Ohtlik lend. Puude vaikimine. Mihkel Ulman

tõi Helle järsult teadvusele. Vana naine ajas end põlvili ja roomas tagasi musta koti juurde. Toetas lauba vastu olematust ja nuuksus seal nagu Kessu, kes on järsku ilma Tripita jäänud. Ta küsis tasakesi: «Pojake… kuidas siis nii?»

      Helle istus tuimalt samblale, Rita sättis end tema kõrvale ja ulatas talle salvräti. Väike naine võttis selle jääkülma käega vastu, aga ei teadnud, mida sellega teha. Rita pühkis ettevaatlikult Helle punaseid niiskeid silmi.

      Puudutuse peale ellu ärganud Helle küsis: «Kuidas ma nüüd edasi elan… ta oli mul ju ainuke… mida ma nüüd peale hakkan…»

      Ka vanglas olles oli poeg tema jaoks ju ikkagi olemas. Naine kõigutas ennast oimetult edasi-tagasiedasi-tagasi. Rita pani käe ümber tillukese kondise kogu ja oli ühtaegu nii inimene, naine kui professionaal.

      «Palun teid, võtke end kokku, me peame mõned küsimused esitama,» ütles Rita tasakesi.

      Helle ei kuulnud teda. Väikeses hõbedases peas oli käima läinud šokile omane mõtete karussell: «Miks tal elus kõik nii õnnetult läks? Miks Urmol alati hästi läks, aga minu Jaanusel mitte? Juba lasteaias sai Urmo endale paremad mänguasjad… isegi voodi ja kapi – need olid kah paremad. Koolis õppis Urmo viitele, aga minu Jaanus vedas end kuidagi patuga pooleks läbi, ainult vaevalised kolmed… Urmost sai ärimees – minu pojakene rassis kõigest metsas kõige armetumaid töid teha. Ja siis lõi ta mu poisi pruudi üle… Mõtle, sõber on vangis, pruut on rase, ja tema lööb nii naise kui lapse lihtsalt üle…

      Lõpuks lasi Jaanuse veel maha kah… Ma ütlesin eile õhtul pojale, et kohe nii värskelt vangist tulles ei ole mõistlik välja minna. Miks ma küll ei heitnud ukse ette pikali ja ei takistanud teda eile välja minemast…»

      Rita ja Andres ootasid sündsalt, kuni naine oli veidi rahunenud.

      Helle märkas tekkinud vaikust. Vaatas nii Ritale kui Andresele otsa.

      Nuuskas Rita pakutud salvrätikusse ja nuuksatas: «Palun vabandage, ma olen endast päris väljas.»

      Andres tegi kokkuvõtte Helle halas üha kordunud märksõnadest: «Te siis olete kindel, et see on Urmo tegu?»

      «Kes siis veel? Eks Jaanus läks eile loomulikult otseteed nende poole. Ma ei tea täpselt, mis seal küll juhtus, sest mulle ta midagi ei rääkinud, aga tal on selline iseloom, et ei suuda midagi ütlemata jätta… No ja öelda oli selle sigaduse kohta nii mõndagi,» läks Helle vaguralt vihaseks.

      Rita küsis: «Kas te elasite pojaga kahekesi?»

      Helle ohkas: «Ega mul teist võimalust olnudki. Isa jättis meid varakult maha, üsna varsti pärast Jaanuse sündi. Ta leidis teise naise sel ajal, kui mina pojaga sünnitusmajas olin.

      Hiljem, kui mulle keegi tekkiski… Ega mind eriti kunagi tahetud ei ole, mul pole seda… seksapiili… ainult töö, töö, töö – ja laps. Aga kui keegi mind ihaldaski, siis läks Jaanus selle peale marru. Kõik kosilased viskas trepist alla… Ma oleksin justkui tema omand olnud. Pühendasin kogu oma elu talle. Siin väikeses kohas teati seda, nii et lõpuks enam keegi mulle ei lähenenudki. Olingi oma poja oma. Kuni poeg vangi läks. Mõtlesin nüüd just, et saan ennast jälle talle pühendada – et ma pole nüüd enam nii üleliigne, nii kohutavalt mõttetu…»

      Andres püüdis jutuvoolu suunata: «Rääkige palun…»

      Helle ei kuulnud teda.

      «Kuidas ta küll mu seeliku küljes rippus, kui ta väike oli… Aga mina olin ju tema pärast ka armukade. Kui talle Maarja tekkis, ega ma rõõmus ei olnud. Püüdsin isegi vahele astuda. Hirm tuli. Üksindus ja… Mu armukadedus läks siis üle, kui Maarja rasedaks jäi. Mõtlesin, et hakkan last hoidma, saan maailma kõige paremaks vanaemaks… Ja nüüd selline lõpp… oh, ma ei suuda enam…»

      Helle hakkas jälle nutma. Rita ja Andres vahetasid pilgu. Vanadaami šokk oli jõudmas järgmisse faasi.

      Andres andis Ritale pilguga märku, et praegu pole mõtet edasi küsitleda. Rita teadis seda ka ise ning oli konstruktiivne: «Teate mis, me viime teid koju. Ühtlasi on meil vaja Jaanuse asjad üle vaadata.»

      Helles kihvatas terav vastumeelsus – kuidas nad tohivad tema poja asju vaadata või koguni puutuda? Ent ta allus paratamatusele ning laskis end autoni talutada. Helle istus tundetult, suisa elutult esiistmele. Rita puges tema roostes, aga pedantselt puhta Niva juhiistmele. Andres järgnes neile operatiivautoga.

      Lapseta jäänud ema sõitis oma tühja koju elu esimese ja viimase eskordiga.

      IV

      Andres juhtis ilusat valget siniste uste ja kapotiga autot – teate ju küll neid sinivalgeid, mis tee peal või ääres meie ette ilmudes tahes-tahtmatult meil särgi püksi ehmatavad ka siis, kui me liikluses midagi ei riku ega ületa.

      Rita oli operatiiv-Västriku kõrval kaardilugeja. Neiu vaatas hoolega tänavanimesid ja majanumbreid, sest ta polnud Audrus kuigi palju käinud. Klassiekskursiooniga Audru jõe peal mõisaaegsetel rippsildadel. Kaks korda Audru kirikus. Korra vallavalitsuses üht ametnikku tunnistajana üle kuulamas.

      Rita oli osanud nad juba kaks korda ära eksitada. Esimene aps oli arvamus, et nende otsitav maja on kunagises suvilarajoonis, kuhu nüüd oli majahaaval alaliselt elama asutud – seda innukamalt, et lehkav rebasefarm oli suletud.

      Teise apsuna sattusid nad kalmistu kanti, mis oli kaunis, aga antud hetkel kohatu. Ja nüüd oli Rita jaoks juba auasi väikeses asulas ühele majale pihta saada.

      «Siit läheb vasakule,» pomises Rita. «Sealt pööra paremale…»

      «Meil on vist ainus auto maailmas, millel GPSi peal ei ole,» urises Västrik.

      «See on õige tänav… Nii, number üksteist… üheksa… ilmselt see maja,» hingas Rita-nimeline GPS kergendatult.

      Andresele ei piisanud kohale jõudmisest – inimesele on ikka rohkem ja rohkem vaja: «Urmost oleks nüüd väga kena, kui ta kodus oleks. Sellega oleks ka juhtum ilmselt lahendatud ja me saaksime lõunast õhtule.»

      Ilmselt just selle lausega sõnas Andres nende kaks järgmist päeva ära – nii palju jalgsimatku ja Ernaretki, kui neil Ritaga pärast praegust visiiti ees seisis, polnud kumbki kriminalist varem ühekorraga kaela ja jalga saanud.