Lauris tuli kööki ja haigutas.
„Su isa on täisidioot. Muud ta ei tee, kui ainult mõnitab. Feministid oleks sellise mehe ammu maha löönud,” kaebas Kady lootuses pojalt kaitset leida, aga Lauris ainult itsitas selle peale. Temagi oli mees, aga ma ei kujutanud ette, kuhu ta selle suhtumisega lõpuks jõuaks, sest isa jälgedesse poleks olnud tarvis asuda. Ausalt.
„Okei,” sõnasin otsustavalt ja läksin rätikut tooma. Nüüd oli küll sobiv hetk konnatiigi jaoks.
„Ma viin plikad ise ära,” lubas Lauris. „Mul on ehituspoodi asja,” lisas ta.
„Mida sa ehitama hakkad?” küsis Kady nüüd rahulikumalt.
Lauris viipas peaga katkise köögiseina poole, mille ta ainult hädapärast oli ära lappinud.
„Nojah,” ühmasin ja läksin uksest välja.
Aprillikuine konnatiigivesi on sõna otseses mõttes lausa õnnistus. Sukeldusin ja ujusin eemale. Tiik oli üsna lai ja siin sai isegi natukene kroolida. Kui uuesti pinnale tulin ja pilgu õunapuude poole heitsin, tundus mulle jälle, et keegi piilub mind sealt. Huvitav, kas ma näen nägemusi või on mul tekkinud jälitusmaania? Ehk hulkus Artur meie õunapuuaias ja ootas sobivat hetke, et pererahvale külla tulla.
„Artur!” hõikasin. Mulle vastas vaikus.
Tasapisi kadus tunne, et peale minu on seal veel keegi. Ühel hetkel seda lihtsalt enam polnud, olles haihtunud hommikuudusse. Võib-olla kadus kuhugi metsa või vajus maa sisse, kes seda teab. Väljas sadas peenikest uduvihma ja ma polnud enam sugugi kindel, kas seal oli üldse kedagi või midagi olnud. Ma ronisin veest välja suure basseini servale ja kuivatasin ennast. Mõtlesin päris kaua. Isegi Lauris jõudis plikadega mööda sõita ja Gaili lehvitas mulle bussiaknast. Viipasin vastu ja istusin edasi, kuni Kady longates mind lõpuks otsima tuli.
„Ma mõtlesin, et sa oled ära uppunud,” ütles naine ja jopehõlmu koomale tõmmates kükitas ta minu juurde. „Kas sul külm ei ole?”
„Õige pisut,” kohmasin.
„Tule siis tuppa. Ma teen midagi süüa. Sa polegi ju veel hommikust söönud.”
„Mhm,” mühisesin püsti tõustes. Aga minu meeltes püsis nägemus edasi. Küllap oli seal ikka midagi olnud. Selline hall ja kuidagi puu külge liibunud tume kogu. Veidi vettinud ja natukene õnnetu. Metsahaldjas, kes inimeste juurest soojust otsis, aga kel polnud julgust sisse tulla.
Istusime ateljees ja sõime. Kady oli küpsetanud pannkooke ja need olid head. Peale füüsikaõpetajaoskuste oli Kady ka võrratu pannkoogimeister. Mõnus oli nii olla, kuid ma ei suutnud kunagi liialt pikka aega ühe koha peal molutada. Mul hakkas igav ja ma pidin tegutsema. Sellepärast kaapisin pappe ja lõuendeid ja tõstsin neid molbertile.
„Sa ei oska ka puhata,” kaebas Kady.
„Ma lihtsalt ei suuda. Ma pean liikuma, muidu hakkab mul igav ja ma lähen hulluks,” vigisesin. Olin juba värve lahti teinud ja asusin inglismannidele uut taiest võõpama, kui korraga kuulsin välisukse taga kobinat. Arvasin, et Lauris on oma materjalidega tagasi jõudnud, kuid siis juba koputati. Lauris küll koputama ei hakka. Läksin avama.
Ukse taga oli Vääksu-eit, üsna viisakalt riides ja rätt peas, nagu läheks pühapäevaõhtusele külasimmanile.
„Mõtlesin pererahvale natukene jäneseliha tuua. Enda mooritud,” kiitles ta.
„Jumaluke küll!” Ma olin südamest liigutatud ja kutsusin muti tuppa. Too tuligi arglikult edasi. Pannud poti pliidile, pakkusin naisele istet. Meie virutame tema sõnnikukäru ratta ära ja tema toob meile selle eest jäneseliha, lausa uskumatu!
„Ma tõin teile veel ilusa vankriratta, mida seinale panna. Pesin selle kenasti puhtaks ja jätsin seina äärde. Eks sa pärast vaata,” rääkis memm kõige tipuks.
Pakkusin naisele kohvi ja saiakesi, mida kapist leidsin. Ta sõi ja silmitses uudishimulikult kööki. Nähes suurt auku seinas noogutas naine arukalt:
„Pange suur obadus, siis pole karta, et alla kukub. Muidu püsima ei jää,” õpetas ta.
Ma ei osanud midagi öelda, olin piinlikkusest päris keeletu. Just samal ajal jõudis Lauris tagasi ja mutti nähes tahtis kohe ringi keerata ning ukse kaudu pageda. Eks temalgi oli piinlik. Lõpuks otsustas ta ikkagi toa kasuks ja istus meie juurde. Ta palus Vääksu-eidelt vabandust ja too noogutas armulikult nagu endisaegne lossidaam.
Kady istus samuti meie juurde ja jutt voolas sujuvalt. Tuli välja, et mul oli õigus: Katrin Vääksu juured ulatusid välja kunagiste parunipreilideni ja naine oli selle üle väga uhke. Ta rääkis, mis töid oli ta kolhoosi ajal pidanud tegema ja kui suurt tuska oli see talle põhjustanud. Ela sa sandi või sulasena, aga aristokraadi geenid ei kao kuhugi, mõtlesin. Nagu muuseas lisas ta jutu sees:
„Olge selle Arturiga ettevaatlik. Pole ta üldse selline, nagu välja paistab. Tore mees, aga salakaval. Tal oli juba kolhoosi ajal pahandusi ja kes teab, mida ta nüüd sepitseb. Tal on siin omad liinid ja…” Selle koha peal naise jutt katkes, nagu kardaks ta midagi väga olulist välja lobiseda.
Noogutasin nõusolevalt, kuid samas mõtlesin, et inimesed, kes on omavahel sõjajalal ei pruugigi üksteisest kenasti rääkida.
Vääksu Katrin istus meie juures mitu tundi ja meil oli üsna tore. Näitasin naisele oma maale ja suur oli minu üllatus, kui selgus, et Katrinil oli päris hea ruumi ja värvitaju. Ta tegi isegi ühele minu maalile väikesi parandusi ja ma leidsin, et nii oleks tõepoolest parem. Lõpuks ta lahkus ja meil oli sellest isegi kahju.
Vaevalt oli Vääksu-mammi lahkunud, kui ma kuulsin uuesti ukse taha kobinat. Läksin avama ja vaatasin ühel hetkelt tõtt Retsiga.
„Kus minu musi on?” küsis ta sellise häälega, mis ei tõotanud midagi head. „Annab siia ikka tulla,” lisas endine kriminaalvang sõbralikumalt ja astus kööki.
Kutsusin tagatoast Riina, sest mind ennast huvitas ka, kuidas Rets Riinast neid pisikesi kotlette teeb, nagu ta lubas, kui naine liiga kauaks kodust ära jääb ja jooma kukub.
Riina tuli, läks näost kaameks ja pidi peaaegu minestama. Tõttasin teda toetama, aga teate, kui ta mulle kaela sadas, paistsid ilmselt tema paksu keha alt ainult minu jalad. Viimaks aidati mind välja ja ma vajusin oiates köögilaua äärde tugitooli.
Riina ja Rets jagasid maid, armastust ja kurat teab veel mida. Mina ägasin samal ajal tugitoolis, aga keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Viimaks märkas Epp mu pressitud olekut ja arvas, et äiale võiks kutsuda kiirabi.
„Pole mulle midagi vaja,” tõrjusin ja kuulasin huviga Retsi pajatust oma teekonnast ja sellest, et neli inimest oli teda nähes jooksu pannud, kui ta tahtis teed küsida. Lõpuks oli üks mees ikkagi soostunud teed näitama, hoidudes Retsist igaks juhuks vähemalt kuue meetri kaugusele ja valmis iga hetk plagama panema.
Lauris viis Riina ja Retsi alevisse bussi peale ja ma hingasin kergendatult. Natukene kahju oli ka, sest kotlette ei saanud ju! Siis tuli mulle meelde jäneseliha ja ma loivasin pliidi juurde.
„Jänkuliha, jänkuliha!” lõugasin ma endale potist moorpraadi tõstes ja istusin laua taha.
Kady tuli tagatoast ja küsis minu käest natuke raha ning otsis taga oma selj… vabandust Daewoo võtmeid.
„Lähed jälle Kop…” tahtsin küsida, aga Kady sekkus otsustavalt vahele.
„Lõuad, õnnetu loll!” röögatas naine. „Ma viin Epu Vainule, sest ema peab oma last ikka nägema ka.”
6
Pärast lõunat vaevas mind selline igavus, et mine või lolliks. Lauris oli vankriratta seinale kinnitanud ja ise kuhugi kadunud, nii et mina olin täitsa omapäi. Keera kokku, mida tahad ja keegi ei ütle ainsatki halba sõna. Aga mida ma ikka keeran, mu oma maja ju! Vankrirattast läksin ma ettevaatuse mõttes kaarega mööda, sest polnud ju kedagi, kes oleks mulle esmaabi andnud. Tegelikult oli seda päris kena vaadata. Võiks vist tõesti veidi maalaadset atribuutikat olla, mõned vokid-mokid ja veel üht-teist.
Igavus