on. Seda enam, kui viinale õlut peale kaanitakse.
Jaanuse otsmik pärlendas, lokid olid alkoholiga võitlemise vaevahigist sorgus ning kaunikujuline tütarlapselik lõug ripakil.
«Võtame!» käsutas ta Manfredi, endal alumine huul lõtvunud ja tatine.
Ta ei oodanud Manfredi järele – juba võttiski. Nagu kiskja, kes kardab, et see, mis praegu käepärast, on viimane – mine tea, millal jälle saab. Kõike-kõike, rohkem-rohkem, kohe-kohe.
Manfred soovitas ettevaatlikult: «Lase nüüd veidi tempot alla. Ma olen autoga.»
Metsniku pilgus oli seletamatu ebalus, isegi hirm. Vangis käinud mehed tekitavadki ümbritsevates hirmu ja ebalust. Vangla on nagu eriti ränkade ühiskondlike haiguste haigla, kus ravil olnutele jäävad erilised kroonilised nähud külge. Kõnemaneer, silmavaade, žestid, sõnavara, ja see miski kiskjalik, mis äratab ümbruskonnas hirmu ja abitust. Kes on kord ühiskonnast isoleeritud, see jääbki isoleerituks. Tal ei pruugi olla ühtki tätoveeringut ega pleksiklaasist kuuli eesnaha all – ikka on teistsugune. Tõrget tekitav.
Jaanus kehitas oma kondiseid sitkeid õlgu: «Noh ja siis? Türa, no mis siis, et autoga? Keda sa siin kolkas kardad? Pole siin veel kunagi mente nähtud.»
Enne vanglat polnud Jaanus ropendanud, mõtles
Manfred ning võttis viinapitsi alistunult kätte. Ta arvutas kokku, et nüüd pidi juba promill või poolteist ära tulema, ent ütles siiski reipalt toosti: «Sinu vabanemise puhul! Proosit!»
Manfred jõi oma soonelist nägu krimpsutades klaasi tühjaks. Hammustas kandilise lõua raginal küüslauguleiba peale. Jaanus hoidis valvsa šaakalisilma tema peal, valas teise silma ja graatsiliste käte koostööna oma klaasi uuesti täis ja kummutas selle tilgatumaks. Peale ta midagi ei hammustanud.
Manfred neelas küüslauguleiva-röhatised alla – tal oli hea lastetuba, sest tema ema oli kohalik kooliõpetaja – ja naeratas suuga, mitte silmadega: «Mul on hea meel, et sa lõpuks väljas oled, Jaanus. Tõesti hea meel.»
Jaanus irvitas, udune pilk kuri ja külm: «No kes siis veel kui mitte sina ei peaks selle üle rõõmustama. Kujutan ette, kuidas sa mind pikisilmi ootasid, türa. Ilgelt liigutav, raisk.»
Manfred jäi nõutult vait. Ta ei osanud sellisele raisk-liigutusele kuidagi vastata. Tahtis koju, aga minna ei saanud. Baarimees Rommi nägi Manfredi häda, kummardus üle leti oma issanda loomaaiale lähemale ja küsis osavõtlikult: «Kuidas seal oli siis ka? Anti vastu tatti või andsid ise teistele?»
Jaanus fokuseeris kilgendavad silmad higist tilkuva tuka alt Rommile ja urises: «Eks seal sai igatemoodi antud, ja saadud ikka kah. Türa, mis siin häbeneda. Aga üldiselt polnud hullu kedagist – poolteist aastat läks nagu niuhti, raisk. Olin hea poiss, hähähää. Hea oli, et enne metsas töötasin, krt – kinnimajas mässasin kogu selle aja puidutöökojas, hoidsin pahandustest eemale. Siis sain autasuks tsoonist minema, Tartu vanglasse. Ja täna, näe, olen enne tähtaega vaba, raisk.»
Jaanus hiivas oma vibaliku kere püsti, vankus ja õõtsus ja kõikus leti poole, jaurates: «Ainult ühest asjast oli puudus, krt.»
Rommi muigas isalikult: «Ja mis see oli?»
Jaanus jõudis parajate pingutuste viljana letini, haaras Rommil kaelast, raputas meest nii, et see oli isegi elus kõike näinud kõrtsmikule pisut liig, ning nuuksatas: «Vanast heast Metskuldi baarist koos vana hea Rommiga.»
Neljas ülejäänud lauas istunud mehed mugistasid selle peale naeru, kuidas sasitud pea ja palgega Rommi kõrvad hõõguma lõid. Mitte midagi isiklikku – Rommi isiklikult oli neile sümpaatne, isegi armas –, lihtsalt naljakas oli.
Rommi punnis vastu: «Ai‚ ära jama!»
Selline familiaaritsemine võis tema aastate pikku ehitatud maine peale hakata.
Jaanus surus end üle leti Rommi lõua alla, nutt kippus peale: «Mis ai! Tead, kui sina vanglasse satuks ja ai hüüaks, oleksid omadega kohe perses! Vanglas on selline värk, et ära kunagi ai ütle! Mina… ei öelnud.»
Eks ta, õrn ja habras poiss, ütles ikka küll. Ai oli nii siis, kui elukogenematu metsalapsuke läbis vanglas nii tavalist katseperioodi, mille käigus tuli isakesi orjata ja keskklassi käest peksa saada, kui ka siis, kui ta esimeste ai-de eest kitseks tehti.
Ükski heteromees ei suudaks ilma ai ütlemata taha ja suhu saada. Jaanus hakkas värisema. See kõik oli olnud nii ebaõiglane ja õudne, et ükski ai siin enam ei aidanud.
«Vala veel viina!» möirgas kleenuke poisu Rommi lõua alt. «Ja teistele meestele kah! Kõigile, raisk!»
Metskuldi elunäinud lauad mörisesid rahulolevalt. Rommi kergitas küsivalt kulmu.
Jaanus mõistis selle kulmukergituse tähendust ja lõugas oma laua poole tagasi tuikudes: «Metsnik maksab! Tal on nii hea meel, et ma vabaks sain, et tema rahakotirauad täna naeratavad, krt!»
Laudades naerdi. Üks külameestest sõnastas kõigi ühise küsimuse: «Kus seda enne nähtud, et Manfred oma rahakotiraudu avab?»
Hiljuti metsatöödelt kinga saanud mees lisas: «Temal ju rahakotirauad ikka nutavad.»
Manfred tundis end juba enne seda tõekuulutust siin ruumis sandisti. Ega ta ju tahtnud toda metsameest lahti teha, aga kui vend on ikka iga päev johmasena metsas, siis ei saa riskida. Ohuks endale ja teistele – ja mehi oli üldse liiga palju tööl kah. Elu oli näidanud, et mida rohkem tegijaid, seda rohkem looderdajaid.
Rommi vaatas küsivalt Manfredi poole. See noogutas alistunult.
Üks oma lõuatäie kätte saanud meestest küsis: «Kuule, Jaanus, kas sa pärast välja saamist oma tüdruku juures juba käisid?»
Saabus vaikus. Tihe vaikus.
Jaanus hingas sügavalt sisse.
Vaikus.
Hingas välja.
Vaikus tihenes.
Poiss surus lõuapärad kokku ja pigistas: «Käisinkäisin.» Ta keeras end kõikudes ootusäreva publiku poole ja urises: «Teadmiseks kõigile – ta tuleb mu juurde varsti tagasi!»
Vaikuse katkestanud naeru lõpetas kõrtsi sisenev Urmo. Sügavas vaikuses ja raskel sammul astus ta leti juurde ja tellis mornilt ühe napsi. Jõi selle üldist vaikust tähele panemata ära. Tellis kummalegi poole vaatamata, sõnatult mühatades uue.
Vaikus süvenes. Kõige tuimemad ja purjumadki kõrtskondsed tajusid pinget. Loomulikult teati, mis Jaanuse ja Urmo vahel toimub. Või kes nende kahe mehe vahel elab.
III
Jaanus sai korraga ootamatult kaineks. Ellujäämisinstinkt, mis oli ta vanglast välja toonud vaatamata kõigile tunnetele ja füüsilistele aistingutele, mis kaasnesid kitseks tegemisega, ärkas nüüdki ellu. Ta pöördus kõrtsirahva poole võõrsilt koju jõudnud tsaaripoja hoiakuga ning pidas troonikõne: «Õppetund kõigile: ärge kunagi usaldage oma naist parima sõbra hoolde. Lõpuks oled sa nii sõbrast kui ka naisest ilma.»
Primitiivsemad hinged turtsusid naerda, süvenemisvõimelisemad mehed tõmbusid tõsiseks, päris süvenejad hoidsid hinge kinni.
Jaanusest kaks korda suurem Urmo toetas oma jämedad küünarnukid letile ja ei vaadanud vastase poolegi. Ta põrnitses mitte-midagi-nägeval pilgul Rommit – see oli nagu kujuteldavast päästerõngast kinnihoidmine. Kirbe higi kaenla alt püksivärvli vahele ojamas, mühatas Urmo: «Enesekeskne, nagu sa oled, ei suuda sa ette kujutada, et naised võivad ka ise midagi otsustada.»
Jaanus astus Urmo kõrvale ja toetas ka oma kõhnad biitsepsid baariletile. Ehkki ta püüdis rahulik ja väärikas olla, läks ta paratamatult ikkagi särinal põlema. Kuna mehed seisid lähestikku leti ees, lõid teise mehe kaenla alt lenduvad feromoonid vastikuselainena üle tema pea kokku. Liiga palju oli ta viimastel aastatel neid feromoone end vägistamas ja alandamas kogenud.
Pruut oli olnud ainus, millest Jaanus neil ilgeil hetkil hinge ja südamega kinni