süda kloppis ja magu sügeles. Vererõhk oli nii laes, et nutt kippus peale.
Eva, naine nagu mikroskoop, nägi kohe, millises seisundis Västrik on.
«Minu. Mis siis?»
Andres kuulutas kokkukukkumisega heideldes: «Teie auto all on pomm.»
Eva nägi juba ise, et… ei ole.
Auto all oli karp. Koogikarp. Traadiga kokku tõmmatud koogikarp. Eva teadis kohe, mis see on, kellelt see on ja miks. Karbile oli lohakalt soditud kolmnurk. Niisugust joonist oli Eva ka ise nooruses loendamatuid kordi sodinud. Kiiruga, sest kohmerdamine oleks toonud kaasa vahelejäämise. Vahelejäänuid karistati. Karistus oleks rikkunud kogu rõõmu. Eva oli sügavalt veendunud, et tal on õigus teha asju, mille eest tavalisi inimesi karistati.
Ta oli end alati tundnud väljavalituna, privilegeerituna ning pidas enda õiguseks kõike, mis oli teistele keelatud. Lotovõitja võib. Kui oletate, et Eval on ülikõrge enesehinnang, on teil õigus. Ja veel enam on teil õigus, kui arvate, et selle ülikõrgeni jõudis daam läbi ülimadala – seda ületades, läbides, välja kasvades, võideldes, murdudes, armistudes. Oli küll nii, jah.
Hetkel pole meil mahti seda inimhinge-filigraanset teemat prepareerida, kuna pommimehed valmistusid isukalt oma alakasutatud veekahurist purustusjuga karbile peale laskma.
Mõistkem väikelinna vapraid korravalvureid. Nendega on sama lugu nagu Eesti arstidega – valimik teatud keisside kogemiseks ja katsetamiseks on lootusetult väike. Koolis võid teoreetiliselt õppida, kuidas ja mida teha, ent kui seis kisub tegelikuks, on kääks ja puuks. Kui suurriigid kisuvad pahatihti sellepärast sõtta ja tülli, et oma rahvast toitvale sõjatööstusele väljundit-minekut pakkuda, siis väikeriigi peenspetsialistid on kõik ühed parajad Pipid. Oleme sunnitud oma ala kohta pahatihti tunnistama: «Ma ei tea, kas ma oskan klaverit mängida – pole seda kunagi proovinud…»
Evas ärkas valvas, graatsiline ja kompromissitu kiskja. Ta oli valmis oma pesa ja omandit elu eest kaitsma, ehkki poegi tal ses pesas veel polnud. Instinktid on ikka – nende pealt möllavad ju amatsoonidki kogu universumi kardetavaimate sõdalastena.
Värelevad